Veronika Valk

Veronika Valk (sündinud 21. novembril 1976 Tallinnas) on eesti arhitekt ja arhitektuurikriitik.

Artiklid

• Eesti kultuuri hoidmise ja arengu eelduseks on elanike teadlikkus toimuvast, erinevate kultuurivaldkondade kokkupuute kogemise ja mõistmise oskus ja huvi.
• Kesklinna pargi olulisemate elustikurühmade seisundi linnalooduse ökoloogilise sidususe hinnangust on selgunud, et pargi praegune rohttaimestik on liigivaene ja koosneb valdavalt tavalistest muruliikidest. Pargipuistu on praegu dendroloogiliselt küll heas seisundis, kuid võrdlemisi liigivaene ja struktuurilt ühetaoline. Õitsevad pärnad pakuvad tolmeldavatele putukatele suurel määral toitu, kuid seda vaid lühikest aega.

Seega ei täida kesklinna park hetkel kogu oma potentsiaali elupaiga pakkuja ja elurikkuse toetajana. Pargi puud ei sobi praegu hästi käsitiivaliste varjepaikadeks (õõnsusi pole), põõsaste vähesus, taimestiku struktuurse mitmekesisuse puudumine ei soosi lindude pesitsemist ning putukate vähesus ei loo head toidulauda ei käsitiivalistele ega ka lindudele.

• Veronika Valk-Siska, "Südalinna kultuurikeskus kui kultuuris olemise paik", 19. juuli 2023

• Seda, et eestlane soovib olla oma kodu omanik, me üleöö ühegi EL-i ega riikliku suunisega ringi ei tee, ja selleks pole ka vajadust. Eestis ja meile sarnase eluasemestruktuuriga Ida-Euroopa riikides on isikliku eluaseme omamine kunagise maa- ja omandireformiga sissetallatud tee.
• Kodud teeb lõpuks korda ikka inimene, kui tal on selleks raha, mitte direktiiv.
  • Veronika Valk-Siska, "Kodu tuleb nii või naa teatud aja tagant renoveerida", ERR, 27.03.2023

• Kui mõelda näiteks Tallinnas kavandatavale elavaid arutelusid ärgitavale Reidi teele, siis Torontos on kiirtee, mis kaldaala südalinnast ära lõikab, tänaseks oma maapealse elu suures osas ära elanud ning seda surutakse järkjärgult maa alla. Eestil tuleb õppida muu maailma kogemustest, et iseendaga paremini, targemini hakkama saada.
• Metsaülikoolis kuulebki vaid eesti keelt, kuid võib-olla tuleks edaspidi kaaluda varianti, et ka need noored, kes ehk eesti keeles (veel) nii hästi hakkama ei saa, leiaksid Metsaülikoolis oma koha: üks igahommikustest keeleõppe rühmadest võiks olla ette nähtud just neile, kes veel ei räägi, aga tahaksid kõnelda eesti keelt. Kotkajärvel osatakse meie keeleruumi hoida – hoida seda piisavalt avatuna, et keel ja kultuur areneks, ilma oma nägu ja hinge kaotamata.
  • Veronika Valk, "Metsaülikoolil on mitu hinge", Estonian World Review, 27. august 2016

• Kui arhitektuuri poolelt vaadata, siis mida väiksem on ehituse hind, seda väiksemaks jääb ka selles sisalduv eelarveprotsent kunstile – ja meie riigihankepraktikas ehituse hinda ju seni minimeeritakse. Mida tähendab ikkagi "protsent ehitusest". Nii mitmedki arhitektid kostaksid seepeale, et tõeliselt hea arhitektuuri puhul on tulemus 100% kunst: hoonet ei tehta niisama valmis, et seejärel fuajeesse maal või skulptuur tellida, vaid kogu hoone või avaliku ruumi osa on nii läbi projekteeritud, et kunst on integreeritud sinna olemuslikult.
  • Veronika Valk, "Kuidas muuta protsendiseadust?" Sirp, 06.03.2014

• Annelinnas on kohapeal olemas vähemalt tuhatkond töövõimelist aktiivset eakat inimest, kelle energia võiks panustada ühiselu heaks, lisaks on ligi üheksa tuhat annelinlast, kes on valmis vähemalt kord aastas vabatahtlikult meeldivama elukeskkonna nimel jõu ühendama. Rääkimata lastest ja teismelistest, kes ju samuti hakkajad abilised kergematel ja lõbusamatel ettevõtmistel. Iga vabatahtlik kulutas aastatel 2009–2010 keskmiselt teiste aitamisele 21 tundi kuus, mis teeb kokku 252 000 töötundi aastas. Kui siia lisada potentsiaalsete Annelinna vabatahtlike hulk, siis saab ühe aastaga ära teha 13,4 inimtööaastat. Kui selle töö eest peaks keskmist palka maksma, siis läheks sama arvu palgaliste töötajate pidamine maksma umbes 131 000 eurot aastas.
• Ega korteriühistute juhid väga kaua riikliku toetuse taotlemise ja sellega kaasneva omafinantseeringu üle eksistentsiaalseid mõtteid mõlgutada ei saa, sest 2013. aasta lõpuks tuleb ehitustööd ära teha. Seejuures peab jääma aega ka nn klubiliseks tegevuseks: arendada iluvõimlemise, juudo-, sulgpalli- või muid oskusi, korruselamute katustel mesilastarusid pidada, kohalike kalameestega grilliõhtuid korraldada, talupiima müüki organiseerida, majadevahelise muruplatsi hooldamiseks lambaid kasvatada (lambatoidu retsepte vahetada), kelgumägesid kavandada ja lumelinnu rajada. Nagu selgus foorumil – elanike seas on huvi selle kõige vastu täitsa olemas, puudub aga omavaheline suhtlus (neljandik Annelinna elanikest ei lävi oma naabritega üldse), nii et sarnaselt mõtlevad elanikud üksteist üles leiaksid ja üheskoos tegutsema asuksid.
• Vaid poolele Annelinna elanikest on kodukoht osa tema identiteedist (53% tunneb end linnaosa elanikuna).
• On üsna märkimisväärne, et haljasalade hooldus (muruniitmine, lehtede riisumine jne) ning mänguväljakute ja puhkeatribuutika korrashoid on seni olnud suures osas kohalike elanike endi õlul – sagedasti on tegu ju linnale kuuluva või reformimata riigimaaga. Kuid ka ühiskondlikult kasulikul tööl on kusagil piir.
• Kurb, aga Annelinnas pole kohaliku elaniku arvates eriti midagi, mis võiks turistile huvi pakkuda. Kas see arvamus muutuks, kui Annelinnas käivituks foorumil välja pakutud krüptokommunistlikus võtmes linnakunsti festival, mis mitte ei alavääristaks postsovetlikku mikrorajooni, vaid väärtustaks värske pilguga sealset elukeskkonda? Tüüpsus, monotoonsus ja kommuunipõhisus oleksid seal mälupildina omal kohal nagu kollane Ikaruse buss. Anonüümsus annab seal igale elanikule vabaduse vaadata tänast parklinna oma lõuendina, suurejoonelisus lisab väärikuse, igast pragmaatilisemastki hädavajalikust liigutusest kumab aga kultuur.
  • Veronika Valk, "Kõik paneelmajasõbrad, ühinege!", Sirp, 10.11.2011

Intervjuud

• Tegelikult just see, et inimesed elavad mere ääres, garanteerib ka selle ala turvalisuse.
• [P]robleemid saavad alguse siis, kui puudub selge visioon, milliseks me soovime oma linna ja avalikku ruumi kujundada [---].
• Linn on üks suur kokkulepe. See, mismoodi me linnas asju ajame, peaks tulenema sellest, et me oleme kõik ise kokku leppinud, et nii ongi asju kõige parem ajada ja detailplaneering on tänasel päeval see vorm, kus see kokkulepe sünnib ja seetõttu on eriti kahju, kui detailplaneeringust minnakse mööda. Nii et sellest tegelikult sünnib kahju just linnaruumile ja ei seista avalike huvide eest.
  • Veronika Valk, intervjuu: "Veronika Valk: probleemid saavad alguse siis, kui puudub selge visioon" ERR/ETV "Kahekõne", 29.10.2015

• [Tallinna Kultuurikatla kohta:] Siin oli ju kunagine soojuselektrijaam ehk et tegemist oli põlevkiviga, siinsamas saalis oli kaheksa aurukatelt, tänaseks on alles jäänud kaks. Ja kui me mõtleme, et see hoone kunagi andis linnale kütet, eks ta siis täna ülekantud tähenduses annab ühte teistsugust kütet.
  • Veronika Valk, intervjuu: Margit Kilumets, "Veronika Valk: katel annab endiselt linnale kütet" ERR/ETV "OP!", 11.11.2015