Usutunnistus
Proosa
muuda- Aeg-ajalt peab oma usutunnistust kordama, välja ütlema, mida õigeks peetakse ja mida hukka mõistetakse; vastaspool ei jäta ju seda tegemata.
- Just seda, mida keegi ei tunnusta, millest keegi kuulda ei taha, tuleb seda sagedamini korrata.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Mati Hint. LR 33/1974, lk 68
- Minevik on meile külluslikult näidanud, et kristlik judaismivastasus oli seda elavam, mida asjatundmatumast keskkonnast oma religiooni aluste suhtes ta lähtus. Tubli Sancho Panza võttis oma usutunnistuse kokku kahte punkti: Püha Neitsi austamine ja juutide vihkamine. Aga kui usk oli kadunud, laiutas antisemitism uue ja uljama hooga, ilma et usk, olgu või moonutatud usk, täitnuks enam oma pidurdavat rolli. Sõjaeelses juudivastases kirjanduses ei või olla head juuti: kõige sümpaatsemgi, kõige vooruslikumgi kannab hukutavat viirust, mis on ristirahva vaenlane. Veel enam, kogu Euroopa ajalugu on rekonstrueeritud üleüldise juutide vandenõu ümber. (lk 86–87)
- Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud Katre Talviste. LR 34/35 2001
- Thibault' hääl tekitab nutuisu. Tunnen koguni, et pisaranäärmed püüavad tööle hakata. Võimas, et suudan neid oma kehas tajuda. Loomulikult pole see mingi suur võit, et võin üles ärgates uhkelt teatada, kus need asuvad, ent siiski on mul suur rõõm, et suudan taas oma organismi osi tajuda. Tajumine on pelgalt üks etapp enda liigutamise poole. See on nagu kreedo, mille ma enda jaoks olen välja mõelnud. Mu aju on võimeline infot vastu võtma. Nüüd tahaksin, et ta suudaks seda ka välja saata. (lk 148)
- Clélie Avit, "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 157