Käoking

Käoking (Aconitum) on tulikaliste sugukonda kuuluv taimeperekond. Eestis kasvab kaks liiki, sinine käoking (Aconitum napellus) ja väga haruldane kollane käoking (Aconitum lasiostomum); mõlemad on väga mürgised.

Proosa

Kuningakoja uhkemas toas seisis ilus kuldne king siidpadja peal. Sinna talutati ülemad ja alamad tütarlapsed üksteise järel, et igaüks võiks oma jalga kinga sisse passida. Aga ühele oli king pikk, teisele jälle lühike, kolmandale väga kitsas, nõnda et kellegi jalg sisse ei mahtunud. Küll pidi siis mõni varvas ehk jalakand piina kannatama, mis ometi ei aidanud.

Ühel päeval läksid ka Tuhka-Triinu poolõed sinna oma õnne katsuma. Neil olid enda arvates nii pisikesed jalad, et peaaegu käokinga oleksid võinud mahtuda. Seepärast tõmbasid, kiskusid, vajutasid ja toppisid nad vägisi jalga kuldkinga sisse, nii et veri küünte alla valgus. Aga kõik nende vaev läks nurja.

Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Tuhka-Triinu", muinasjutukogumikus "Eesti rahva ennemuistsed jutud"

Pealtnäha kõige süütumais taimedes, mis oma õitega meie silma rõõmustavad, on küllalt mürki, et kustutada elu terves linnas. Oma mürgi oleks Dandolini igal ajal võinud ise valmis keeta. Oleander ja käoking, mis kasvasid ta aias, surmaputk ja koerapöörirohi, mida võis korjata umbrohu hulgas. Et neist valmistada surmavat tinktuuri, poleks vaja olnud isegi seda lihtsat laboratooriumi, mille ta mu käsutusse oli andnud. Seda oleks võinud teha ka kõige vaesema mehe köögis.
Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund 1967, lk 137-138

Lossiaias katkus aednik endal juukseid. Ta ei osanud enam midagi peale hakata. Kõik lõvilõuad lillepeenral lõrisesid vihaselt ja lõksutasid lõugu. Kõik kassinaerid naersid nagu pöörased. Rosinakuklipuudel kukkusid kellakäod, igaühel käokingad jalas ja käokübar peas.
- Kalju Kangur, "Unenäod kristallkohvris" samanimelises jutukogus 1979, lk 23

Luule

Üks neiuke käokingapärjaga peas
ja üheksa rahaga rinna peal reas
ja juustega, kuldsed kui mesi,
mu vaarisa poole on sirutand käe
ja tantsinud temaga ümber mäe,
et tiirelnud taevas ja vesi.

Muia Veetamm, "Järv", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 170-171

suve põlemise kurkuhakkav ving
pilvedel on järel lohena mu hing
lähen hingetuna üle välja ning
sellele on kukkund üksik käoking

Viiu Härm, "*suve põlemise kurkuhakkav ving...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 7