ProosaRedigeeri

  • Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil värve ja tekstuure inimeste kõnega. Mu õe hääl, kui ta jutustab oma armulugusid, omandab okseleajava sametpunase värvingu, sedavõrd nõretab see hormoonidest. Ema on nagu mingi lilla nahk, mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana käekott. Peaarst on tuhm ja kalk nagu teraslatt ehitusplatsil. (lk 102)
  • See, mida mu arst ütles, oli professionaalne. Ja mis sest, et üks osa mu sisimas oleks eelistanud, et selle kõigega tegeleks intern. Teda olen ma vähemalt kuulnud kellelegi ütlemas "ma armastan sind". See tähendab, et tal on süda, mis elab ja tuksub. Ma ei ütle, et peaarstil pole südant, pigem ütlen, et ta on selle sulgenud niisugusesse külma ja kalki metalli, millega ma seostan tema hääletämbrit. (lk 104)