ProosaRedigeeri

  • Kui ta oli jalule tõusnud, kerkis tema soomuseline, ogadest kroonitud ja kolme keelega pea purunenud tornist kõrgemale, küünistega esikäpad toetumas linnarusudele. Lohe soomused olid hallikasmustad ning päevavalgus peegeldus neilt otsekui kivitükkidelt. Ta oli lahja nagu hagijas ning suur nagu mägi. Ged vahtis teda aukartusega. Mitte ükski laul ega muistend ei oleks saanud inimmeelt sääraseks vaatepildiks ette valmistada.


LuuleRedigeeri

Sa kiitma pead Loojat, kes oma templis lubab
sul viibida puude ja kivide seltsis.
Sa kiitma pead Loojat, kes sinu silmilt
on soomused langeda lasknud.
Võid minema heita kõik oma edeva tarkuse,
su õpetajaks nüüd olgu männid ja kanarbik.
Too siia kõik valeprohvetid, raamatud võltsid,
vee ääres nõos neist lõbusa süütame lõkke.