Välismaa

Proosa

• Nagu kõik teisedki mõisaomanikud, ei tunnetanud mu mees kohutavat vastuolu, mis nende elus valitses. Ühel pool luksus, loendamatud teenijad, ratsa- ja sõiduhobused, kohutavalt kulukad suured jahid, kallid vanad veinid ja söögid. Teiselt poolt puudusid täielikult kõik need pisiasjad, mis elu meeldivaks teevad. Salongides olid vanad, tõesti ilusad mööblitükid kaetud tumeda ripsiga, sest nii paistis nende tolmusus vähem silma, vannitubadel puudusid aknad ja vesivarustus ("põhjalik kümblus" võeti ette vaid kord nädalas). Ei raamatuid ega ajakirju, parimal juhul "Sport im Bild" ja erandina "Die Woche". Kuna sakslus oli nende inimeste kirg, põlgasid nad kogu välismaa kultuuri. Tütarlapsed ei õppinud vene keelt patriotismist, prantsuse või inglise keelt hästi osata oli peaaegu ebamoraalne. Haritus oli üldse ebaaristokraatne, see jäi "literaatide" osaks.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 102

• [Tom:] "Mu oma ema pole oma elu jooksul saanud East Endist kaugemale kui Buckinghami paleeni. Kui ta tagasi tuli, ütles ta, et talle ei meeldi välismaal. Seal räägitakse nii imelikku ja arusaamatut keelt."
  • Karl Ristikivi, "Õilsad südamed" (1970), lk 69

• Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda välismaalt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. Antisemitismi vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi Euroopas, kuid Venemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas Aleksander III vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš Moskva kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et linn puhastataks juutidest. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas politsei kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist kodust välja.
  • Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014, lk 217

• Kui tahame täielikku kasu saada, kas teaduse arengust või teaduse rakendamisest tervishoius, siis on meil vaja ka seda infot, mida välismaal kogutakse. Meil on vaja, et andmed ja kogemused liiguksid üle piiride ning seda ei saa üksi teha.
  • Riina Sikkut, intervjuu: Sven Paulus ja Katre Tatrik, "Riina Sikkut: Eesti on personaalmeditsiini osas teistest mitu sammu ees" ERR, 14.07.2018