Hind on mingi kauba või teenuse väärtuse väljendus rahas.


  • Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie ust. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa viin, ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima hinnaga, ja vahetada siis rukkikotid viimase ivani sigurivee ning kalli, kalli siirupilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga vankrilt võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, saia ning präänikute peale!


Üks rikas kaupmees seisis
Kord vaekausi ees
Ja vaese lese kuldtükk
Tal vaagis kausi sees.
/---/
"Kuldtükk on taksist kergem,
Ei jookse enam ta:
Ei või tast rohkem anda
Kui paljalt poole ma!"
/---/
Ja palav pisar veeres
Kuldtüki kausisse.
Kuid kaupmees kostis külmalt:
"Vaev tühi tõeste!"

Ta siiski kaalus jälle
Ja vaagis teravalt
Ja vaata: kuldtükk vajus
Vaepommist raskemalt.

Siis maksis täie hinna
Ta sõnalausmata.
Oh lese silmapisar,
Kui palju kaalud sa!



  • [Ogion:] Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu valgust ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või kiituse pälvimiseks. Sa mõtle sellepeale, et meie kunsti iga sõna, iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma hinda, mis sul maksta tuleb! (lk 22)
  • See kalur oli sünge vana mees. Tema kaksteist jalga pikk klinkerplangutusega paat oli nii kiivas ja lekkiv, et see ei olnudki õieti enam merekõlblik, ent ta küsis selle eest kõrget hinda: aastase mereohutuse loitsu tema enda paadile, temale ja ta pojale. Sest Gonti kalurid ei karda peale mere midagi, isegi mitte võlureid. (lk 114)
    • Ursula Le Guin, "Meremaa võlur]]. Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Kunst 1994,


  • ... järsku langes raudne eesriie ja vabadus tuli neile, kelle teadvus ei olnud vaba, ei olnud vabadusega harjunud, oli seda küll aga ihaldanud. Kirjanduses ei kohta aga kuuma teemat — mõtisklusi vabaduse hinna üle, ühe või teise rahvuse enesetunnet, inimest varakapitalistliku turumajanduse liistul. Arusaadavalt tendentslikult ja sageli suurenisti müstifitseeritud kujul räägivad kõigest sellest poliitikud ja ajakirjanikud, mitte aga kirjanikud.
    • Pärt Lias, "Möödunud tulevik", Keel ja Kirjandus nr 8 1993


Ei mina see ei ole, aga arvan,
see olla võib mu ammukadund kleit.
Veel valge pits tal keerles kaela ümber.
Mis enam tast. Ei ma, iidvana eit,
nüüd kanna nooreaja pulmarüüd.

Ehk iseasi, kui viiks komisjooni.
Jah praegusmoes on tolleaegseid jooni.
Head hinda saad, kui müüd.

  • Mari Vallisoo, "Kaks kallimat" 2, kogus "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 315



sa karda suuri rahvarohkeid teid
ja lihunikke litse politseid
kel teada liha vere hinge hind
kes kohe valmis maha müüma sind

  • Joel Sang, Luulekogust "Vigade parandus" (1988)


Mis on me hing? Jääd lööme labidaga
ja kangiga … ja rusikaga rinda
Meil tuleb kevad kinni nabida ja
maksta ükstakõik kui kõrget hinda



  • Ma võtan elu väga tõsiselt, kõlagu see nyyd kui õõnsalt tahes, aga ma ei luba endale õigust eluga mängida, sest iga nipernaaditsemise eest peab keegi, enamasti keegi teine, maksma topelt valusat hinda. Ja kuna mul pole mingit alust pidada ennast kellestki paremaks, siis pole mul selleks ka õigust. Nõus, ka mina pole eksimatu, teinekord võtavad mu vääratused suisa suure sigaduse mõõtmed, aga ma ei tee selliseid asju kunagi syydimatult ja põen neid kõiki enda sisemuses läbi.


  • Tõepoolest on Eesti ja EL-i jaoks globaalne konkurentsivõime tähtis, aga see ei tähenda konkureerimist madalaima hinna kategoorias. Seda ei suuda me juba ammu ja see ei saa ka eesmärk olla, sest sellega kaasnevad kehvad töötingimused ja madal palk. Euroopa konkurentsieelis peab olema mujal. Ka biolagunevad pakendid, mahetooted, käsitöö ja Eestis kasvatatud maasikad pole turul madalaima hinnaga, aga me ostame neid ikka. Me teeme seda, sest see vastab meie väärtushinnangutele, esindab midagi, mida tahame toetada ja mille tarbimist eelistame.


  • Sisemist motivatsiooni looduskaitsega tegeleda kahtlemata inimestel on ja häid peremehi leidub alati, kuid sellest ei piisa. Majandusotsustes, kui kaalukausil vaetakse kiiret tulu ja pikaajalist kahju, jääb ilma hinnasildi, hääle ja kaitseta raunjalg, lendorav või märgala alati kaotaja poolele.
  • Looduskaitse, mis keskendub vaid kaitsealadele, on minevik. Kaitsealade hulk peab kasvama ja käekäik paranema, kuid vähegi turvalise tuleviku nimel peab kaitsealale iseloomulik väärtusruum kehtima ka mujal: loodus olema hoitud kõikjal ning saama iga otsuse tegemise juures prioriteetse koha. Sest loodusel on väärtus, hind ja tähtsus ka siis, kui me ei ole seda osanud väärtustada, hinnata või arvesse võtta. Looduse hävimisel ja kahjustumisel on hind ka siis, kui me seda majandusarvestusse ei pane.


VanasõnadRedigeeri

  • Hoolsale maksetakse hinda, maidale malka.
  • Kuidas kaup, nõnda hind.


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel