Catherine Merridale

Catherine Merridale (sündinud 12. oktoobril 1959) on inglise ajaloolane ja ajalooraamatute autor. Oli Londoni ülikooli lähiajaloo professor 2004-2014. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on Venemaa ajalugu.

Catherine Merridale, 2017

Eesti keelde on seni tõlgitud kolm tema raamatut:

• "Ivani sõda. Punaarmee aastatel 1939–1945". Tõlkinud Maia Boltovsky. Tänapäev, 2007.
• "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014.
• "Lenin rongis". Tõlkinud Lauri Liiders. Tänapäev, 2017

"Punane kindlus"

• Mungad ja õukonnakirjutajad, nõukogulaste propagandistid ja Putini lemmikõpikukoostajad - keegi neist ei näinud midagi iseäralikku idees, et Venemaa võimukandjate käsul muudetakse terveid mineviku peatükke. (lk 20)
• Ivan Julma nõuandjad kirjutasid väsimatult ümber vanu ürikuid — valitsejale omistati nii taevalik võim kui ka muinasjutuline sugupuu - ning nende järeltulijad seitsmeteistkümnendal sajandil tegid sama Romanovite dünastia esimeste tsaaride jaoks. Täiustatud retoorikast hoolimata soovisid bolševikud surnud kangelaste panteoni õnnistust; ühtaegu kasutasid nad täiel määral ära Kremli kui sümboli kõik võimalused. Üksteisele järgnenud kriiside tõttu sattusid inimesed nii kohutavasse olukorda, et olid valmis tervitama isegi kõige ebatõenäolisemat trooninõudlejat, kui see ainult vastas nostalgilisele või koguni muinasjutulisele ideaalile. (lk 20-21)
• Samuti on see püha koht, mille ehitised märkisid kunagi Moskva kõige pühamaid paiku. Nende ümber kujunenud rituaalid - esialgu ülevad jumalateenistused, seejärel valitsejate kroonimised ja matusetalitused - olid algselt kavandatud religioosse ajatuse kehastusena. Ent kombetalitused muutusid ka pühakute ajal. Ühest sugupõlvest teise teisenes sõnade ning protsessioonide tähendus kardinaalselt. Isegi ehitised ei püsinud muutumatult, sest need võisid olla kõige reetlikumad tunnistajad. Kui sein üle värviti või mõni palee ümberehitamiseks lammutati, jäeti mulje, nagu poleks selle varasemat inkarnatsiooni olnudki. Tuttavate palvete kogum tuli tagasi, nagu ka ikoone kandvate preestrite ja kuldses rüüs õukondlaste rivi, kuid taust oli nii põhjalikult teisenenud, et see levitas täiesti uusi ideid ja (parema määratluse puudumisel) võltsmälestusi. Vägagi reaalsete ehitiste ainsaks minevikuks jäi see, mis on praegu. Just seda teadmist kasutasid vapustaval viisil bolševikud, kes lammutasid 1929. aastal Kremli iidsed kloostrid. (lk 21)
• Iga arheoloog teab, et kultuurist, eriti salatsevast, on võimalik palju teada saada, vaadeldes asju, mis selle ajal minema visatakse. (lk 22)
• 1950. aastal oli Nõukogude akadeemik P. V. Sõtin sunnitud Stalini vananeva ksenofoobse pilgu all rõhutama, et Kremli "planeering järgis puht vene arhitektuuriprintsiipe". Kui see mees saanuks reisida, oleks ringsõit Põhja-Itaalias pannud teda teistsugust väljendit otsima. Kõikjal oleksid teda ümbritsenud Moskva Kremli inspiratsiooni lätted, alates Verona linnaväravate kalasabakujulistest müürisakmetest ja lõpetades Milano Castello Sforzescoga, rääkimata juba Bologna tellistest linnamüürist. Kremli ajalugu selle taassünni ajastul kätkeb endas palju rohkemat kui üllad vürstid ja visalt töötavad kohalikud oskustöölised. See juhatab Moskvast Musta mere rannikule ja sealt edasi Euroopasse, see näitab alles pooleldi metsas asuvat konarliku piirdega väljakut ning hoonekogumit keset seda: mörti, tellinguid ja telliskive. (lk 46)
• Täiskasvanuks saava Ivan Julma väljavaated olid nii nadid, et Euroopas ei leidunud ainsatki printsessi, kes tahtnuks temaga abielluda. (lk 74)
• Iga kord, kui mõni valitsejasoost noormees vajas naist, vallandus inetu rivaalitsemine ja vaen. Seda laadi konkurents sünnitas nii suuri lahkhelisid, et Moskva valitsejad olid lõpuks sunnitud oma õukonnaklannide vallalistest tütardest mööda vaatama ja pöörama pilgud pealinnast kaugemale. Ivan Julm, kes võttis endale rohkem naisi kui Henry VIII, on ise selle näide. Endale kolmandat naist otsides - leidmata Euroopast ainsatki printsessi, kes oleks teda tahtnud - kasutas ta selleks ajaks juba vaat et normiks kujunenud kommet saata provintsidesse agente, kes pidid otsima terveid, kuid silmapaistmatuid neide. Nad toodi paleesse, kus neid küsitleti, uuriti ja ehmatati nad tõenäoliselt poolsurnuks. Seejärel saadeti nad niinimetatud pruuditutvustusel ükshaaval tsaari ette. Nõnda püsis lootus, et isevalitseja saab ükskõik missuguse väljavalitud neiuga terveid lapsi, ühtaegu välistati võimalus, et mõni bojaariperekond saaks abielust lubamatult suurt kasu. (lk 85)
• Makari kõige tähendusrikkamaks pärandiks võib vist pidada vanavene kroonikate kogumist, toimetamist ja ümberkirjutamist. Neid minevikuürikuid oli terve munkade armee Venemaal juba sajandeid säilitanud ja kopeerinud. See oli Kremli esimene süstemaatiline katse ajalugu ümber kirjutada, mida saatis hämmastav edu. Moskva seati Kiievi-Venest arenenud taevalikult õnnistatud riigi tippu. Selle ettevõtmise kaudu õhutas Makari ka islamivastaseid eelarvamusi, taunides eriti mongoleid ja nende järglasi tatarlasi. See oli riuklik sepitsus, sest tsaari teenis ka tatari vürste ning abielud stepihõimudega olid nii tavapärased, et ainult vähesed ülikud võisid ennast pidada puhta kristliku vere kandjaks. Makari aga soovis uut ristisõda - vähemalt selle õigeusklikku varianti. (lk 86)
• Isaac Massa järgi olevat Godunov oma kroonimistõotuses lubanud hoiduda Moskvas viis aastat verevalamisest; küüniline hollandlane nentis, et seda vannet täites ei valanudki Godunov oma vastaste verd, vaid hoopis kägistas ja uputas nad või saatis sunniviisil kloostrisse. (lk 110)
• Kaheksateistkümnendat sajandit Venemaal on kirjeldatud kui imiteerimise ja õppimise aega. Kui Moskoovia riik oli puu, siis Peetri eesmärk oli pookida sellele täiesti uus haru, säilitades elujõulise pookealuse, kuid muutes võra viljakamaks ja usutavasti ka veetlevamaks. See uus puu puhkes õide Katariina ajal, kuid sellegipoolest oli tegemist eksperimentaalhübriidiga. Vene identiteedi küsimus oli keeruline ning järgnenud rahvusriigi ajastul muutsid autokraatia edu, iseäranis valduste imperialistlik laienemine, olukorra veelgi keerulisemaks. (lk 175)
• Maailm lõõmas, Venemaa patrioodid killunesid. Mõnda innustas Napoleoni nägemus uuest korrastatud valitsemisviisist, kuid paljud vastastasid Vene riigi tarmukuse allakäigule, mis oli haaranud suure osa korsiklase võimu all olevast Euroopast. Ilmselt häiris viimaseid tõsiasi, et Venemaa õukondlased kirjutasid, flirtisid ja kurtsid ikka veel prantsuse keeles; puudus tõeline vene kirjandus, samuti rahvuslik kõrgkultuur. Siiski oli Venemaa võimas riik ning patrioodid asusid ülistama selle voorusi. Nad leidsid, et isevalitsus ongi nende riigi ajaloolise suuruse mõõdupuu. Tugev riik olevat mõnes mõttes koguni vene kultuuri suurim saavutus, ehkki ka õigeusk ei jäänud sellest kuigi kaugele maha. (lk 181)
• Kui Peterburi hakkas hingama Euroopa tööstusrevolutsiooni aniliinihõngu, esindas Moskva endist Venemaad. Peeter Suure reforme küll eriti ei kahetsetud, kuid süvenes nostalgia paljude arvates kaotatud slaavi eheduse järele. Moskva salongides ja üha sagedamini ka raamatukogudes rekonstrueerisid vanameelsed oma kollektiivse mineviku kui ühtaegu uue Bütsantsi, kolmanda Rooma ja püha impeeriumi loo. (lk 203)
• Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda välismaalt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. Antisemitismi vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi Euroopas, kuid Venemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas Aleksander III vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš Moskva kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et linn puhastataks juutidest. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas politsei kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist kodust välja. (lk 217)
• Paberil - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul visionääride valitsus ning just sellele pidid Venemaa loovkunstnikud appi tulema. Kunstimaailma optimistid olid 1917. aastal juubeldanud, nähes revolutsioonis oma ammuste fantaasiate täitumise ja inimeste elu ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus metseen on südames vanameelne, et Lenini unistused olid roostes ega pürginud tähtede poole. Kosmoselaevad ja kubistide maalid polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi progressi kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas bussis sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele teele. (lk 249-250)
• Selleks ajaks, kui välismaa ajakirjanikud valmistusid filmima tänavatel, oli Nõukogude lipp maja katuselt kadunud. Maailmale näidati hiljem selle langetamist tänu ettevõtlikele venelastele. Ehkki professionaalid magasid hetke maha, salvestas paar moskvalast Kremli viimase punase lipu importvideokaameraga. VHS-kasseti sai osta vähem kui viiekümne USA dollari sularahas. (lk 300)
• Riik ei saanud ülistada Nõukogude aastaid, kuid ometi olid selle juhid kasvanud kommunistidena; paljud neist olid rajanud oma karjääri, taunides kapitalistlikke väärtusi ja privileegide süsteemi. Provintsliku Sverdlovski parteijuhi päevil oli Jeltsin ise käskinud lammutada [insener Ipatjevi] maja, Nikolai II ja tema perekonna viimase vangla. Tol ajal väitis ta kommunistina, et sellest paigast ei tohi saada pühamu. On saatuse iroonia, et presidendina vajas ta just pühamuid. (lk 314)
• Moskva Valge maja polnud kuigi kuningliku väljanägemisega, vaid sarnanes pigem lennujaama kui paleega. (lk 315)
• Pärast 1993. aasta riigipööret kaotati võimalus rajada uue Venemaa demokraatliku mitmeparteilise poliitika alus. Anarhia ja mäss tundusid olevat palju suurem oht kui valitsuse mis tahes liialdused. Meisterliku pettetrikiga ajaloole tuginedes pakkus Jeltsin venelastele just seda, mida nad soovisid: kindlakäelist juhtimist Kremlist. Mõni nädal pärast parlamendi laialisaatmist allkirjastas ta uue konstitutsiooni - dokumendi, mida vene poliitikaanalüütik Lilia Sevtsova on kirjeldanud „mitte sedavõrd ühiskonna ja võimude omavahelise lepinguna, kui võiduka poole manifestina”. (lk 316)
• Oma rahvusliku kodu ainulaadse suuruse mõistmiseks pakuti vaatajatele peagi veel üht ajaloonäidet: kümnenda sajandi Bütsantsi. 2008. aastal telekanalis Rossija näidatud pseudodokumentaalfilm ülistas selle iidse impeeriumi rikkust, bürokraatiastruktuure ja julgeolekuvõrku, mille eest ei jäänud miski varjule. Ainus puudus, mida mainis saatejuht (Putini isiklik pihiisa arhimandriit Tihhon Ševkunov), oli algse Bütsantsi nõrk põhiseaduslik riigikord, mis olevat nõudnud keisrite valimist neljaks aastaks, mitte nende eluajaks valitsejaks võidmist. (lk328)