Anne McCaffrey

Anne McCaffrey (1. april 1926, Cambridge, Massachusetts, U.S. – 21. november 2011, Dragonhold-Underhill, Wicklow krahvkond, Iirimaa) oli USA ja Iirimaa ulmekirjanik

"Lohelend" muuda

Tsitaadid väljaandest: Anne McCaffrey, "Lohelend". Tõlkinud Liisi Ojamaa. Tallinn: Varrak, 1999.

Millal legend on legend? Miks müüt on müüt? Kui vana ja kasutuks jäänud peab olema üks fakt, et see pagendataks liiki "muinasjutt"? Ja miks jäävad mõned tõigad vaieldamatuks, samal ajal kui teised kaotavad kehtivuse ja omandavad ähmase, ebakindla iseloomu? (lk 5, "Sissejuhatus", romaani algus)
Nimelt selle meeletu pingutuse ajal, kui võideldi hõbeniitidena läbi Perni taeva pudeneva hädaohu vastu, katkes Perni vaevaline ühendus emaplaneediga. Iga järgmise inimpõlvega taandusid meenutused Maasi Perm ajaloos kaugemale, kuni mälestus päritolust langes teispoole legende või müüte, unustusse.

Kohutavate Niitide sissetungi tõkestamiseks aretasid pernlased oma unustatud maalastest esivanemate leidlikkusega välja kõrgelt kohandatud liigi omaksvõetud planeedi ühest algupärasest eluvormist. Inimesed, kellel oli suur empaatiavõime ja mõningane kaasasündinud telepaadianne, õpetati välja kasutama ja säilitama seda ebatavalist looma, kelle võime teleporteeruda oli väga väärtuslik tulises võitluses, hoidmaks Perni vabana Niitidest. (lk 5-6)

Pea kohal rippunud ohu möödudes kohanes Pern mugavama elustiiliga. Kangelaste järeltulijad langesid põlu alla, legendid aga mähkusid kahtlustesse. (lk 6, sissejuhatuse lõpp)

Mürtsu, trumm, ja puhu, vile,
laula, bard, ja sõdur, mine!
Võta leek, mis pühib rohu
Punatähe koitvast ohust.

lk 9, I peatüki moto

Ebakindlana pöördus ta vasakule, sest ka sealtpoolt uhkas hädaohutunnet. Ta vaatas üles, tema pilgu püüdis too punane täht, mis viimasel ajal kippus koidutaevast valitsema. Kuni ta vahtis, kiirgas täht viimse rubiinikarva tuksatuse, enne kui selle hiilgus Perni tõusva päikese eredusse kadus. Seosetud jupid juttudest ja ballaadidest punase tähe koiduaegse ilmumise kohta vilksasid läbi pea - liiga ruttu, et neist aru saada. Liiati ütles talle vaist, et kuigi oht võis tulla ka kirdest, oli otse idas suurem hukatus, mille eest end kaitsta. Silmi pingutades, otsekui võiks nägemine luua silla ohu ja inimese vahel, vaatas ta ainiti itta. (lk 11)
Lessa ohkas. Ta ei leidnud päikesetõusus ühtki seletust, ainult vastukäivaid aimdusi. Ta pidi ootama. Hoiatus tulija ta võttis selle teadmiseks. Ta oli harjunud ootama. Loomuvastasus, taluvus ja visadus olid tema ülejäänud relvad, laetud kättemaksule pühendumise väsimatu kannatlikkusega.

Koiduvalgus säratas jõnksulist maastikku, kündmata põlde all orus. Koiduvalgus langes räsitud juurviljaaedadele, kus napid piimalojuste karjad kevadise rohu üksikuid liblesid jahtisid. Ruathas, mõtiskles Lessa, kasvab rohi seal, kus ei tohiks, ja närbub seal, kus peaks lokkama. Lessa mäletas vaevu, kuidas Ruatha org kunagi välja nägi: kaunilt rõõmus, lahkesti külluslik. Enne Faxi tulekut. Omapärane sünge naeratus koolutas sellise liigutusega harjumata huuli. Fax ei saanud oma vallutatud Ruathast mingit kasu... ega pidanudki saama, niikaua kui tema, Lessa, elab. Ja mehel polnud aimugi, mis on selle nurjumise põhjus. (lk 11)

Kas Pemil on üksainuski isand, kes oma koja iidsete seaduste kohaselt kaljusena hoiab? F'lari huuled tõmbusid õhemaks kriipsuks. Kui see otsing on läbi ja mõjutamine möödas, tuleb Weyris pidada pühalik, karistav nõukogu. Ja kuninganna kuldse koore nimel, tema, F'lar, kavatses olla selle eestvedaja. Ta asendaks letargia usinusega. Ta hävitaks tolle rohelise ja ohtliku saasta Perni kõrgendikelt, rohukõrred selle kivirajatistelt. Üheski talukojas ei sallitaks rohetavat rüüd. Ja kümnised, seni nii kitsilt, nii kasinalt antud, voolaksid tulikivi sülgamise ähvardusel viisaka heldusega loheweyri. (lk 13)
Mnementh painutas kaela, kallutas pea nii, et lõug toetus maha. Mnementhi mitmetahulised silmad, F'lari peaga ühel kõrgusel, kinnitusid rahutukstegeva huviga lähenevale seltskonnale. Lohed ei saanud aru saamagi, miks nad harilikus rahvas niisugust armetut õõva äratavad. Ainult ühel eluhetkel võis lohe mõnd inimest rünnata, ja sedagi sai vabandada lihtsa teadmatusega. F'lar ei osanud lohele seletada seda poliitikat, miks tuli kodanikesse hirmu sisendada, ühtviisi nii isandaisse kui tsunftimeestesse. Ta tajus ainult, et hirm ja kartus läheneva üksuse nägudel, mis Mnementhit häiris, oli talle endale kummaliselt meeldiv. (lk 14)
F'lar omakorda märkas mitut kallist sõrmust, mis välkusid Faxi vasakul käel. Valitsejaisanda parem käsi oli elukutselise mõõkleja kombel veidi konksus. Hinnalisest kangast tuunika oli plekiline ja mitte just nõelasilmast tulnud. Mehe jalad rasketes wherinahast saabastes asetsesid kindlalt, keharaskus langes ette varvastele. Mees, keda tuleb kohelda ettevaatlikult, otsustas F'lar, nagu viie naaberkoja vallutajat ikka. Niisugune ablas jultumus oli juba iseendast paljastus. (lk 14)
Sõnatute korralduste peale tõusid kõik lohed keset vägevat õhu- ja tolmukeerist lendu. F'lar sammus hoolimatult vastuvõtjate ridadest mööda. Sõdalased pööritasid ärevuses silmi, kui lohed nende pea kohal sisehoovidesse lauglesid. Keegi kõrges peatornis tõi kuuldavale ehmunud kiljatuse, kui Mnementh selles strateegilises punktis platsi sisse võttis. Tema tohutud tiivad uhkasid üle sisehoovi fosforihõngulist õhku, kui ta oma võimsa kere napile maandumiskohale manööverdas.

Pealtnäha lohede tekitatud segadust, hirmu ja aukartust märkamatagi tegi see mõju F'larile salajas heameelt ja üksjagu nalja. Kodade isandad vajasid meeldetuletust, et neil tuleb endiselt tegemist teha lohedega, mitte ainult ratsanikega, kes on inimesed, surelikud ja mõrvatavad. Iidne lugupidamine nii loherahva kui lohede soo vastu tuli tänapäeva rahva rinnus uuesti süüdata. (lk 16)

See mees pole kehkenpüks, otsustas F'lar. Ega jätnud ta ka neil rahulikel päevil torni valvet välja panemata. Siiski ei püsinud ta oma kojas mitte kuulekusest iidsete seaduste vastu, vaid ettenägelikkusest. Ta pidas laulikuid pigem uhkustamiseks kui sellepärast, et seda nõudis tava. Ta osutas lohemeestele ühelt poolt kõige napimat viisakust ja pakkus teisalt vaijatud mõnitusi. Mees, keda tuli silmas pidada. (lk 19)
Fax viis läbi tutvustamise, pobisedes poolihääli nimesid, kuni ta taipas, et see strateegia ei aita. F'lar päris viisakalt daami nime uuesti üle. F'nor, kelle naeratus kirgastus, kui ta märkas, milliseid daame Fax tahab anonüümseks jätta, kõõlus jõude ukseavas. FMar pidi pärast temaga tähelepanekuid vahetama, kuigi pealiskaudsel vaatlemisel polnud siin ühtki otsingu väärilist naist. Fax eelistas, et tema naised oleksid prisked ja pisikesed. Terves seltskonnas polnud ühtki isuäratavat. Kui kunagi oligi olnud, oli vaim neist ammu välja pekstud. Kahtlemata oli Fax sugutäkk, mitte armastaja. Osa sellest naistekarjast polnud kogu talve jooksul kuigi palju vett pruukinud, kui otsustada nende juustesse rääsunud magusa õli järgi. Neist kõigist, kui need ikka olid kõik, oli emand Gemmal ainsana iseloomu, ja tema oli liiga vana. (lk 20)
Askeldavad tööorjad katkestasid täiendavate ristjalgsete laudade ülesseadmise, et lohemeest silmitseda. Too noogutas neile lahkesti, uurides, et näha, kas mõnes neist naisterahvastest võiks ehk olla eeldusi, mis on weyrinaise jaoks vajalikud. Ületöötanud, alatoidetud, piitsast ja tõvest armilised, olid nad kõigest need, kes nad olid - tööorjad, kõlbulikud ainult raskeks mustaks tööks. (lk 21)
Sõnatus üksmeeles lahkusid FMar ja F'nor kasarmust. Mehed pidid tähelepandamatult järgnema, paarikaupa või üksinda, et kuulata maad tsunftikojas ja lähemates talukodades. Mehed kippusid varjamatult liikvele niisama innukalt kui F'lar salamisi. Kord oli olnud aeg, kui lohemehed olid sagedased ja austatud külalised kogu Perni võimsates kodades, Neratist lõunas kõrge Tillekini välja. Seegi meeldiv komme oli surnud koos teiste tavadega, märk vähesest aupaklikkusest, millega Weyri praegu vaadati. F'lar tõotas seda suurendada.

Ta sundis end neid salakavalaid muutusi otsima. Üleskirjutused, mida pidas iga weyrinaine, andsid tunnistust järkjärgulisest, ent märgatavast allakäigust, mida võis jälgida kogu viimase kahesaja pöörde jooksul. Faktide teadmine ei leevendanud olukorda. Ja F'lar kuulus Weyris endaski selle napi käputäie hulka, kes usaldasid nii üleskirjutusi kui ballaade. Varsti võis parandamatult hilja olla, kui uskuda vanu jutte.

F'lar tundis, et igal Weyri seadusel on põhjus, seletus, eesmärk - esimesest mõjutamisest tulikivideni, rohuvabadest kõrgendikest seljandikke lõhestavate rennideni. Niigi tühistel detailidel nagu lohe isu vaoshoidmine või Weyri asukate arvu piiramine. Kuigi seda, miks ülejäänud viis Weyri maha jäeti, F'lar ei teadnud. Hajameelselt mõtiskles ta, kas tühjades Weyrides on üleskirjutusi, tolmuseid ja pudedaid. Ta peab seda kontrollima, kui tema tiivad järgmine kord patrulli lendavad. (lk 22)

"Te nägite neid naisi." Lytoli sõnades aimus põlastust. See oli väide, mitte küsimus, sest ta kiirustas edasi. "Noh, kogu Kõrgetes Valdustes pole paremaid." Tema toon väljendas äärmist halvakspanu. Ta toetas end massiivsele lauale, mis poolenisti täitis ühe nurga väikesest ruumist. Käed pigistasid nii kõvasti toekat vööd, mis hoidis laia tuunikat keha ligi, et paks vöönahk läks kahekorra.

"Võiks eeldada vastupidist, eks ole?" jätkas Lytol. Ta rääkis liiga palju ja liiga kiiresti. Mõne teise, vähema mehe puhul olnuks see solvavalt ebaviisakas. Selle mehe kohutav üksildus Weyrist väljatõugatuna ajas ta lobisema. Lytol riivas teema pealispinda totakate küsimustega, millele; ta ise vastas, selle asemel et ühekorraga sukelduda teemadesse, mis olid puudutamiseks liiga õrnad - nagu tema meeletu vajadus omasuguste järele. Ometi andis ta lohemeestele täpseid ja tarvilikke teateid. "Aga Faxile meeldivad lihavad ja leplikud naised," latras Lytol edasi. "Isegi emand Gemma on mõndagi õppinud. Lugu oleks teine, kui Fax ei vajaks tema suguvõsa toetust. Ah, lugu oleks tõepoolest teine. Nüüd hoiab Fax emanda pidevalt raskejalgsena ja loodab, et tapab ta ühel päeval sünnitamisega. Ja tapabki. Küll ta tapab."

Lytoli naer kähises ebameeldivalt.

"Kui Fax võimule sai, saatis iga mõistlik mees oma tütred Kõrgetest Valdustest alla või tõmbas neil tuletukiga üle näo." Ta vakatas, ilmes tume ja sapine mälestus, pilukil silmad vihkamist tulvil. "Mina olin narr ja arvasin, et minu seisund annab mulle puutumatuse." (lk 25)

Ta oleks juba ammu pidanud seosed paika panema. Weyri ja selle mõjuvõimu allakäik ei tulenenud ainult kojaisandatest ja nende inimestest. Selles oli ka Weyri, vääritute kuningannade ja saamatute weyrinaiste süüd. Üks põhjus oli ka R'guli seletamatu nõudmine, et kodasid ei "tülitataks", et lohemehed peavad Weyri piiridesse hoiduma. Ja Weyris endaski pandi liiga palju rõhku mängudeks valmistumisele - kuni tiibade omavahelisest võitlusest sai Weyri tegevuse tipp ja kõiksus.

Rohu pealetung ei tulnud üleöö, samuti polnud isandad äsja ühel hommikul ärgates järsku otsustanud, et ei anna Weyrile tavakohast kümnist. See oli toimunud järk-järgult ja Weyr oli lasknud sel sündida - kuni Weyri ja lohesoo missioon ja otstarve jõudsid sellisesse madalseisu, et keegi tõusik, iidse koja külgsugulasest pärija, võis niimoodi põlastada lohemehi ja lihtsaid põhiabinõusid, mis hoidsid Perni Niitidest vabana.

F'lar kahtles, kas Fax oleks julgenud naaberkodasid rünnata, kui Weyr oleks säilitanud oma endise mõjuvõimu. Igal kojal pidi olema oma isand, et kaitsta orgu ja rahvast Niitide eest. Üks koda, üks isand - mitte üks isand, kes nimetab enda omaks seitset koda. See käis vastu vanadele tavadele ja oli liiati kurjast, sest kuidas saanuks üks inimene kaitsta korraga seitset orgu? Üks mees, välja arvatud lohemees, võis samaaegselt olla ainult ühes kohas. Ja kui see mees polnud just lohe seljas, kulus ühest kojast teise jõudmiseks mitu tundi. Ükski muistne weyrimees poleks lubanud vanu kombeid nii ülbelt kõrvale heita. (lk 30)

F'lar teadis, et mehed naudivad tuldpurskava lohe seljas lendamise ägedat rõõmu sama palju kui ta isegi - fosforiaurud olid omamoodi joovastavad, ja võimutundel, mis tormles läbi lohe väge ja vägevust juhtiva mehe, polnud inimkogemuses võrdset. Loheratsurid olid; igaveseks äravalitud inimesed, kui esimene mõjutamine mööda sai. Ja võitluslohe, sinise, rohelise, pruuni või pronksikarva lohe seljas lendamine vääris ohte, alatist valvelolekut, eraldatust ülejäänud inimkonnast. (lk 31)
Lohemees Ruathas! Selles peitub võimalus: ta peab kuidagi suutma Faxi nii alandada või raevu ajada, et too lohemehe juuresolekul loobuks oma õigustest Ruatha kojale. Siis saaks Lessa nõuda oma sünniõigust.

Aga ta pidi olema erakordselt ettevaatlik. Loheratsurid olid omaette tõug. Viha ei ähmastanud nende mõistust. Ahnus ei tuhmistanud nende arusaamist. Hirm ei tuimestanud nende reaktsioone. Uskugu napiarulised inimeste ohverdamist, ebaloomulikke kirgi, hullumeelseid lõbustusi! Lessa polnud nii kergeusklik. Ja need jutud hakkasid talle vastu. Lohemehed olid ikkagi inimesed, ja ka tema enda soontes voolas weyriverd. See veri oli sama värvi kui kõigil teistelgi - temagi verd oli valatud piisavalt, et seda tõestada. (lk 35-36)

Üks kokapoiss sõtkus leiba ja teine vürtsitas ettevaatlikult kastet. Üksisilmi tema poole vaadates nihutas Lessa mehe pihu ühe vürtsipurgi juurest teise, sobimatuma juurde, kui too oma kätetööd viimast korda segas. Ta lisas süüdimatult seinaahju liiga palju puid, et kindlustada leibade lörriminekut Ta valitses penisid osavalt, aeglustades ühte ja ergutades teist, et liha oleks ühelt poolt toores ja teiselt kõrbenud. Pidusöök pidi osutuma paastuks, pakutav toit kõlbmatuks, see oligi kogu ta kavatsus.

Lessal polnud kahtlustki, et üleval kojas avastatakse parajasti mõningaid teisi üllatusi, mida oli päev-päevalt täpselt selleks sündmuseks varutud.

Sõrmed peksust verised, tuli üks valvuri naistest karjudes kööki, lootes sealt pelgupaika.

"Putukad on parimad tekid ribadeks närinud! Ja peni, kes parimatel linadel pojad tõi, urises minu peale, sest ta imetas. Ja kõrkjad on mürgised, ja parimad kambrid täis talvetuulte toodud prahti. Keegi jättis luugid praokile. Ainult pisinatuke, aga sellest aitas," oigas naine, surudes kätt vastu rinda ja õõtsutades end edasi-tagasi.

Lessa kummardus suure usinusega taldrikuid läikima lööma. (lk 38-39)

"Ma olen sinuga nõus, et siin on mängus mingi jõud, F'lar," tunnistas F'nor. "Aga niisama hästi võib see olla varjunud meessoost vallaslaps vana suguvõsa verest. Ja meie vajame naist. Aga Fax tegi oma järeleaimamatul moel selgeks, et päeval, kui ta koja vallutas, ei jätnud ta vanast verest kedagi ellu. Daamid, lapsed, kõik. Ei, ei," Pruuni lohe ratsanik raputas pead, nagu võiks ta peletada usu puudumist tiivapealiku imelikku veendumusse, et otsing lõpeb siin Ruathas Ruatha suguvõsaga.

"Valvewher varjab midagi, ja ainult keegi, kes on selle koja verest, saab seda korraldada, pruuni lohe ratsanik," sõnas F'lar rõhuga. Ta viipas kambris ringi ja akna poole. "Ruatha on vallutatud. Aga ta paneb vastu... salakavalalt. Mina ütlen, et see näitab vana suguvõsa ja väge. Mitte ainult väge." (lk 40)

F'lar oli kõrini tüdinud daamist, kelle Fax talle nii viisakalt määras. Too itsitas lakkamatult ja aevastas alailma. Ta lehvitas, aga ei tõstnud nina juurde salli või taskurätti, mis oleks ammu põhjalikku pesemist tahtnud. Temast hoovas hapukat haisu, mis koosnes higist, magusast õlist ja läppunud toidulõhnadest. Lisaks oli naine Faxist rase. Mitte silmanähtavalt, aga ta oli F'larile oma seisundit pihtinud - kas siis taipamata, kuidas see lohemeest solvab, või saanud oma isandalt näpunäite see teadmine välja öelda. FMar ei teinud asjast nimme väljagi, ja naisest samuti mitte, välja arvatud siis, kui tolle seltskond oli otsingu teekonnal möödapääsmatu. (lk 40)
"Praad, mu isand Fax, ja värske leib, isand Fax, ja niisugused puuviljad ja juured, nagu järele jäänud."

"Järele? Järele? Sina ütlesid, et siin ei korjatud mitte midagi."

Valvur punnitas silmi ja kõõksatas, kokutades: "Mitte midagi, mida edasi saata. Mitte midagi nii head, et seda edasi saata. Mitte midagi. Kui ma ainult oleksin teie tulekust teadnud, oleksin saatnud kellegi Cromi..."

"Saatnud kellegi Cromi?" röögatas Fax ja lajatas taldriku, mida ta parajasti uuris, nii tugevasti lauale, et serv paindus tema käte all.

Valvur krimpsutas jälle nägu, nagu oleks ta ise viga saanud.

"Korralike toiduainete järele, mu isand," värises ta.

"Sel päeval, kui mõni minu kodadest ei suuda üleval pidada iseennast või oma seadusliku ülemisanda külaskäiku, ütlen ma sellest lahti." (lk 43)

Koja isand, turvalisus nõuab sult metalset ust,
nõuab hästi pakse seinu ja ei mingit rohelust.

lk 49

Täpselt siis, kui nad massiivse sisemise ukse juurde said, märkas Lessa, kui teraselt lohemees teda vaatab. Tema kätt sünnitusenaise käsivarrel. Ettevaatlikult piilus ta oma kätt ja nägi seda, nagu kuuluks see võõrale - pikad sõrmed, mustusest ja murdunud küüntest hoolimata siredad, õrnade luudega väike käsi, pigistuse ärevusele vaatamata peenes asendis. Ta moondas selle häguseks. (lk 50-51)
Sünnitusenaise mõlemad käed olid emand Gemma kõhul, ta surus allapoole, ümises nõuandeid naisele, kelle valud olid liiga põhjatud, et midagi kuulda. Väänlev keha jõnksatas kramplikult ja kerkis voodilt. Kui Lessa püüdis teda toetada, ajas emand Gemma silmad pärani, ilmes uskumatu kergendus. Ta kukkus Lessa kätele ja jäi liikumatult lamama.

"Ta on surnud!" kriiskas üks naistest. Ta pages karjudes kambrist. Tema hääl kajas läbi kiviste käikude. "Surnud... nud... nudddddd," vastas kaja jahmunud naistele, kes seisid rabatult paigal.

Lessa seadis naise voodile, vahtides hämmeldununa imelikku võidukat naeratust Gemma näol. (lk 52-53)

Kõik lohed tõid kuuldavale selle tontliku, verd tarretama paneva, peaaegu kuuldamatu kõrge kaebliku noodi, mis andis märku, et üks nende seast on lahkunud.

"Ta oli ainult valvewher," pomises Lessa sellest austusavaldusest rabatuna, silmad suured.

"Lohed annavad au siis, kui nemad tahavad," märkis F'lar kuivalt, vastutust tõrjudes. (lk 67)

Tüdruku käed pigistasid kramplikult tema rannet, kui suur pronkslohe õhku kerkis, hiiglaslikud tiivad pekslemas, et vertikaalses lendutõusus kõrgust saavutada. Mnementh eelistas end kaljult või tornist lendu kukutada. Lohed kaldusid laiskusele. (lk 68)
Lessa käed pinguldusid mehe randmetel, seekord üllatusest, kui nad Weyri avara kivise vao kohal tiirlesid. F'lar piilus Lessa näkku, tundis heameelt seal peegelduvast rõõmust - tüdruk ei ilmutanud hirmu varjugi, kuigi nad rippusid tuhande pikkuse kõrgusel taevassepürgiva Bendeni mäeaheliku kohal. Siis, samal ajal kui seitse lohet oma kojutulekuhüüet möirgasid, valgustas tema nägu uskmatu naeratus. (lk 69)