Maria D. Robinson, "Vabatahtlik päästepaadi jaoks" (1910)

Proosa

muuda
  • Annelinnas on kohapeal olemas vähemalt tuhatkond töövõimelist aktiivset eakat inimest, kelle energia võiks panustada ühiselu heaks, lisaks on ligi üheksa tuhat annelinlast, kes on valmis vähemalt kord aastas vabatahtlikult meeldivama elukeskkonna nimel jõu ühendama. Rääkimata lastest ja teismelistest, kes ju samuti hakkajad abilised kergematel ja lõbusamatel ettevõtmistel. Iga vabatahtlik kulutas aastatel 2009–2010 keskmiselt teiste aitamisele 21 tundi kuus, mis teeb kokku 252 000 töötundi aastas. Kui siia lisada potentsiaalsete Annelinna vabatahtlike hulk, siis saab ühe aastaga ära teha 13,4 inimtööaastat. Kui selle töö eest peaks keskmist palka maksma, siis läheks sama arvu palgaliste töötajate pidamine maksma umbes 131 000 eurot aastas.


  • "Praegu on vabatahtlike ühingud väga popid. Noorte seas," ütles Miki.
"Lolliks oled läinud?" küsis Šaša.
"Vabatahtlikud on meie tulevik. Meie kõigi. Ainult nemad saavad meid päästa seisakust ja logelemisest," ütles Miki.
Miki mure, et ta on juba vanem kui kakskümmend ega ole ennast elus veel teostanud, kandub ka teistele üle.
Niisugused inimesed peab isoleerima, et nad maha rahuneksid.
"Mida sa välja pakud?" küsis Ema Nora.
"Ma arvan, et peaks verd andma," vastas Šaša.
"Minu ajal ei andnud vabatahtlikud verd, vaid valasid verd," kuulutas Vanaema Amigorena ja keeras neile selja.