Clélie Avit

Clélie Avit (sündinud 13. novembril 1986) on prantsuse kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema esikromaan Je suis là (2015).

"Ma olen siin"

Tsitaadid väljaandest: Clélie Avit, "Ma olen siin". Tõlkinud Kaja Riesen. Eesti Raamat, 2016.

Mul on külm. Mul on nälg. Mul on hirm.

Nii ma vähemalt arvan.

Juba kakskümmend nädalat olen ma koomas ja kujutan ette, et mul peab olema külm, nälg ja hirm. See on mõttetu, sest kui keegi teab, mida ma tunnen, siis olen see mina ise, aga praegusel juhul... Võin ma ainult ette kujutada. (lk 5, romaani algus)

Ma olen kuuendat nädalat ärkvel.

Kuus nädalat, ja kellelgi pole aimugi.

Aga sellegipoolest ei pane nad mind terveks ööpäevaks tomograafi. Kui piibitaja minu kõrval pole suvatsenud näidata, et mu aju suudab jälle kuulmist tagavat piirkonda käigus hoida, ei hakka nad mu pead kaheksasada tuhat eurot maksvas kapslis uurima. (lk 5)

[Thibault:] "Sul pole vigagi, aga sul pole oidu taibata, kas keegi tahab seltsi või ei. See on peen kunst, ja peen kunst pole ilmselt sinu ala. Ma mõtlen, kas sa üldse saad aru, mida see tähendab. Nii et kahju küll, aga see ei sobi mulle absoluutselt, et sa mu sõbra saabumiseni siia jääd." (lk 33)
[Julien:] "See Elsa paistab olevat tore tüdruk ja sa tahaksid, nagu kõik südamega inimesed sellel planeedil, et ta oleks ärkvel. Igati normaalne mõtteviis."

"Südamega... Ma ei taha oma venda enam kunagi näha, ja sa arvad siiski, et mul on süda?"

"Thibault, igal inimesel on süda. Peab ainult teadma, kuidas sellega käituda. Sinu oma on Cindyst lahkuminekust saati tuhandeks tükiks purunenud. Ja pärast autoõnnetust miljoniks tükiks. Ilmselt mõtled, et kui teed midagi selle tüdruku ülesäratamiseks, siis võimaldab see sul nii mõnedki tükid kokku lappida. Nii et saad hakata endale andestama, kuidas sa oma vennast mõtled." (lk 35)

[Elsa:] Mõned hoiavad tänaval telefonist nagu päästerõngast kinni, mina haaran mägedes iga tunni tagant huulepalsami järele. Muidu on mu huulte ümbrus kõva nagu papist, ja see pole meeldiv. Kelle pärast, küsite teie. Enda pärast. Mitte niivõrd meeste pärast, keda ma suudlen, pigem sellepärast, et ma neid suudlesin. Huulte kokkupuude on täiesti imeväärne. Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle meeldib suudelda. Kuid huulepulka ei kasuta ma kunagi, isegi pidulikel puhkudel. See tuimastab aistinguid. (lk 41)
[Thibault Elsale:] "Ma pole tundnud kedagi, kes koomas olnuks, ja parem ongi. Olen nagu kuulnud, et võib rääkida, nii ma siis räägingi. Aga mul pole vähimatki lootust, et sa mind kuuled. Võib-olla polegi see paha, see on nagu tasuta psühhoteraapiaseanss ja võin kindel olla, et keegi mu juttu edasi ei räägi. Enne aga teen akna lahti, sest kuigi ma olen üsna külmakartlik, on mul siin hirmus palav. Ma ei küsi sinult, aga sa võiksid siiski lubada."

Olen meeldivalt üllatatud. See on esimene kord, kui keegi minu mugavusest ei hooli. Harilikult pingutavad mu külastajad, et olla viisakad, kenad ja lausa solvavalt minu meele järele. (lk 44)

"Loris," jätkab arst, just nagu püüdes end kannatlikkusele sundida, "kui te ei suuda taluda tõsiasja, et keegi tuleb välja lülitada,siis pole teil sellele tööle asja."

"Härra, asi pole selles, kas ma talun või mitte. Asi on faktide tõlgendamises. Te ütlete kaks protsenti. Minu jaoks tähendabki see kaht protsenti. Mitte nulli. Kuni tegu pole nulliga, arvan mina, et meil on veel lootust."

"Loris, te pole siin selleks, et loota."

" Milleks ma siis siin olen?" vastab intern sihiliku üleolekuga.

"Selleks, et järeldada, et juhtum on läbi vaadatud. Lahendatud. Lõpetatud. Selle patsiendi eluvõimet pole võimalik taastada. Nagu ütles teie kolleeg, on ta omadega läbi. Ja ma ei hooli sellest, et see termin teile ei sobi." (lk 61)

Korraga saab mulle kõik selgeks, nii selgeks, et ma ohkan kergendatult. Muidugi, just sellepärast ma siin käingi! Kuna palatis miski ei muutu. Elsa on kogu aeg siin, osavõtmatu ja liikumatu. Ta hingab kogu aeg samasuguses rütmis. Asjad, nii palju kui neid on, asuvad kogu aeg samades kohtades. Ainult tooli liigutatakse mõne sentimeetri või meetri võrra, aga muidu on palat nagu mull, milles aeg on peatunud. Mull, millesse mul on ajutine sissepääs.

Kui kauaks ma sellesse mulli jään?

Kui kauaks Elsa sellesse mulli jääb? (lk 66)

Puudutus... Ma naudiksin seda nagu laps šokolaadijäätist. Peaaegu kakskümmend üks nädalat pole ma kogenud vähimatki puudutust. Eriti kui mõelda, et viimati tundsin oma keha ümber lund. Pole just meenutamist väärt mälestus. Loovutaksin korrapealt kogu oma karabiinhaakide tagavara, et tunda kas või osakest Thibault'st enda vastas. Meie vahel oleks hulga riideid ja linu, kuid tema soojus pääseks siiski neist läbi, ja sellest piisaks. (lk 70)
Igasugune jõupingutus eeldab loomulikult kontrolli lihaste üle, ajust rääkimata. Minul puudub kontroll nii selle kui teise üle, välja arvatud kuulmist juhtiv piirkond, aga kui see aju osa uuesti tööle hakkas, miks ei võiks siis teisedki seda teha? See jääb saladuseloori taha, säärastel puhkudel küsib Steve tihti: kuidas ma kavatsen selle küsimuse lahendada? (lk 72)
[Thibault:] Tüdrukud ei kujuta ettegi, mis meie peades toimub. Nad peavad meid tihti täiesti tühipeadeks, ometi tean, et minu peas valitseb kogu aeg torm. Küllap on Julieniga samamoodi. Ripume sõnagi lausumata telefonide küljes nagu kaks lolli. Võib-olla on tüdrukutel natuke õiguski. Asi pole selles, nagu oleks meie pead täiesti tühjad, nad kasutavad valet väljendit, tegelikult ei suuda me selgusele jõuda, mida oma tormiga peale hakata. (lk 96)
Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil värve ja tekstuure inimeste kõnega. Mu õe hääl, kui ta jutustab oma armulugusid, omandab okseleajava sametpunase värvingu, sedavõrd nõretab see hormoonidest. Ema on nagu mingi lilla nahk, mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana käekott. Peaarst on tuhm ja kalk nagu teraslatt ehitusplatsil. (lk 102)
See, mida mu arst ütles, oli professionaalne. Ja mis sest, et üks osa mu sisimas oleks eelistanud, et selle kõigega tegeleks intern. Teda olen ma vähemalt kuulnud kellelegi ütlemas "ma armastan sind". See tähendab, et tal on süda, mis elab ja tuksub. Ma ei ütle, et peaarstil pole südant, pigem ütlen, et ta on selle sulgenud niisugusesse külma ja kalki metalli, millega ma seostan tema hääletämbrit. (lk 104)
Ma pean rahunema.

Ei, ma olengi rahulik. Ma pean mõistlik olema. Julienil oli õigus.

Ma olen armunud koomas tüdrukusse.

Praegusel hetkel tundub see kõige mõistlikum asi, mis minuga kunagi juhtunud. (lk 123)

Naeran mõttes, olen nagu tulnukas, kes tahab selle planeedi asukatega kontakti astuda. Tulnukas, kes praegu suudab üksnes värvide abil kontakti saavutada. "Kontakti saavutamine" on muidugi liialdus. Normaalsetes oludes on kontakt kahepoolne. (lk 125)
Elsa ei saanud loomulikult mu suudlusele vastata, aga tema huuled olid pehmed. Nii pehmed, et mu mälestustes seostus see ükskõik millise magavale kehale antud suudlusega. Suudlusega keset ööd, kui kaaslane magab. Võib-olla säärasega, millega püütakse teda äratada. Suudlusega, millega öö võtab teistsuguse pöörde, kas lihtsalt tundelise või füüsilise, või on seal nii üht kui ka teist. Küsin endalt, mis ajast saati pole ma enam sellist hetke jagada saanud. (lk 128)
[Thibault:] Tihe vihm kauguses sarnaneb mu südame seisukorraga. Korraga on tahtmine oma valu välja kisendada, aga ma tean, et säärased seisundid mõjuvad hästi.

Ma olen küllalt nutnud. Ma olen otsused teinud. Ma vihkan äikesi, ent vikerkaar näib siiski mulle uut lootust andvat.

Äikestest peab ka mingit kasu olema. (lk 133)

Thibault' hääl tekitab nutuisu. Tunnen koguni, et pisaranäärmed püüavad tööle hakata. Võimas, et suudan neid oma kehas tajuda. Loomulikult pole see mingi suur võit, et võin üles ärgates uhkelt teatada, kus need asuvad, ent siiski on mul suur rõõm, et suudan taas oma organismi osi tajuda. Tajumine on pelgalt üks etapp enda liigutamise poole. See on nagu kreedo, mille ma enda jaoks olen välja mõelnud. Mu aju on võimeline infot vastu võtma. Nüüd tahaksin, et ta suudaks seda ka välja saata. (lk 148)
"Elsa... Ma... Ma usun, et sa kuulsid mind."

Jah, ma kuulsin sind, Thibault! Muidugi kuulsin! Ma kuulen sind juba kaks nädalat! Ja ma tahaksin kuulda sind seda ikka ja jälle kordamas. Selleks et ärgata, et julgust koguda, puhtalt rõõmust seda teada.

Teada, et keegi sellel planeedil veel usub minusse. (lk 150)

Liustikel ronides, kui mul kassid jalas olid ja kui nägin lumesilda või lõhet, oli mul alati natuke hirm. Kuid see oli kontrollile allutatud adrenaliinist tulenev hirm, nagu ma Steve'ile ütlesin. Me teadsime, et peaaegu kõik sõltub meist endist, meie viisist edasi liikuda, meie asjatundlikkusest ja kiirusest, osavusest ja tarkusest. Oma osa oli alati ka heal õnnel, ent ausalt öeldes, kui sa ei ole valmis igal sammul riski võtma, siis ei saa alpinismi harrastada. (lk 157)
Mu puutetaju taastub üha enam. Tundub, et ma tundsin isegi kerget jasmiinilõhna, kui hooldaja paar tilka mu kaelale poetas, aga ma ei saanud aru, kas see oli pelgalt mu kujutlusvõime vili või tõene info. Eelistasin jällegi mõelda, et see oli tõene. Kui ma ka pean surema, siis parem juba salvestada võimalikult rohkem infot, isegi kui see ei sisalda enamat kui jasmiinilõhna. Või kujutlust sellest. (lk 158)
Kuidas võin ma oma seisundis omistada nii suurt tähtsust armuloole? Ma peaksin tahtma elada selleks, et liikuda, naasta liustikule, näha oma perekonda, kohtuda inimestega, avastada maailma, lõppematult naeratada ning ikka ja jälle naerda. Ma tean, et need on mulle olulised asjad. Tohutult olulised. Aga ma tean ka, et armastusetunne on see, mis kõigele sellele värvi annab. (lk 159)