Lõvilõug

Lõvilõug (Antirrhinum) on umbes 40 liigiga ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ja poolpõõsaste perekond teeleheliste sugukonnas. Looduslik levila on Vahemere ümbrus, Eestis kasvatatakse suvelillena harilikku lõvilõuga (Antirrhinum majus).

Proosa

Lossiaias katkus aednik endal juukseid. Ta ei osanud enam midagi peale hakata. Kõik lõvilõuad lillepeenral lõrisesid vihaselt ja lõksutasid lõugu. Kõik kassinaerid naersid nagu pöörased. Rosinakuklipuudel kukkusid kellakäod, igaühel käokingad jalas ja käokübar peas.

Polnud rahu enam kellelgi. Päeval kihutasid haukudes ringi karvased päevakoerad, öösel saagisid igal pool valjusti ööviiulid.

Kalju Kangur, "Unenäod kristallkohvris" samanimelisest jutukogust (1979), lk 23

Oh jaa - seda "lihtsate lillede" lõõritamist olen kuulnud nii kodus kui koolis: tähtis pole hind, vaid meelespidamine! Ometi ootavad kõik vähemalgi pidulikul juhul vängelõhnalisi pikavarrelisi nelke või roose, mis on justkui väikesed roosad kapsad. Meelespidamine on tähtis, aga seda mõõdetakse ikkagi üksnes hinnaga. Murtudsüda olnuks Märdile paras lill, või lõvilõug. Või nende kahe ristsugutis: murtud lõvi lõug, vohh!
- Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 8

Lõvilõual on ainult kirbe taimelõhn. Aga nii lillepottidesse kui ka peenardele koguneb päris palju lõvilõugasid, sest neil on üks teine suurepärane omadus — mis hoopiski ei tule esile seemnepakenditel olevast tekstist —, nimelt et need muutuvad Hispaanias mitmeaastasteks taimedeks. Kõikidel pakenditel on kirjas: üheaastane suvelill, külvata väikestesse kompostmullakastidesse, seejärel istutada taimed peenrasse.

Üheaastane suvelill? Lõvilõuad ei teinud muud kui õitsesid, nii talvel, sügisel kui kevadel — aasta läks ja lõvilõug õitses ikka, värske ja roheline ja muutumatutes värvides — laiade kollaste ja lõheroosade õietolmuste lõugadega.

Ehkki siin Vahemere ääres peavad nad loobuma oma uhkest lõvinimest ja neid nimetatakse ainult "väikesteks küülikuteks". Kas see nimi tuleb karvasest õietolmust või kahest kõrvu meenutavast välimisest kroonlehest? Mingit suuremat sarnasust väikeste pruunikaspunaste ja roosade küülikute ja lõvi lõugade vahel on raske leida...

Hoopis loomulikum tundub lõvilõua nimi — nad on tõesti vägevad, tähtsust täis suvelõvid, mis Eestis vanaisa aias tõesti õitsesid ja elasid ainult ühe suve.

Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 100-101

Luule

Lõvisaks, va lihamaias,
kõndis ringi lilleaias.
Tema tuli kindla nõuga —
tahtis näha lõvilõuga.
Nagu kuulis seda nime,
kohe mõtles: oh sa pime,
lõug, mis kasvanud on lilleks -
kuidaviisi siis ja milleks?
/---/
Lõvi vaatas väikseid lilli
ning ta silmad läksid krilli.
Siis ta möirgas täie jõuga:
"Mõnitate lõvi lõuga!
Pole kihvu siin ei luud —
paras kärbselõug, ei muud!"
Möirgas nii ja mõtles puhu
ning siis lilled kahmas suhu
öeldes: "Need ma võtan koju,
et saaks naerda memm ja poju!"

Helvi Jürisson, "Lõvi ja lõvilõug" kogus "Ahvi trahvimine" (1976), lk 8-9