Mänd

okaspuude perekond männiliste sugukonnast
(Ümber suunatud leheküljelt Männid)

Mänd, ka pedak(as) (Pinus L.) on okaspuude perekond männiliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult harilik mänd (Pinus sylvestris).

Alois Kirnig. Männid kaljumaastikul
Pekka Halonen, "Kotavuori suur mänd" (1916)
Ellen Favorin, "Geta bergen" (1899)

LuuleRedigeeri

Mühama on löönud männid,
võpatama väljad,
võpatama ka türannid,
kes meid hoidnud näljas.


Männi roheline samet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane:

Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.


Tõuseb kui salane nutt siis säält saledast salust,
kaebades kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.

  • Marie Under, "Sügisemaru" kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees 1918


Mänd kaldal üksik, jändriksünge, kõrgub.
Salk linde kerkib-laskub tummund veel.
Paat longund purjel, sarlakruskel teel
toob kodukaile mehed, kalad, võrgud.


Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


veel on männilatvades
väikeste poiste pesad
öödes päevades lõtvades
tuulevarjus on isad

emad lendavad salaja
mändide kohale
ema on pisaravalaja
noorele kehale
/---/
männina kooldu kiiva
siis sa jääd elama
tuules tuiskavat liiva
kella pean valama

  • Juhan Viiding, "Laul sügavast düünist" kogus "Detsember" (1971)


ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

  • Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984)


  • Männid... aga
mida need männid nii-öelda mõtlevad, jumal seda teab.
  • Paul-Eerik Rummo, "Väike park" 3 kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 254

ProosaRedigeeri

  • Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele oksale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi käbisid, mis lõhnasid vaigust.
Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski.


  • Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme. (lk 16)

VanasõnadRedigeeri

  • Kuidas mänd, nõnda kasu.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel