Orkaan

Orkaan Catarina 2004

Luule

Vaid siin ja nüüd ja igavesti kohe
on vaja välja karjuda orkaan.
Mu isepäine roheline lohe
ei küsi eales, kas ma olla saan

truu sõbraga mererannas -
tuldpurskava lohega pimedas öös.

• Juhan Viiding, "Tuldpurskava lohega pimedas öös - truu sõbraga mererannas". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Tallinn: Tuum, 1998, lk 336

Proosa

• Päev otsa oli raadiost tul­nud orkaanihoiatusi. Kuidas said nad jätta ta pöönin­gule kipakasse messingraamiga voodisse, teades, et tuul võib katuse iga hetk majal pealt viia ja tema metsikusse öötaevasse paisata, nii et ta maandub tont teab kuhu?

Enam ei suutnud Meg värisemist talitseda.

- Ise sa seda pööningutuba tahtsid, ütles ta endale halastamatult. — Ema lubas sul selle saada, sest sa oled kõige vanem. See on privileeg, mitte karistus.

"Orkaani ajal pole see mingi privileeg," ütles tüd­ruk valjusti.

• Madeleine L'Engle, "Ajalõhe", tlk Marge Paal, 2018, lk 17