Kujutlusvõime

(Ümber suunatud leheküljelt Kujutlus)
Kujutle siia miskit
William Savage Cooper, "Fantaasia" (1896)
Mia Araujo, Two Spirits (2010)

Proosa

muuda
  • 24. Unenägudel ei ole jumalikku loomust ega ettekuulutavat väge, vaid need sünnivad kujutluspiltide mõjust.
    • Epikuros, "Ütlused", I; "Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781




  • Neeger on saatusega sõbrasuhetes, sest on alati selle meelevallas olnud; saatus on talle omamoodi kodu, tuttav pimedus hütis, sügav muld tema juurtele. Ta võtab iga elumuutust väga rahulikult. Usun, et omadustest, mida ta otsib peremehes või arstis või jumalas, on üks hinnatavamaid kujutlusvõime. Vahest tänu sellisele maitsele kehastab kaliif Harun ar-Rašid aafriklastele ja araablastele ideaalset valitsejat; tema puhul ei teadnud keegi, mida järgmiseks oodata, ja sa ei võinud teada, mis tal mõttes oli. Kui aafriklased räägivad jumalast, räägivad nad nagu "1001 ööd" või nagu Iiobi raamatu viimased peatükid; see on üks ja seesama omadus - kujutluse ääretu vägi, mis neile mõju avaldab.



  • "Kas praeme ärnid ära?" küsib Tavim.
"Minugipoolest, kui sul kujutlusvõimet on," vastab tema.
"Kujutlusvõimet?" küsib evenk. "On see midagi sellist, mille peal kunagi on saanud kalu praadida?"



  • "Kujutle fantaasiaallikat kui tuhande suudmega merd," ütlen ma. "Jõed, ojad ja kosed. Ma kahlan selles meres ringi ja otsin lähtepunkti. Kui ma algul triivin mõnes kindlas suunas, siis pean voolul laskma ennast kanda. See võib viia mu kosest alla või hoopis tasasesse mägijärve. Asi on selles, et kui ma lasen ennast voolul kanda, siis ei saa ma enam ümber pöörata ega teist teed valida. Sealt alates pean kirjeldama vaid seda, mida tee peal näen. Minu vaateväli piirdub ainult selle maastikuga, ainult selle taimestikuga, ainult nende inimestega, kellest ma mööda liigun."
    • Karin Fossum, "Murdekoht". Tõlkinud Sigrid Tooming. Eesti Raamat 2008, lk 52


  • Maureen taris lombaka järi, mille July oli "laste jaoks" toonud, välja, et saaks savanni silmas pidada, ja hakkas lugema. Kuid ta ei suutnud romaanile kaasa elada; kunstlik tunne, nagu viibitaks teises ajas, kohas ja elus, milles seisneski lugemise mõnu, jäi saavutamata. Ta oli teises ajas, kohas, teadvuses; see surus end talle peale ja täitis teda, nii nagu hingeõhk õhupallile kuju annab. Ta polnud enam see, kes varemalt. Ükski juturaamat ei saanud võistelda sellega, mida ta, nagu ta aru sai, ei teadnud, poleks osanud ette kujutada ega kujutlusvõime varal avastada.
    • Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010, lk 32


  • Proua Saiale ei meeldinud ka oma õpilastele halbu hindeid panna. Isegi Samuelile, kelle kirjalikud tööd kubisesid vigadest, ei pannud proua Sai kunagi kahte.
"Sul on väga elav fantaasia," oli tal kombeks Samueli kirjandeid kiita. "Kui sa veel õigekirjutust ka harjutad, siis võib sust kas või kirjanik saada."


  • Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad maskide, eneselohutuse ja enesepettuseta vastu vanadusele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline kujutlusvõimeliiasus on elujõulise kirjandusega alati kaasas käinud.




Luule

muuda

Kui lummus katkes,
mõtlesin, et suren.
Ei surnud.
Siiamaani imestan.

Nii õhuke
on kujutluste kile.
Säält kumab läbi
tühjus pimestav.

  • Doris Kareva, "* Ei ole ühtki palvet" kogust Armuaeg (1991)


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel