Lohe ehk draakon on müütiline loom, keda tuntakse paljudes traditsioonides üle maailma.

Paolo Uccello. Püha Jüri võitleb lohega. Detail
William Blake. Suur punane lohe ja päikesesse rüütatud naine (1805)

Kong FuziRedigeeri

PiibelRedigeeri

Siis ilmus taevasse aga ka teine tunnustäht:
suur tulipunane lohe —
seitse pead ja kümme sarve, seitse krooni peas;
saba pühkis minema kolmandiku taeva tähtedest
ja paiskas maa peale.
Lohe asutas end Naise ette, kes oli sünnitamas,
et laps — niipea kui ta on sündinud — ära süüa.


Taevas süttis sõda:
Miikael oma inglitega asus sõtta Lohega.
Ka Lohe ja tema inglid sõdisid,
ent ei saanud võimust.
Neile ei olnud enam aset taevas
ja nad heideti välja —
see suur Lohe,
see muistne madu,
keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks,
kes eksitab kogu ilmamaad —
too heideti maa peale
ja ta inglid koos temaga.

  • Johannese ilmutus, 12:7-9, tõlkinud Vello Salo

ProosaRedigeeri

  • Kui ta oli jalule tõusnud, kerkis tema soomuseline, ogadest kroonitud ja kolme keelega pea purunenud tornist kõrgemale, küünistega esikäpad toetumas linnarusudele. Lohe soomused olid hallikasmustad ning päevavalgus peegeldus neilt otsekui kivitükkidelt. Ta oli lahja nagu hagijas ning suur nagu mägi. Ged vahtis teda aukartusega. Mitte ükski laul ega muistend ei oleks saanud inimmeelt sääraseks vaatepildiks ette valmistada.


  • "Te ei saa aru!" röökis turist [Kakslill], et teda üle tiivalöökide hirmsa kohina kuulda oleks. "Kogu elu olen ma tahtnud lohet näha!"
"Kas seestpoolt?" karjus Rincewind. "Pidage lõuad ja ratsutage!" (lk 109)
  • [Greicha Esimene:] "Nojah, vaata, asjalugu on selline, et lohed pole kunagi eksisteerinud nii, nagu mõistad eksistentsi sina /---/ Mõistagi räägin ma õigest lohest, draconis nobilis'est; soolohe, draconis vulgaris, on alaväärtuslik olend ja pole väärt, et temast kõnelda. T õ e l i n e lohe on jälle vaimselt nii täiuslik olend, et suudab selles maailmas kuju võtta ainult siis, kui teda kutsub välja hästi arenenud fantaasia." (lk 129)
  • Terry Pratchett, "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Tallinn: Varrak, 1997
  • Vimes silmitses alles nüüd meest korralikult: põskhabemega vana sõjamees, kes on nüüd pensionile, haljamatele rohumaadele lastud - ja ilmselt ei lubagi naine tal ilma vaidluseta midagi peale rohu süüa. Tema näol ja kätel olid põletusarmid ja ta rääkis Pseudopolise aktsendiga. Selge pilt.
"Te olite kergedraakoniväes, eks ole?"
Paistis, et vana sõjamees on rahul. "Väga tubli! Meid ei mäleta just paljud. Kahjuks olengi mina viimane, kes veel alles on. Kolonel Charles Augustus Rahumees, kummaline nimi sõjaväelasele, aga võib-olla just mitte, kes teab." Ta turtsatas. "Me oleme lihtsalt üks kõrbenud lehekülg sõjaajaloos. Kindlasti pole te lugenud minu memuaare, "Kakskümmend neli aastat ilma kulmudeta"? Ei ole? Jah, ma pean ütlema, et te pole ainuke. Ma tutvusin juba tookord teie naisukesega. Ta ütles, et on täiesti võimatu aretada draakoniliiki, mis oleks nii stabiilne, et seda saaks sõjapidamiseks kasutada. Tal oli õigus, jumalate eest! Muidugi üritasime meie ikka edasi, sest nii on sõjaväes kombeks!"
"Te mõtlete, et sõjaväes on kombeks kohutavaid läbikukkumisi üksteise otsa kuhjata?" küsis Vimes.
Kolonel hakkas naerma, "Aga vahel on sellest abi! Ja mina pean ikkagi veel paari draakonit. Ei saa nendeta olla. Päev ilma põletusteta on nagu päev ilma päikesepaisteta. Kui sul on draakonid, tuleb tikkude pealt kõva kokkuhoid ja muidugi hoiavad draakonid ka kutsumata külalised eemal."
  • Terry Pratchett, "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2012, lk 82


  • Mis kujundaja tema nüüd, lohe seljataga lohisemas nagu vana viisk. Ei mingeid maharaiumist vajavaid päid. Lihtsalt vari. Tabamatu.


  • Laura on terve oma elu RONGIS sõitnud. Ehk isegi kauem. Rong pole midagi head. Pigem juba kuri. Puhub nagu hiiglasuur lohe ninasõõrmeist oma tigedust välja. Lohe paiskab jäledaid vihahooge kogu ilma peale nagu susisevat udupilve. [---]
Lohe huilgab, vilistab ja öögib, ning vehib oma sabaga. Laura sõidab Ema ja Isaga suisa rongi sabas. Ning lohe loobib neid nagu vanu tolasid. Võib-olla on vedur sõge. Võib-olla pole veduril arunatukest ollagi. Kust otsast inimene teakski, kuhu sihuke pöörane rauakolakas teda kaasa kisub? Inimene arvab, et Lätimaale, aga kes seda teab? Kuidas saakski kindel olla? (lk 9)

LuuleRedigeeri

Vaid siin ja nüüd ja igavesti kohe
on vaja välja karjuda orkaan.
Mu isepäine roheline lohe
ei küsi eales, kas ma olla saan

truu sõbraga mererannas -
tuldpurskava lohega pimedas öös.

  • Juhan Viiding, "Tuldpurskava lohega pimedas öös - truu sõbraga mererannas". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Tallinn: Tuum, 1998, lk 336


suve põlemise kurkuhakkav ving
pilvedel on järel lohena mu hing
lähen hingetuna üle välja ning
sellele on kukkund üksik käoking

  • Viiu Härm, "*suve põlemise kurkuhakkav ving...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 7

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel