Metall

Proosa

Kui inimene inimesega rahujalal elab, eks ole siis raskeimgi metall ta käes sulest mitu korda kergem. Ta võtab välja oma kukru, ja seda muretult kõrgel hoides vaatab ringi, nagu otsiks ta kedagi, kellega seda jagada.
- Laurence Sterne, "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia", tlk Helga Kross, 1972, lk 7

Ahoi, Tashtego, Queequeg ja Daggoo, vastake, te paganad: kas annate mulle nii palju verd, et see need terad ära kataks? Hüüdis ta [Ahab] harpuuni pea kohale tõstes. Mustade peade bukett noogutas: "Jah!" Paganate ihusse tehti kolm lõiget, misjärel Valgele Vaalale määratud harpuuniotsik ära karastati. "Ego non baptizo te in nomine patris, sed in nomine diaboli!" üürgas Ahab meeletuna, kui kurjaendeline metall särinal ristimisverd õgis.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 524

"Ära ole loll! Nagu mul toobrivitsu omal vähe on. Ma arvasin, et sul mõni niisugune... metallist võru on, nagu indiaanlased oma vibupüsside juures kannavad."

Arno seisis nagu kohtuniku ees. Sõna "metallist", millest ta aru ei saanud, tegi asja veel keerulisemaks. Et oma kohmetust varjata, küsis ta:

"Mis see tähendab: metallist?"

"Ah metallist? - Õige pasun, sa ei teagi, mis metallist tähendab! Kas sa "Punanahkade küüsis" ei ole lugenud?"

"Ei."

"Metallist - see on must puu. Niisugune puu, mida noaga lõigata ei saa. Kui indiaanlased sellest omale vibusid teevad, siis panevad nad metalli vormi sisse ja põletavad takud ümberringi ära. Saad aru - põletavad; noaga lõigata ei saa."

Et Arno kord juba valetama oli hakanud, siis püüdis ta ennast ka vale abil päästa. Ta tegi, nagu imestaks ta kangesti, ja ütles:

"Ah tõesti? Vaat, niisugune puutükk on meie tagakambris kapi otsas. Vanaema ütles, et see olevat kivi, aga nüüd ma tean: see on metall."

Kentuki Lõvi silmad venisid toobipõhja suuruseks.

"Kas tõesti?" Ta haaras teise kuuenööbist kinni ja vedas, nagu oleks see juba metall olnud.

"Vaata, kui sa mulle selle metallitüki tood, mis teil tagakambris kapi otsas on, siis annan ma sulle - vaata siia!" Arno nina alla ilmus kole indiaanlase pilt, kus punanahk parajasti ühte valget meest tappis. Arno ei oleks seda pilti muidu kah omale tahtnud, aga ta pidi ennast teise ees viisakalt üleval pidama. Ta ütles:

"Ah selle annad ära? Noh, küllap ma siis juba toon. Aga ütle, kui ma toon, kas siis Teele..."

Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 17-18

Juudid ja lombardlased on juba ammu leidnud kõige parema viisi kullategemiseks, ütles ta [krahv Drachenheim]. Ei ole paremat viisi, kui lasta seda teiste kukrust oma kukrusse voolata. Aga ma ei usu, et see kellegi õnnelikuks teeb, kui tal on kogu maailma kuld ja kalliskivid. Inimest ei tee õnnelikuks mitte elutu metall, vaid elav inimene.
- Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967, lk 161

Luule

Sa tulid siia kurja tähe all,
et palju ihata ning surra seegis,
kuid sinu veres helendav metall
ei sula kannatuste mustas leegis.

Betti Alver, "Ühele hullule" kogus "Tolm ja tuli", lk 16

Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.

Heiti Talvik, "Magaja" kogust "Kohtupäev" (1937)

Mul tehas aastatega saanud kalliks
ja kümnes toonis helkivat metalli
mu käed on juba ammu mõistma harjund.

Kuid kutsub mind ka kauge põllurada,
kus lainetava rukkimere taga
näen kuusikute hambulisi harju.
/---/
Ma oleksin ehk lõhestatud kaheks,
kui poleks mulla ja metalli vahel
mu hinges helisevat silda luulest.

Milvi Seping, "Muld ja metall", (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 7

Öö jälle kõliseb su saapa all,
kas kolm on kell, kas kuld
või mõni teine kohutav metall
on häirinud su und?

Raud, melhior, vask, tina, vanahõbe -
sind ymber valati
ja mina sinu seitset sulatõde
pean teadma alati.

Triin Soomets, "* Öö jälle kõliseb su saapa all" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 83