Šokolaadijäätis

ProosaRedigeeri

  • Puudutus... Ma naudiksin seda nagu laps šokolaadijäätist. Peaaegu kakskümmend üks nädalat pole ma kogenud vähimatki puudutust. Eriti kui mõelda, et viimati tundsin oma keha ümber lund. Pole just meenutamist väärt mälestus. Loovutaksin korrapealt kogu oma karabiinhaakide tagavara, et tunda kas või osakest Thibault'st enda vastas. Meie vahel oleks hulga riideid ja linu, kuid tema soojus pääseks siiski neist läbi, ja sellest piisaks. (lk 70)