Mänd

okaspuude perekond männiliste sugukonnast
(Ümber suunatud leheküljelt Männid)

Mänd, ka pedak(as) (Pinus L.) on okaspuude perekond männiliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult harilik mänd (Pinus sylvestris). Mänd oli 2023. aastal Eestis aasta puu.

Hasegawa Tōhaku (1539–1610), "Männid", s.d.
Martinus Rørbye, "Norra mägimaastik ja vaadet nautiv mees" (1830)
Adolph Tidemand, "Etüüd männiga" (1844)
Carl Ferdinand Hernlund, "Mändide keskel" (1865)
Johan Christian Berger, "Stensö motiiv" (1866)
Maksymilian Gierymski, "Männid" (u 1868)
Fanny Churberg, "Metsas" (1878)
Frits Thaulow, "Kragerø männimetsas" (1882)
Ivan Šiškin, "Mäe lagedal harjal, kesk põhjamaad ranget" (1891)
Andrei Schilder (1861-1919), "Üks suvepäev", s.d.
Giovanni Segantini, "Mänd" (u 1897)
Ivan Šiškin, "Mastimännisalu" (1898)
Ellen Favorin, "Geta bergen" (1899)
Pekka Halonen, "Kotavuori suur mänd" (1916)
Gustaf Fjæstad (1868-1948), "Videvikumaastik", s.d.
August Hagborg (1852-1921), "Õhtuvalgus männipuul", s.d.
Helmi Biese, "Vana mänd" (1921)
Paula Roesler, "Lehvikpalm ja valge mänd" (käärilõige, tempera, 1930)
Nurit Shani, "Männioks" (2009)


Proosa

muuda
  • Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele oksale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi käbisid, mis lõhnasid vaigust.
Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski.


  • Talu pärast oli pidanud edasi püüdma, seisma kindlalt nagu üksik mänd Iikkala teekäänakul. Nõrkushetkedel, millal ta oli tundnud, et elu pole muud kui üks suur pahandus, oli ta vaadanud männile kui eeskujule. Männi kombel oli temagi ajanud oma juured maakamarasse, sulanud ühte talu ja selle ümbrusega. Sellesse ümbruskonda kuuluma on ta oma mõttes paigutanud ka Antti — päris ligidale kaunile pedakale. See oli juhtunud juba talvel pärast Taavi surma. Pojal oli tõusnud kõrge palavik ja palavikus vaeveldes oli ta isa hüüdnud. Amaliat oli haaranud hirm: ka poeg sureb. Ta oli tahtnud saada linnast rohtusid. Bussijuht oleks küll toonud, kuid masin ei saanud õigel ajal tulla — tuisk oli tee umbe ajanud. End vastu pedaja tüve surudes oli Amalia tuisu käes asjatult oodanud ja hädas taevast appi hüüdnud. Kui Antti hiljem oli paranenud, oli talle tundunud, et oli sündinud ime ja pedajal oli ime sündimises oma osa.


  • Keset saart kasvas sitke juure peal üks õige pikkade kõverate okstega mänd. Selle männi okste vahele oli kinnitatud Kunksmoori maja. Ja et tuuled seda elamist merele ei pühiks, olid kolme majanurga külge seotud suured kivimürakad. Neljanda nurga küljes oli veel tohutu vanaaegne imelikkude ilustustega ankur.


  • Esimesed Loendavad Männid, kes olid enam-vähem aru saanud, et inimesed olid õppinud puu aastaringe loendades tema vanust hindama, jõudsid lõpuks järeldusele, et sellepärast lõikasidki inimesed puid maha.
Ja ühe ööga kujundas iga Loendav Mänd oma geneetilise koodi ümber nii, et selle tüvele ilmus umbes silmade kõrgusele kahvatute numbritega selle täpne vanus. Aasta pärast oli majade ehisnumbrimärgitööstus nad peaaegu viimase puuni maha võtnud ja praegu seisavad mõned puud veel ainult raskelt ligipääsetavatel aladel.
Selle konkreetse puuderühma kuus Loendavat Mändi kuulasid neist kõige vanemat, mille pahklik tüvi kuulutas selle vanuseks kolmkümmend üks tuhat seitsesada kolmkümmend neli aastat. Vestlus kestis seitseteist aastat, kuid on esitatud kiirendatud kujul.
"Ma mäletan aega, kui siin polnud ainult põllud."


  • Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme.


  • Tema Hütt asus tõepoolest Saare keskel metsa sees ja Hüti õue ja põllu taga kasvas Suur Mänd. See oli Lõpmatuse kõige suurem ja vanem puu. Rahvas rääkis, et see on sama vana kui Lõpmatus ise, hakanud kasvama niipea, kui esimene maanukk merest küllalt kõrgele oli kerkinud. Rahvas on teadagi kuulus liialdaja, aga liialdustes on mõnikord varjul tõde. Mul on üks ülesvõte, kus Luuletaja, väike lumivalgete pikkade juustega paljasjalgne mees, seisab lahkelt naeratades Suure Männi all. Sest ta naeratas ikka lahkelt - Maailmale: kuidas sa saadki Maailmast kõike teada saada, kui sa talle ei naerata, kui mossitad? Maailm ju mossitab siis vastu, ei avalda enda kohta midagi! Mänd on pildil temast tohutu palju suurem, kuigi ega Luuletaja ei olnud muidu mingi väike mees. Keskmist kasvu oli. Vist. Ma pole iial Luuletaja kasvu peale mõelnud, kuigi olen teda elus paar korda näinud. Minu jaoks oli ta Luuletaja, see tähendab, hiiglane, ja õieti see väike valgete juustega mees seal Suure Männi all ei lähegi mu peas temaga hästi kokku. Mulle tundub, nagu oleks pigem Suur Mänd ise need luuletused kirjutanud.

Luule

muuda

Mäe lagedal harjal, kesk põhjamaad ranget
mänd magamas üksildast und.
Ta suigub ja õõtsub ja hõljudes langeb
ta talverüült pudedat lund.

  • Mihhail Lermontov, "* Mäe lagedal harjal" [1841], tlk Villem Daniel, rmt: M. Lermontov, "Luuletusi" (1964), lk 92

На севере диком стоит одиноко
‎На голой вершине сосна
И дремлет, качаясь, и снегом сыпучим
‎Одета, как ризой, она.


Männi roheline samet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane:

Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.

  • Juhan Liiv, "Sügise" [1903], rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 86


Mühama on löönud männid,
võpatama väljad,
võpatama ka türannid,
kes meid hoidnud näljas.

  • Janka Kupala, "Mühama on löönud männid" [1906], rmt: "Aga kukulind see kukkus" (1966), lk 11


Meie, naised, oleme nii lähedal pruunile mullale.
Me küsime käolt, mida ta kevadelt soovib,
me põimime käed ümber palja männitüve,
me otsime ehataevast endeid ja nõu.


Sa kiitma pead Loojat, kes oma templis lubab
sul viibida puude ja kivide seltsis.
Sa kiitma pead Loojat, kes sinu silmilt
on soomused langeda lasknud.
Võid minema heita kõik oma edeva tarkuse,
su õpetajaks nüüd olgu männid ja kanarbik.
Too siia kõik valeprohvetid, raamatud võltsid,
vee ääres nõos neist lõbusa süütame lõkke.

  • Edith Södergran, "Novembrihommik" [1922], tlk Debora Vaarandi, rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 113


Tõuseb kui salane nutt siis säält saledast salust,
kaebades kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.

  • Marie Under, "Sügisemaru" kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees, 1918


Taastulnud olen. Tuntud paplireast
lööb vastu jällenägemisetund.
Ju paistab valge maja mände seast...
Ons tõelisus või näen ma õndsat und?


On uhked Käsmu kivisaared
ürgteravates vormides,
kuid uhkemad veel metsakaared,
mis sirgund mere tormides.
Ei talu selle ranna rajad
meest nõrka ega kehva puud
siin väetil vara katkeb juur
ja vilets küljekile vajub.
Mis püsti jääb, sel iga kiu
on läbi katsund tormihambad,
nüüd pedajate sirgeid sambaid
ei murra sügistuulte liug.
Ning kõrgel vastu sinieetrit
käib okasvõlvi kiikuv voog -
ehk ainult Liibanoni seedrid
nii õõtsusid kord piibliloos.
Ja tõrvapraami lihtsaks lastiks
ei lange ükski võimas mänd,
vaid tahutuna laevamastiks
siit algab tal maailmaränd:
risträga-taglast kannab turi,
lipp tipus näitab tuule teed -
siis uhkel rühil üle vee
kaob kumeruse taha puri.
Ning kaldal mõni kirvelaast
veel kiigub ühes laine vooga,
uus pedak kasvab värske hooga
ja kännud katab sambla kaas.

  • Juhan Sütiste, "Meri ja mets" 1, rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 90


Mänd kaldal üksik, jändriksünge, kõrgub.
Salk linde kerkib-laskub tummund veel.
Paat longund purjel, sarlakruskel teel
toob kodukaile mehed, kalad, võrgud.


Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


Liiv pole armastus ega aeg,
liiv on peegel.
/---/
Tarna ja mändide mõrad liivapeeglis -
on tekkinud aeg, armastus
alustanud oma teed.
Sinuski, hallkollases,
süttib hellkollane leek.

  • Mats Traat, "Lutepää", rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 100


MÄNNID ON KÕVERAD, MÄNNID ON SIRGED.
MÄNNID ON MADALAD, MÄNNID ON KÕRGED.
KASVAVAD METSAS JA KASVAVAD RANNAS,
KASVAVAD NÕMMELGI, TALLINNA LINNAS.

KÕRGETE SIRGETE MÄNDIDE OTSA
RONIMISHIMU SAAB KIIRESTI OTSA .
TÜVI ON LAGE, EI LEIA SEALT OKSA,
LADVANI HÜPATA AGA El JAKSA.

  • Ott Arder, "Männid", rmt: "Luule sünnib kus sünnib kui sünnib" (2006), lk 66


veel on männilatvades
väikeste poiste pesad
öödes päevades lõtvades
tuulevarjus on isad

emad lendavad salaja
mändide kohale
ema on pisaravalaja
noorele kehale
/---/
männina kooldu kiiva
siis sa jääd elama
tuules tuiskavat liiva
kella pean valama

  • Juhan Viiding, "Laul sügavast düünist" kogus "Detsember" (1971), lk 25-26


Mind värske kännu juurde
matk metsaserval töi.
Mänd, mühav mänd veel eile
siin seisis püstipäi·
Känd vaigupisarane,
veel elumahlast soe —
puu saatusest talt pärin,
ta aastaringe loen.
     Mets kohiseb kui varem.

  • Velly Verev, "Paadilaulud" 4 kogus "Paadilaulud" (1976), lk 32


ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

  • Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 7


  • Männid... aga
mida need männid nii-öelda mõtlevad, jumal seda teab.
  • Paul-Eerik Rummo, "Väike park" 3 kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 254


Käed kindlamalt
oma männi ümber,
panen silmad kinni.
Mu väsitavad mõtted paistavad
niikuinii mitmelt poolt.
Õhk on pehme.
Kui ma silmad uuesti lahti teen,
on mänd ikka kohal,
oksaotsad õõtsuvad ja tüvi
seisab jõhkralt paigal.
Männi kohalolu on nõnda ilmne,
et mulle saab selgeks,
kuidas selle eest maksab puu
kõnevõimega.
Minul, kõnelejal,
on aeg-ajalt vaja unustada, segi minna
ja magada.

  • Maarja Kangro, "* Puu otsast paistab" kogus "Tule mu koopasse, mateeria" (2007), lk 32

Vanasõnad

muuda
  • Kuidas mänd, nõnda kasu.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel