Madeleine L'Engle

Madeleine L'Engle (29. november 1918, New York, USA – 6. september 2007, Litchfield, Connecticut, USA) oli USA prosaist, luuletaja ja noortekirjanik. Tema tuntuim teos on noortejutustus "Ajalõhe" ("A Wrinkle in Time").

"Ajalõhe"

Tsitaadid väljaandest: Madeleine L'Engle, "Ajalõhe", tlk Marge Paal, 2018.

• Ema pidi ju ometi teadma, mida inimesed rääkisid, pidi olema teadlik nende rahulolevalt õelast keelepeksust. See pidi talle ometi samamoodi haiget tegema nagu Megile. Aga kui tegigi, ei näidanud ema seda välja. Mitte miski ei kõi­gutanud tema rahulikku ilmet.

— Miks ei oska minagi seda varjata? mõtles Meg. Miks pean mina alati kõike välja näitama?

• Kuidas nad said magada? Päev otsa oli raadiost tul­nud orkaanihoiatusi. Kuidas said nad jätta ta pöönin­gule kipakasse messingraamiga voodisse, teades, et tuul võib katuse iga hetk majal pealt viia ja tema metsikusse öötaevasse paisata, nii et ta maandub tont teab kuhu?

Enam ei suutnud Meg värisemist talitseda.

- Ise sa seda pööningutuba tahtsid, ütles ta endale halastamatult. — Ema lubas sul selle saada, sest sa oled kõige vanem. See on privileeg, mitte karistus.

"Orkaani ajal pole see mingi privileeg," ütles tüd­ruk valjusti. (lk 17)

• Ta väljus enda väikesest toast ja seadis sammud läbi pööninguvarjude, põrgates seejuures vastu pingpongilauda. - Nüüd saan ma tagatipuks puusale sinika kah, mõtles ta.

Seejärel koperdas ta otsa oma vanale nukumajale, Charles Wallace'i kiikhobusele ja kaksikute elektri­rongidele."Miks peab kõik just minuga juhtuma?" nõu­dis ta suurelt kaisukarult. (lk 18)

• Fortinbras, kes lamas laua all Charles Wallace'i jal­gade juures, oodates lootusrikkalt palakest või kaht, tõstis Megi tervitades oma kleenukese tumeda pea ja ta saba põntsus vastu põrandat. Fortinbras oli saabunud ühel talveõhtul nende ukselävele juba peaaegu täis­kasvanud koerana, kõhetu ja peremeheta. Megi isa oli jõudnud järeldusele, et koer on pooleldi inglise setter ja pooleldi hurt, ning temas oli ainulaadset saledat ja tumedat ilu. (lk 20)

• "Miks sa üles pööningule ei tulnud?" küsis Meg vennalt, rääkides temaga nii, nagu oleks vend vähemalt temavanune. "Ma olin hirmust kange."

"See su pööning on liiga tuuline," vastas väike poiss. "Ma teadsin, et sa tuled alla. Panin sinu jaoks piima pliidile. See peaks nüüd juba kuum olema."

Kuidas Charles Wallace alati tema kohta kõike tea­dis? Kuidas ta alati aru sai? Ta ei teadnud kunagi — või teda ei huvitanud —, mida Dennys või Sandy mõtlesid. Ema ja Megi mõtted olid need, mida ta hirmuäratava täpsusega jälgis. (lk 20)

• Meg põlvitas ema jalgade ette. Köögi soojus ja val­gus olid ta maha rahustanud, nii et pööninguhirmud haihtusid. Potis auras lõhnav kakao, aknalaudadel õit­sesid pelargoonid ja laua keskel vaasis oli kimbuke pisikesi kollaseid krüsanteeme. Sinise- ja rohelisekirju geomeetrilise mustriga punased kardinad olid ette tõmmatud ja nende lustakus näis kogu ruumis vastu peegelduvat. Ahi nurrus nagu suur unine loom, lambipirnid hõõgusid ühetasase kirkusega. Väljas, ihu­üksi selles pimeduses materdas tuul ikka veel maja, aga tige vägi, mis oli Megi hirmutanud, kui tüdruk üksinda pööningul viibis, oli õdusalt tuttavas köögis järele andnud. Proua Murry tooli all lamav Fortinbras tõi kuuldavale rahuloleva ohke. (lk 20-21)

• "Sina juba mõõdukust ei tunnista, on nii, mu kal­like?" küsis proua Murry. "Vahel ma mõtlen, kas sa õpid üldse kunagi kuldset keskteed valima. See sinikas, mille sa Hendersoni poisilt said, on ikka hirmus küll. Muide, üsna pea pärast seda, kui sa olid magama läi­nud, helistas tema ema, et kaevata, kui kõvasti sa poi­sile haiget tegid. Ütlesin talle, et kuna tema poiss on sinust aasta vanem ja üle kümne kilo raskem, peaksin kaebama hoopis mina. Aga tema paistis arvavat, et kõik oli sinu süü."

"Eks see oleneb vist, mis nurga alt vaadata," kostis Meg. "Harilikult on nii, et mis ka juhtuks, arvatakse ikka, et see on minu süü, isegi kui mul pole sellega mingit pistmist. Aga mul on väga kahju, et püüdsin temaga kakelda. See nädal on olnud lihtsalt kohutav. Ja mind vaevab halb tunne." (lk 24-25)

• "Ma vihkan seda, et olen mingi veidrik," sõnas Meg. "Ka Sandyl ja Dennysel on sellepärast raske. Ma ei tea, kas nad on päriselt ka samasugused nagu kõik teised või lihtsalt teesklevad, et on. Mina üritan ka teeselda, aga sellest pole mingit kasu."

"Sa oled liiga otsekohene, et teha nägu, nagu oleksid sa teistsugune, kui tegelikult oled," lausus proua Murry. "Mul on väga kahju, Megikene. Võib-olla kui isa siin oleks, oskaks tema sind aidata, aga mina ei saa ilmselt midagi teha, enne kui oled veel väheke aega ära kan­natanud. Siis lähevad asjad sinu jaoks lihtsamaks. Aga praegu pole sellest teadmisest erilist kasu, või kuidas?" (lk 25)

• Proua Misse sidus lahti sinise-rohelisekirju neerumustrilise salli, seejärel punakollase lillekirjalise, siis ühe kirjumirju ja lõpuks punamusta kaelarätiku. Kõige selle all olid hõredavõitu hallikad juuksed ta pealael väikeseks, aga korralikuks krunniks kinnitatud. Naise silmad särasid, ta nina oli ümar ja pehme nublakas ning suu krimpsus nagu sügisene õun. "Taevake, on siin sees alles mõnus ja soe," nentis ta. (lk 29)

• "Ütle oma õele, et ma olen täitsa tore," ütles proua Misse Charlesile. "Ütle talle, et mul on head kavatsused."

"Põrgutee on heade kavatsustega sillutatud," jorutas Charles.

"Oh, on tema alles nutikas!" Proua Misse säras poissi kiites. "Veab, et tal on keegi, kes teda mõistab."

"Ma kardan, et ei ole," kostis proua Murry. "Mitte keegi meist ei ole temaga päris ühel lainel."

"Aga vähemalt ei ürita te teda alla suruda." Proua Misse noogutas elavalt pead. "Te lasete tal olla tema ise." (lk 31)

• "Oh sa kallis aeg!" hüüatas proua Misse ümber kukkunud toolil selili lamades, jalad õhus, üks neist punase-valgetriibulises sokis, teine endiselt kummikus.

Proua Murry tõusis jalule. "Kas teiega on kõik kor­ras, proua Misse?"

"Kui teil juhtub mingisugust salvi olema, siis mää­riksin seda oma eneseuhkusele," kostis proua Misse, ise ikka veel selili maas. "Mulle tundub, et väänasin selle välja. Tibake nelgiõli koos küüslauguga oleks üsna hea." Ta haukas suure suutäie võileiba.

"Palun tõuske püsti," ütles Charles. "Mulle ei meeldi teid niimoodi maas lamamas näha. Te pingutate üle."

"Kas sina oled kunagi püüdnud püsti tõusta, kui su eneseuhkus on välja väänatud?" (lk 32)

• [Koolidirektor:] "Meg, kas sa ei arva, et sul oleks lihtsam eluga koha­neda, kui sa faktidele näkku vaatad?"

"Ma vaatangi faktidele näkku," ütles Meg. "Neile on palju lihtsam näkku vaadata kui inimestele, uskuge mind." (lk 39)

• "Ma räägin bioloogiast," sõnas Calvin kahtlustavalt.

"Geneetiline muutus," tsiteeris Charles Wallace, "annab järglasele mõne välise omaduse, mida vanematel pole, aga mille edasi kandumine järglastele on siiski võimalik."

"Mis siin toimub?" küsis Calvin. "Mulle öeldi, et sa ei oska rääkida."

"Mind juhmakaks pidades on inimestel põhjust endaga rahul olla," seletas Charles Wallace. "Miks ma peaksin nende illusioonid lõhkuma?" (lk 45)

• "Olgu, ninatark," lausus Calvin, "niipaljuke võin ma sulle rääkida. Vahel tekib mul millegi kohta sel­line tunne. Seda võiks nimetada sunduseks. Kas sa tead, mida sundus tähendab?"

[Charles Wallace:] "Sund. Kohustus. See, kui inimene on millekski sunnitud. Mitte just eriti hea definitsioon, aga Oxfordi sõnastikus on nii kirjas." (lk 46)

• Nad sisenesid omamoodi kööki. Seal oli hiiglaslik kamin, milles lõõmava lõbusa tule kohal rippus suur must pada. Miks ei olnud nad näinud korstnast suitsu kerkimas? Pajas mulises miski, mis lõhnas pigem proua Murry keemilise tohuvabohu järele, mitte aga millegi söödava moodi. Ühes lagunevas kõrge selja­toega kiiktoolis istus väikest kasvu matsakas naiste­rahvas. See ei olnud proua Misse, seega otsustas Meg, et tegu pidi olema ühega proua Misse kahest sõbrast. Naine kandis hiiglaslikke prille, kaks korda paksemate klaasidega ja kaks korda suuremaid kui Megi omad, ning õmbles hoolega üht voodilina, tehes nobedasti sellesse hoogsaid pisteid. Tolmusel põrandal vedeles veel mitu lina.

Charles Wallace astus tema juurde. "Minu meelest poleks te tõesti tohtinud ilma minuga nõu pidamata proua Buncombe'i linu võtta," üties ta, nii pahane ja kamandav, nagu võivad olla ainult väga väikesed poisid. "Milleks teil neid ometi vaja läheb?"

Väike matsakas naisterahvas säras talle vastu. "Oi, Charlesikene, mu kallike! Le coeur a ses raisons que la raison ne connait point. Prantsuse keel. Pascal. Südamel on oma põhjused, millest mõistus ei tea midagi." (lk 49)

• [Calvin O'Keefe:] "Selline ema! Selline maja! Jessas, su ema on ime­kaunis! Sa peaksid minu ema nägema. Tal on kõik üle­mised hambad puudu ja paps muretses talle proteesid, aga ta ei kanna neid, ja enamikul päevadel ei kammi ta isegi juukseid. Mitte et see eriti midagi muudaks, kui kammikski." Poiss surus käed rusikasse. "Aga ma armastan teda. See ongi asja juures naljakas. Mina armastan neid kõiki, aga neil on minust ükspuha. Võib-olla ma sellepärast helistangi, kui koju ei tule. Sest mina hoolin. Keegi teine ei hooli. Sa ei kujuta ettegi, kui väga sul on vedanud, et sind armastatakse."

"Ma pole selle peale vist kunagi mõelnud," kohmas Meg ehmunult. "Vist võtan seda enesestmõistetavalt." (lk 54)

• "Kas sa arvad, et kõigele leidub alati seletus?”

[Proua Murry:] "Jah. Usun küll, et leidub. Aga ma arvan, et meie oma inimlikus piiratuses ei ole alati suutelised neid seletusi mõistma. Ent vaata, Meg, see, et me aru ei saa, ei tähenda veel, et seletust polegi."

"Mulle meeldib asjadest aru saada," teatas Meg.

"Meile kõigile meeldib. Aga see pole alati võima­lik." (lk 60)

• "Charles jäi ilusti magama?" küsis proua Murry.

[Calvin O'Keefe:] "Jah."

"Mida sa talle lugesid?"

"Esimest Moosese raamatut. Tema valis." (lk 62)

• [Charles Wallace:] "Miks meil kodus sinu arvates sõdu peetakse? Mis sa arvad, miks on inimesed vahel nii segaduses ja õnnetud? Sellepärast, et nad kõik elavad oma eraldiseisvat isiklikku elu." (lk 159-160)

• "Me peame iseenesestmõistetavaks tõde," hüüdis ta, "et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele."

Neid sõnu karjudes tajus ta, kuidas tema enda teadvuses liikus kellegi teise oma, tundis, kuidas SEE tema aju endasse haaras, pitsitas. Siis pani tüdruk tähele, et Charles Wallace räägib või et tema kaudu kõneleb SEE.

"Aga täpselt nii meil Camazotzil ongi. Täielik võrdsus. Kõik on täpselt ühesugused."

Viivuks sattus Megi aju segadusse. Siis aga saabus ergav tõehetk. "Ei!" hüüdis tüdruk võidukalt: "Ühesugune ja võrdne pole kaugeltki üks ja sama asi!" (lk 178, Meg tsiteerib Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni algust)

• [Proua Misse:] "Vorm on ette antud, aga soneti pead sa ise kirjutama. See, mida sa ütled, on täiesti sinu enda otsustada." (lk 219)

• "Su isal on õigus." Proua Kesse võttis prillid ja peitis need kuskile oma rüüvoltide vahele. "Nende vägi on kadunud. Ja seda, mille ma saan sulle seekord kaasa anda, pead sa püüdma mõista mitte sõna-sõnalt, vaid välgatusena, täpselt nagu sa mõistad tesserakti. Kuula, Meg. Kuula hoolega. Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam. Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on." Ta vaikis viivu ja lisas siis: "Õigused võidutsegu." (lk 222; tsitaat: l. kiri korintlastele, 1: 25-28)