Karin Fossum

Norra kirjanik

Karin Fossum (sündinud 6. november 1954) on norra kirjanik, keda on nimetatud ka norra krimikirjanduse kuningannaks. Eesti keeles on ilmunud kaheksa tema romaani.

Karin Fossum, 2012

"Murdekoht"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Karin Fossum, "Murdekoht". Tõlkinud Sigrid Tooming. Eesti Raamat, 2008. Romaani tegevus kujutab romaani kirjutamist: ühel ööl tuleb minajutustajast kirjaniku tuppa mees ja soovib tungivalt, et temast kirjutataks, et temast saaks tegelane. Kirjanik nihutabki ta oma plaanides teistest ootavatest tegelastest ette ja asub lugu kirjutama, tegelane aga käib temaga suhtlemas ja teda utsitamas.


  • Ma näen neid laternavalgel.
Pikk rodu inimesi mu maja ees sissesõiduteel, ja kui ma neid täpsemini vaatan, siis näen kirjut seltskonda vanu ja noori, mehi, naisi ja lapsi. Kannatlikult, noruspäi seisavad nad ja ootavad, et neist räägitaks, ning mina, kirjanik, olen see, kes neist rääkima peab. Kaua seisan ja jälgin neid kardina varjus, mõeldes nõudlikule tööle, mis mul ees seisab. Aga praegu olen ma väsinud, on südaöö, vahest homme, mõtlen ma haigutades. Pean saama mõne tunni magada, sest on nii raske anda päevast päeva elu üha uutele inimestele, ega ma Jumal ei ole, vaid keskealine väsinud naine, kes püüab vee peal püsida. (lk 7)
  • Olen joonud ära pudeli Burgundia veini ja võtnud just sisse ühe Zyprexa hirmu vastu ja ühe Cipralexi südamevalu vastu ja ühe Imovane unetuse vastu ning vajan nüüd rahu ja puhkust. (lk 8)
  • Mees niheleb rahutult toolil. Sirutab käe ja klopib püksipõlvi, seejärel liiguvad sõrmed üles lipsusõlmele, mis on laitmatu.
"Eks kõik ole õnnetud," vastab ta, "pealegi on õnnetust võimatu mõõta, valu meis kõigis on sama suur. Ma võtsin ennast kokku, et siia tulla, et midagi paluda, et oma hing päästa. See maksis mulle viimase jõuvaru."
Ja siis, katkeval häälel: "Kas selle eest ei saagi hüvitust?" (lk 11)
  • "Suremiseks ei ole kunagi paras hetk," ütleb Alvar. "Me teame, et peame kord minema, ja kanname oma saatust väärikalt, kui see vaid ei juhtuks täna. Homme ka mitte, sest meil on mõned pisikesed plaanid tehtud." (lk 29)
  • Mis meil inimestel ühist on? mõtlen ma. Nojah, sünnime siia ilma. Mitte enda, vaid kellegi teise tahtel. Kasvame suureks ega tea, kuhu satume või mis meist saab. Arvame, et võime ise otsustada, et suudame oma elu ise korraldada. Teatud piirini suudamegi, kuid saatus viskab vingerpusse. Hilinenud buss võib muuta kogu elu, paisata meid hoopis teisele rajale. Komistame vastu kõnniteeserva ja keegi tõttab meile appi, tabame viivuks tema pilgu, ja välk lööb sisse. Pilk viib abielu ja lasteni, korraga oleme vangis hoopis mujal, kui arvata oskasime. (lk 30)
  • Inimese mehhanismid on ju ettearvamatud. Oli ta [Alvar] ju kuulnud kuulnud vabatahtlikest, kes jäid võõrsil töötades sealse viletsuse lõksu. Nad olid nii nördinud maailma kisendava ebaõigluse üle, et koju Norrasse jõudes tekkisid neil probleemid, nii et nad ei suutnud enam süüd tundmata lõunat süüa. Tema oma ellu küll sellist häiret ei tahaks. (lk 34)
  • See oli küll naeruväärne, kuid siiski tema [Alvari] elu reaalsus. Kõik, mis ta tahtis, oli viibida häirimatult oma universumis, ilma et peaks seisukohta võtma. Ta tõusis ning läks aknale, vaatas närviliselt välja. Üks politseinik oli astunud ligi, seisis ja kirjutas midagi märkmikku. Kui ta hiljem teleri ees istus ja uudiseid vaatas, mõtles ta jälle sellest leplikust loomust. Et see on inimese kõige hullem omadus. Et nii nad kõik istusid ja vaatasid maailma viletsust mõeldes igaüks, et sellega tegelegu teised. (lk 46-47)
  • Alvar astub mu selja taha ning tammub närviliselt jalalt jalale.
"Kas ma peangi nüüd hakkama une- ja ärevushäirete all kannatama?"
Ma keeran ringi ja vaatan talle õiendavalt otsa.
"Mure vaevab meid kõiki," ütlen ma. "Kas sa ei tunne, kuidas ta närib? Siin sees, rinnaluu taga."
Koputan endale sõrmega vastu rinda. "Siin sees istub priske rott ja närib ennast läbi rindkere. See teeb haiget."
"Aga mina olen mõistlik mees, mul on kõik korras ja kontrolli all," ütleb ta.
Lülitan arvuti välja, keeran end toolil ringi ja vaatan teda.
"Täpipealt. See on tõsi. Samas oled sa ihuüksi. Ohtlik on minna läbi elu, toetumata teistele inimestele. Teatud olukorras võib see kätte maksta."
"Teatud olukorras," kordab ta, "kas selles, kuhu te mu asetate?" (lk 51)
  • "See rott," räägin edasi, "kes meis kõigis järab, ei saa iial söönuks. Pidevalt otsime leevendust, kuidas aga oskame. Ja vaid harva peab ta hetkeks vahet. Oled sa tundnud, mis siis korraga liikvele pääseb ja läbi keha tulvab? See on nagu hüppemäelt õhkutõus. Tõuseme lendu ja kõik lööb sees soojaks. Mõtleme: ah, kui võrratu on elu, vaid mõne viivu! Ja ma luban, et ka sinul tuleb selliseid silmapilke ette."
Ta läheb istub diivanile, serva peale nagu tavaliselt.
"Kas siis meie, inimesed, peamegi leppima vaid mõne viivuga?" küsib ta tõsiselt.
"Hea küsimus. Küllap on see igaühe enda teha. Enamik kasutab suuremat osa ööpäevast, et leida mõnd valuvaigistit. Nagu sigaret, pudel punast veini. Cipralex, tervisejooks. Jumal oli väga armuline, kui andis meile puhkamiseks öö. Ma ei võta sinult und ära, Alvar, ma luban. Aga sa ise tulid minu juurde." (lk 52)
  • "Aga kõik me tahame, et meid nähtaks," lisan ma. "Isegi üksiklane igatseb pilku. Kui ta pöörab end inimestest ära, siis vaid sellepärast, et on kaotanud lootuse, kuid igatsus sooja käe järele õlal on temas kogu aeg alles. Et keegi meid jooksul peataks ja küsiks, kuidas meil läheb, kas me vajame midagi, kas ta saaks meid ehk aidata." (lk 55)
  • "Õieti on meist, inimestest, päris kahju, sest me ei suuda elada käesolevas hetkes," ütlen ma. "Sest pärastpoole tulevad hoopis muud ja keerulisemad asjad, öösel või järgmisel nädalal. Ja kuigi meid veel seal ei ole, kappavad mõtted minema nagu kari hobuseid läbi lahtise õuevärava. Teiste sõnadega: ainult tõsine süüvimine suudab peatada meis kella, mis tiksub ja tiksub surma poole. Mõni kunstiteos või muusikapala, hea raamat, jutuajamine sõbraga. Õnnetus tuleb palumatagi, kuid mitte veel täna. Sest täna on päike väljas ja me tõuseme voodist üles. Tõstame jalad põrandale ning hingame." (lk 88)
  • "Ja sinna on kogunenud päris palju tolmu," jätkas Krantz. "Osta värsket saia ja mudi sisu kuulikeseks. Käi pildipind ringjate liigutustega üle, see on parim viis õlimaali puhastamiseks. Saiasisu imab hästi ja jätab pinna pisut rasvaseks."
"Värske sai," ütles Alvar, "katsun meeles pidada." (lk 96)
  • "Ma olen veendunud, et absoluutselt iga inimene on romaan iseenesest. Igaüks, kes tänaval vastu tuleb, kujutab endast draamat elu või surma peale. Alvar, kui sa lähed läbi linna, vaata inimesi! Vaata nende silmi, nende longus päid ja tõtlikku, tihtipeale ebakindlat sammu. Nende hirme. Nende saladusi. Ah, kuidas ma tahaksin neid kõiki peatada, neil lõuga kergitada ja neile silma vaadata! Mida sa hinges kannad, mida varjad, millest unistad, kas sa räägiksid mulle, kas ma võiksin selle kirja panna, kas ma tohiksin sind maailmale näidata?"
"Ja sa saad valida vaid mõne," noogutab ta. "Need, kelle sa oma elu jooksul valmis jõuad. Nüüd tunnen ma ennast lausa kõrvust tõstetuna, et sa minu valisid." (lk 101)
  • "Mida talle süüa anda?" uuris Alvar edasi.
"Ostke kuivtoitu. Ostke kõige odavamat. Kuigi veterinaarid ütlevad, et Friskies pole muud kui vana graanuliteks jahvatatud IKEA mööbel, elavad meie kassid selle peal priskelt." (lk 121)
  • "Mida ta siis kartis?" küsis Alvar.
"Surma," ütles tüdruk. "Ta kartis nii kohutavalt surma, et ei suutnud elada nagu teised inimesed. Lõpuks tegi ta endale lõpu peale tablettidega, mis ta arstilt oli saanud."
"Kas ta kartis nii väga surma, et tegi endale otsa peale?" Alvar oli jahmunud. Ta ei näinud selles mingit loogikat.
"Veider, eks?" ütles tüdruk sigaretti imedes. "Inimesed on hullult veidrad." (lk 128)
  • Kas ta vajab mind? küsis ta endalt. Võimalik. Kuid seda ei võinud Alvar kindlalt teada. Tüdruk oli andnud talle põsemusi, aga seda võis võtta kui võluvat žesti, mõtles ta, mitte märki armastusest või kiindumusest. Noortel oli kombeks anda igasuguse häbitundeta latsuvaid musisid kuhu juhtus. (lk 129)
  • Rahaautomaadi juures käik tegi ta [Alvari] väga närviliseks, sest talle ei mahtunud pähe, kuidas ta oli võinud nii lamba moodi käituda. Väljuda autost nagu teener, mingist hägusest kohusetundest, sel lihtsal põhjusel, et sõna ei ei tulnud üle huulte. Ei! Ma ei taha! Sa ei või! Me ei tohi! See ei tule kõne alla! Kas sa oled peast põrunud! Kõik need sõnad olid tema peas olemas, kuid olid mattunud liiga sügavale. Peale selle oli tal hirmus raske ennast üles kütta. Ta ei olnud harjunud, et temast midagi taheti, veelgi vähem oli ta harjunud, et temalt seda nii otsesõnu küsiti. Milleni see viib, kui ta järele annab? Ja kuidas oli võimalik, et inimesed sõlmisid nii palju suhteid? Loovutasid kõhklematult oma telefoninumbri, oma koduse ning meiliaadressi, sõitsid välismaale ja kohtasid seal võhivõõraid, kelle nad endastmõistetavalt Norrasse külla kutsusid. Astuge kindlasti läbi, kui meie kanti satute! Kas nad üldse taipasid, millega riskivad? (lk 130)
  • "Ma võin sulle pildi koju ära tuua," ütles Krantz. "Võid teda kaks nädalat enda juures pidada. Et tunneksid, kuidas ta su peale mõjub. Teeme nii, et maksad alles siis, kui otsustad ta endale jätta, ja me võime hinda väheke alla lasta, noh, ütleme, kuuekümnele tuhandele. Ja kui ta pole nii hea, nagu sa lootsid, siis toon ma ta tagasi."
Alvar kõhkles. See oli Krantzi tavaline müüginipp, mida ta proovis paljude peal. Esialgu kõlas see väga usaldusväärselt, aga kui asi sealmaal, ei raatsinud enamik lahkuda maalist, mis endale juba elutoas koha leidnud ja mille vastu neil olid nii- või naasugused tunded tekkinud. Peaaegu keegi ei toonud pilti tagasi, sest ei suutnud toime tulla tühja tundega, mis jäi pärast selle mahavõtmist. (lk 131-132)
  • "Nii et sa olid siis palju üksi," ütles ta [Alvar].
"Peaaegu kogu aeg," vastas tüdruk. "Ja kui ema tõusiski voodist üles, siis istus ta toolil ja võdises hirmu pärast nagu kaltsunukk. Oled sa hirmu lähedalt näinud? See on täpselt nii, nagu oleksid pideva voolu all. Ta neelas vahetpidamata rohtusid, aga sellest ei olnud mingit tolku. Kodus olid kardinad kogu aeg akende ees, sest ta kartis valgust. Ta kartis, kui helistati uksekella, kartis telefonihelinat. Meil ei käidud kunagi külas, sest ta kartis inimesi. Ma ei tohtinud sõpru kaasa tuua." (lk 140)
  • "Küll kõik tuleb päevavalgele, Alvar. Suhtu sellesse jutustusse nagu võrrandisse. Ideaaljuhul laheneb kõik viimasel leheküljel."
"Aga kui ei lahene? Mis siis saab?"
"Siis ei tulegi lugu."
"Aga mis siis minust saab ja sellest, mida sa oled alustanud?"
"Siis lükkan ma su kalevi alla. Mul on neid kalevi all mitu tükki. Nelja aasta eest alustasin suure hurraaga romaani. Kolmest vangist, kes põgenesid Ila vanglast. Nad lasid jalga kassaautoga, sõitsid Finnskogenisse ja asusid elama ühte vanasse osmikusse."
"Ja mis siis sai?"
"Seal nad istuvad tänapäevani. Ma ei saanudki nendega kaugemale."
Alvar satub sellest mõttest ärevusse.
"Nüüd ma lähen," pahvatab ta. "Ma lähen, et sa saaksid rahus tööd teha ja ära lõpetada!" (lk 150)
  • "Üldiselt olen ma alati arvanud, et inimeste üle tuleb otsustada nende tegude järgi," jätkan ma, "mitte nende sõnade või mõtete või arvamuste põhjal. Nii palju on neid, kes suure suuga seletavad."
"Aga selline ma ju ka ei ole," sõnab ta kiiresti. "Ma ei tegutse ega võta seisukohta. Ma traavin mööda labürinti ja otsin väljapääsu. Nagu laborirott. Vastik dresseeritud näriline."
"Ära ole enda vastu liiga karm."
"Hoopis sina oled karm, sest sina jutustad."
"Me mõlemad jutustame," parandan teda. "Ära alahinda oma positsiooni selles koostöös. Mina kuulan su ära, ja ma olen mõjutatav. Eriti nüüd, kus me oleme juba päris kaugel."
"Nüüd lähebki dramaatiliseks, eks? Mul on kohe nisuke tunne. Me oleme tipus ja asume liuglema allamäge. Ja ma ei saa isegi palvetada, sest sa pole mulle ühtki jumalat andnud."
"Kas tahaksid või?"
"Kõik üksildased ju tahavad. Seda maailma kauneimat muinasjuttu," lisab ta nukralt. "Mis on vaid vähestele." (lk 164)
  • Ma nihelen toolil. "Kas sa tõesti vajad kuupäeva?"
"Miks mitte? Niikuinii sellest ei pääse."
"Novembris," pakun, "kümnendal."
"Miks just novembris?"
"Ma vajan raju, et kallaks nagu pangest ja väljas oleks külm. Ma vajan kõdunevaid lehti ja ligaseid tänavaid, seda ebaõdu, mida november on otsast otsani täis. Halli, alasti maastikku, mis on riisutud paljaks kõigest, mis kasvab ja särab, kuid õnnistamata veel valge loorkerge lumega. Igas mõttes troostitu aeg, jõhker aeg. Nagu hääbuks novembris kogu elutegevus ja me poeme nurka ning süütame küünlad. Mina armastan novembrit."
"Miks küll?" küsib ta uuesti.
"Ma olen sündinud sel kuul, kuuendal päeval. See oli metsik öö, kuratlik ilm, kui ma ilmavalgust nägin. November on mul veres, selle süngus ja melanhoolia. Novembri otsatu nukrameelsus. Mu närvid on nagu alasti puuoksad, peas on mul paks udu ja südames torm. Sina oled sündinud septembris ning kannad selle pitserit, sest suvi hakkas lõppema, kui sa ilmale tulid. Puhkus oli läbi, kuid veel polnud sügis, ja jõulud olid alles mägede taga. Midagi polnud oodata, vaid valitses särava päikese ja näpistava pakase vahepealne korralik sündmustevaene aeg. Ent ma armastan kõiki kuid, nende erinevaid hääli, erinevaid värve. Kas sa näed seda ratast silmade ees?" (lk 166)
  • Alvar ohkas. "Sinuga ei ole lihtne asju ajada," ütles ta siis.
"Kas see on mingi mõõdupuu?" uuris tüdruk. "Et peaks olema lihtne asju ajada? Sest näe, sina oled otsekui elueesmärgiks võtnud kena olla. Vean kihla, et sa oled kena ja lahke ka siis, kui sa oled päris üksi."
"Loomulikult," sõnas Alvar, miks ma peaksin endaga vimma kiskuma?"
"Sest nii on kombeks," kinnitas tüdruk. "On inimesi, kes näitavad ennast üksi olles kõige jubedamast küljest. Nad tõmbavad nina täis, õgivad ennast paksuks, lõhuvad klaase, taovad peaga vastu seina, panevad muusika üürgama, nii et trumminahad lõhkevad, lähevad aknale ja uluvad kuu poole."
"Tõesti?" oli Alvar kohkunud. "Aga miks?"
"Et oma meeleheidet luhvtitada. Sinus on ka ometi meeleheidet?"
"Vist mitte. Mitte eriti," vastas Alvar. "Ja lärmamine ei tee ju asja paremaks?"
"Teeb ikka," ütles tüdruk. "Adrenaliin voolab, ja see on võrratu kaif. Sa peaksid vahel proovima."
"Mul ei ole selleks soont," ütles Alvar. (lk 180)
  • Kogu laupäeva tuias ta ringi peadpööritavas ahastuses. Muidu nii mõistlik ja vaoshoitud Alvari-nimeline universum oli nüüd mühisevas meeltesegaduses. Mure rebis ja sikutas teda, lõi tal üle pea ning kihutas teda toast tuppa. Ta saalis köögist elutuppa ning elutoast vannituppa, kus ta silmitses õudusega oma peegelpilti. Ta vajus kraanikausile ja klammerdus selle serva külge. Ta palus Jumalat, kellesse ta ei uskunud, palus temalt abi, leevendust ja andeksandi, palus väljapääsu, palus halastust. Ning häbenes ise südamest oma odavat manöövrit, kuid tal polnud kuhugi mujale pöörduda. Tal polnud isegi perekonda, keda häbistada. Tema vaevatud peas valitses sõjaolukord. (lk 202)
  • Nüüd seisan ma aknal ning vaatan laia maailma, seda maailma, mille ma oma väljamõeldiste keskel pikkadeks ajavahemikeks unustan. Tuhkpihlakas värava kõrval lidutab tuules. Aeg-ajalt sasib temast kinni järsk ja metsik tuulehoog ning paneb ta hiigelvõra nukrat tantsu lööma: õõtsuma, painduma. Ta on seisnud seal kauem kui mul eluaastaid ja ta seisab seal selgi päeval, kui ma siit minema rändan. See võib juhtuda üsna pea, sest ma ajan ennast armutult takka. Ühel päeval on mu pealuus hambad irevil, mõtlen ma, kuid tuhkpihlakas tantsib üha edasi. (lk 219)