Põsemusi

ProosaRedigeeri

  • Kas ta vajab mind? küsis ta endalt. Võimalik. Kuid seda ei võinud Alvar kindlalt teada. Tüdruk oli andnud talle põsemusi, aga seda võis võtta kui võluvat žesti, mõtles ta, mitte märki armastusest või kiindumusest. Noortel oli kombeks anda igasuguse häbitundeta latsuvaid musisid kuhu juhtus. (lk 129)