Ursula Le Guin

Ursula Kroeber Le Guin (kasutatud on ka nimekuju LeGuin; 21. oktoober 1929 Berkeley, USA – 22. jaanuar 2018 Portland, USA) oli ameerika kirjanik. Ta on tuntud eelkõige ulmekirjanikuna, kuid kirjutas ka romaane, luulet, lasteraamatuid ja esseistikat.

Ursula K. Le Guin (2004)

Eesti keeles on temalt ilmunud:

• 1981 – "Pimeduse pahem käsi" – (sari "Mirabilia", tõlkija Krista Kaer)
• 1994 – "Meremaa võlur: Meremaa triloogia I" – (sari "Merlini raamatukogu", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Kunst)
• 1994 – "Atuani hauad: Meremaa triloogia II" – (sari "Merlini raamatukogu", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Kunst)
• 1995 – "Kaugeim kallas: Meremaa triloogia III" – (sari "Merlini raamatukogu", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Kunst)
• 1996 – "Tehanu: Meremaa viimane raamat" – (sari "Merlini raamatukogu", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Kunst)
• 2002 – "Pimeduse pahem käsi" ("F-sari", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Varrak, 2. trükk)
• 2002 – "Illusioonide linn. Maailma nimi on mets. Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel" – ("F-sari", tõlkija Krista Kaer, kirjastus Varrak; lühiromaanid ja jutustus)
• 2002 – "Rocannoni maailm. Pagenduse planeet" – ("F-sari", tõlkijad Kaaren Kaer ja Krista Kaer, kirjastus Varrak)
• 2012 – "Meremaa jutud" – (sari "Orpheuse Raamatukogu", tõlkija Eva Luts, kirjastus Fantaasia)
• 2015 – "Meremaa triloogia I. Meremaa võlur" (tõlkija Krista Kaer, kirjastus Varrak)
• 2018 – "Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia" (sari "Orpheuse Raamatukogu", tõlkija Tatjana Peetersoo, kirjastus Fantaasia)

"Meremaa võlur"

Tsitaadid 1994. aasta väljaandest.

• [Ogion:] "Maagiks sündinu vaimu on ohtlik pimeduses hoida." (lk 14)
• Lausuja võttis poisilt ära nime Duny, mille ema oli talle imikueas andnud. Nimetuna ja alasti läks ta seal, kus lätted kõrgete kaljude all kivide vahelt maapinnale kerkivad, Ari külma allikavette. Kui ta vette astus, katsid pilved päikese ning tumedad varjud libisesid ja põimusid tema ümber veepinna kohal. Ta läks küll külmast värisedes, kuid aeglaselt ja sirgelt, nagu ette oli nähtud, läbi jäise kobrutava vee vastaskaldale. Kui ta kohale jõudis, sirutas teda oodanud Ogion käe, haaras poisil käsivarrest kinni ning sosistas talle tema päris nime: Ged. (lk 15)
• [Ged:] "Millal minu õpiaeg algab?"

"See on juba alanud," vastas Ogion.

Tekkis vaikus, otsekui oleks Ged hoidnud tagasi midagi, mida ta öelda tahtis. Siis ütles ta selle välja: "Aga ma ei ole veel midagi õppinud!"

"Sest sa ei ole avastanud, mida ma õpetan," kostis maag. (lk 16)

• Maal, kus nõidu on nii tihedalt nagu Gontis ja Enladeses, võib näha, kuidas vihmapilv aeglaselt saare ühest küljest teise ja paigast paika eksleb, sest üks loits juhib seda edasi teise juurde, kuni pilv tõrjutakse lõpuks mere kohale, kus see ennast rahus tühjaks sadada saab. Aga Ogion laskis vihmal sadada, kus see tahtis. Ta otsis mõne tiheda kuusepuu ja heitis selle alla pikali. Ged kükitas märja ja pahurana tilkuvate põõsaste vahel ning mõtles, mis kasu on väest, kui sa oled liiga tark, et seda kasutada, ning kahetses, et ta ei läinud kaugemale orgu vana ilmategija õpilaseks, sest seal oleks ta vähemalt kuivas kohas magada saanud. (lk 17-18)
• [Ogion:] Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu valgust ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või kiituse pälvimiseks. Sa mõtle sellepeale, et meie kunsti iga sõna, iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma hinda, mis sul maksta tuleb! (lk 22)
• Jaspisel oli komme rääkimise ajal muiata ning see sundis Gedi tema viisakates sõnades peidetud pilget otsima. "Kas siis riie teeb maagi?" küsis ta pahuralt.

"Ei," vastas vanem poiss. "Kuigi ma olen kuulnud, et kombed teevad mehe." (lk 33)

• [Kurremkarmerruk:] Maag suudab kontrollida ainult seda, mis on tema lähedal, mida ta saab täpselt ja ammendavalt nimetada. Ja see on hea. Kui asi poleks nõnda, oleks vägevate kurjus või tarkade narrus ammu püüdnud muuta seda, mida muuta ei tohi, ning Tasakaalu oleks rikutud. Tasakaalust välja viidud meri mataks enda alla saared, kus me pidevas ohus elame, ning kõik hääled ja kõik nimed kaoksid ürgvaikusse. (lk 42)
• [Kurremkarmerruk:] Mine magama; väsinud inimene on rumal. (lk 62)
• [Gensher:] Sa oled sündimisel kaasa saanud suure väe, aga sa kasutasid seda väge valesti, sa laususid loitsu, mida sa ei suutnud ohjeldada, ega teadnud ka, kuidas see loits mõjutab valguse ja pimeduse, elu ja surma, hea ja kurja tasakaalu. Ja sellele teole kihutasid sind uhkus ja vihkamine. Mis seal imestada, et tulemuseks oli häving. Sa kutsusid välja ühe surnud inimese hinge, aga koos hingega tuli midagi elutuse väest. Kutsumata ilmus see paigast, kus nimesid ei ole. See on kurjuse jõud ning tahab ka sinu kaudu kurja teha. See võim, mis oli sinul teda kutsudes, annab temale sinu üle võimu: te olete teineteisega seotud. See on sinu kõrkuse vari, sinu võhikluse vari, see vari, mida sa heidad. Kas varjul on nime? (lk 58)
• [Kutsumismeister:] Poisipõlves mõtlesid sa, et maag on see, kes võib kõike teha. Nii mõtlesin ka mina kunagi. Nii mõtlesime me kõik. Aga õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema... (lk 63)
• Maagi nimi on paremini peidetud kui heeringas meres, kiivamalt valvatud kui lohekoobas. (lk 64)
• "Meister," ütles Ged, "ma ei saa sinu nime sinult võtta, sest ma ei ole piisavalt tugev, ma ei saa sinu nime sinult ka välja meelitada, sest ma pole küllalt tark. Seetõttu olen ma valmis siia jääma ning õppima või teenima või mida sa iganes tahad, kui sa just juhtumisi ühele mu küsimusele ei vasta."

"Küsi."

"Mis su nimi on?"

Uksehoidja naeratas, ütles oma nime ning Ged astus nime korrates viimast korda Majja. (lk 65)

• Ta rääkis oma loo ja üks meestest ütles: "Aga kes nägi pealt seda imet, et lohesid uputati ja segadusse aeti? Mis siis, kui ta..."

"Pea suu!" käskis saarlaste juht jämedalt, sest tema nagu enamik inimesi teadis, et võlur võib tõtt rääkida küll varjatult või tõe ka hoopis enda teada jätta, aga kui ta midagi ütleb, siis nii see ka tõesti on. Sest selles seisnebki tema kunst. (lk 81-82)

• Lapsepõlves oli Ogion kõigi poiste kombel arvanud, et on tore mäng võtta endale võlukunsti abil ükskõik missugune kuju, muuta ennast mõneks inimeseks, loomaks, puuks või pilveks ning mängida nii tuhandete olemisvormidega. Võlurina oli ta aga teada saanud, mis on selle mängu hind - oht kaotada oma mina, oht mängida maha tõde. Mida kauemaks jääb inimene mingisse teise kujusse, seda suurem on oht. (lk 108)
• Gedi vaikimine nõudis tõde ning Ogion ütleski lõpuks "Sa pead ringi keerama."

"Ringi keerama?"

"Kui sa lähed edasi, kui sa põgened nagu enne, kohtad sa kõikjal kurjust ja hädaohte, sest vari ajab sind edasi, tema valib tee, mida mööda sa lähed. Sina pead valima. Sina pead otsima seda, mis sind otsib. Sa pead tagaajajat taga ajama." (lk 111)

• See kalur oli sünge vana mees. Tema kaksteist jalga pikk klinkerplangutusega paat oli nii kiivas ja lekkiv, et see ei olnudki õieti enam merekõlblik, ent ta küsis selle eest kõrget hinda: aastase mereohutuse loitsu tema enda paadile, temale ja ta pojale. Sest Gonti kalurid ei karda peale mere midagi, isegi mitte võlureid. (lk 114)
• Ged tahtis kohtuda varjuga merel, kui ta juba kord kohtuma pidi. Ta ei osanud öelda, miks, aga ometi kartis ta sellega uuesti kuival maal kokku minna. Merest tõusevad tormid ja koletised, kuid mitte kurjad jõud: kurjus on maist päritolu. Ja pimedusevallas, kus Ged oli kord käinud, ei ole merd, ei voola ainsatki jõge ega lätet. Surmariik on kuiv. (lk 115)
• [Verihein ja Ged:] "Kui merel õhtusöögi aeg kätte jõuab, miks te ei ütle siis: "Lihapirukas!" ega söö seda, kui see ilmub?"

"Jah, me võiksime seda teha. Aga nagu öeldakse, ei meeldi meile eriti oma sõnu süüa ning "lihapirukas" on lõpuks ikkagi ainult sõna... Me võime anda sellele lõhna ja maitse ning see võib isegi kõhtu täita, aga sõnaks see jääbki. See narrib kõhtu ega anna näljasele inimesele jõudu." (lk 140)

• [Verihein:] "Kui see pole saladus, siis ütle mulle, millised suured väed on maailmas veel peale valguse?"

"See ei ole saladus. Arvan, et igasuguse väe allikas ja lõpp on üks. Aastad ja kaugused, tähed ja küünlad, vesi, tuul ja võlukunst, inimese käteosavus ja puujuurte tarkus tekivad kõik koos. Minu nimi, sinu nimi, päikese või allika või sündimata lapse päris nimi on kõik silbid ühes suures sõnas, mida lausub väga aeglaseLohelt tähesära. Pole olemas mingit muud väge. Mingit muud nime."

Tirk peatas noa nikerdatud puidul ja küsis: "Aga surm?"

Tütarlaps kuulas, läikivate mustade juustega pea langetatud.

"Selleks, et saaks lausuda sõna," vastas Ged aeglaselt, "peab olemas olema vaikus. Enne ja pärast." Siis tõusis ta äkitselt püsti ja ütles: "Mul ei ole õigust neist asjadest rääkida. Mulle lausuda antud sõna laususin ma valesti. Mul on parem vaikida; ma ei ütle enam midagi. Võib-olla pole olemas ühtki tõelist väge peale pimeduse." (lk 142)

• Varjupaik, sadam, rahu, turvalisus - see kõik oli seljataha jäänud. Nad olid sellele selja keeranud. Nüüd olid nad teel, kus kõik juhtumused tõid hukatust ning igal teol oli tähendus. Sellel kursil, millele nemad olid asunud, võis kõige tühisemagi loitsu lausumine juhust muuta ning väe ja hävingu tasakaalu kallutada, sest nüüd liikusid nad selle tasakaalu keskme poole, paiga poole, kus saavad kokku valgus ja pimedus. Säärasel retkel olijad ei lausu ühtki ettevaatamatut sõna. (lk 144)
• "Ta on nagu kalake, selges ojas ujuv lepamaim," ütles Ged, "ta näib kaitsetu, aga kinni püüda teda ei saa."

Seepeale vaatas Kurehernes talle otsa ja naeratas. "Sa oled sündinud maag," ütles ta. "Mu õe päris nimi on Kest." Vanas keeles tähendab 'kest' lepamaimu, nagu Ged hästi teadis, ning see tegi ta südamele rõõmu. Veidi aja pärast aga lausus ta tasa: "Võib-olla ei oleks sa pidanud mulle tema nime ütlema."

Kuid Kurehernes, kes ei olnud teinud seda mõtlematult, vastas: "Tema nimi on sinu käes niisama hästi hoitud nagu minu käes. Ja pealegi teadsid sa seda ütlematagi..." (lk 146)