Omanik

Proosa

• Ta näeks restoranidesse sisenevaid kõhnu rahulolematuid isikliku arvamuse omanikke, kes sööksid seal kõhu täis ja hiljem vaataksid menüüst järele, kuidas see neile maitses.
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 135

• Igatahes köitis talu praeguste omanike paar mind sel hetkel enam. Naine oli prullakas brünett. Erkroosa ja must-kuldset triipu plink kahar maitsetu rõivatükk, mida nüüd kantakse, poole reieni avatud nööbiliistuga (kusjuures reis oli parasjagu päevitanud), ning jalad mõnusasti platvormtallaga rihmikuisse kängitsetud. Lohukesed ja mõistatuslikud naeratused, ühesõnaga, nägus nai­suke. Keda härra jõuetu raevuga piidles. Need kaks müüsid sel­leks, et hõlpsamini lahku minna, see oli niisama selge, kui on sel­ged praegused täiskuuööd. Iga kord, kui taotlesin nende soostumist müügilepingu teatud sättega, pöördus naine oma tulevase eksabi­kaasa poole armsa mossituse ja taasleitud leebusega. Kuigi mees näis esimesena abielu rikkunud olevat, oli ta ise ka kindlasti sarve­kandja. Enesestki mõista üsna kurvalt. Tema asemikku (kes oli kindlasti olemas) kujutasin hästi ette, üks neid tublisid heasüdamlikke mehi, kes oskavad naisterahvast maandada. Kas naised üldse enamat nõuavad? Selle üle ma aru peangi. Igatahes ei juurelnud ma selle üle eriti kaua, nähes proua Jusseau muretust. Mis mind tõsiselt võlus. Tema lopsakavõitu reied ja sulaselge ilustamata ning pretensioonikuseta tekst teda ei maskeerinud, ta oli see, kes oli, omaenda huvisid arvestav väike vahva naine. Oma seisundi kasu­taja. Proua Jusseau väljendusrikkus lisas tema rollile naisena veelgi nüansse. Teda kasutati ära. Olgu peale. Vastutasuks kasu­tas temagi teisi. Siin polnud midagi keerulist, lihtsuses peitubki tõde.
  • Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, lk 11

• Lihakaupluse omanikust härrasmees on ülimalt liigutatud. Kuigi verevalamine kuulub mehe igapäevase töö juurde, on ta tundeliigutuste vastu kaitsetu. Mees on imestusest tumm. Ta ei oska kunsti ei luua ega tema vilju koristada, tema kuulminegi pole kiita, ent tal on võimalus end avalikul kontserdil silmata lasta.
  • Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005, lk 17

• Looming vajab, et omanikel poleks absoluutset kontrolli loodu üle.
  • Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tlk Jaagup Irve, Raul Veede, 2017, lk 118

• Küsime, et mis on olnud inimese ja (inim)ühiskonna tekkeks, arenguks ja toimimiseks olulisem – kas püha, puutumatu ja kõikehõlmav eraomand või inimestevaheline kommunikatsioon ja kõik selle jaoks arendatud vahendid: keel, raamatud, koolid, arvutiside jne. Kui teil sellele küsimusele on vastus olemas, on juba lihtne vastata küsimusele, mis on suurem kuritegu inimsuse vastu: kas omaniku õiguste ahistamine või sõna- ja infovahetuse vabaduse piiramine?
  • Jaak Kikas, "Infovaba infoühiskond" Sirp, 26.01.2012

• Ega taimed ka lollikindlad pole ja kogenematu rohenäpp võib oma nunnudest üsna lihtsasti ka ilma jääda. Katsetamine on aga endiselt väga turvaline: pole olemas taimekaitse organisatsioone, kes inimeste kodudes reide teeks ja halvasti hooldatud, üle- või alakastetud lehelised omanikelt võõrandaks ja omanikud endid politseile üle annaks.
  • Maarja Merivoo-Parro, "Rohelised lapsed", ERR, 16.12.2019 (Raadio 2 saate "Maarja varia" tekst)