Juhan Sütiste

Juhan Sütiste (sünninimi Johannes Schütz; kuni 1936 Juhan Schütz; 28. detsember 1899 Tähtvere vald – 10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti luuletaja, jalgpallur ja odaviskaja.

Luule

Kui armukeeru esimeses tormis
maast jalad lahti sipleb luulelend,
siis selles naiselikus kõlavormis
meil iga värske riimur avab end.

Too laad sind päris alasti ei kisu,
kui ära peidad krobedamad vead,
ning ehkki värsil pole mingit sisu –
luukere püsti hoiab riimis read.

Ja sile pind, mis valitseb sonetti –
ma tunnen hästi lihvimise tööd –
mull' meenutab vaid baari külma letti,

kust mööda minnes vastu hilisööd
sa maitsed uhkelt ulatatud kala
ja mõtled: jäägu viimaseks see pala.

• Juhan Sütiste, "Sonett", ajakiri "Varamu" nr 1/1939

Tema kohta

• Kodumaa, kodumaa, kelle auks kõik see kombekohane ametlikkus, kodumaa on peitunud teadmatusse ja pimedusse, isoleeritusse kogu muust maailmast ja ennekõike valesse. Raadios valetavad nad kõik. See on see kõige kohutavam! Nad peavad valetama ja nad valetavad. Meie, sealtpoolt tulnud, teame ja tunneme seda. Meie sõbrad valetavad mikrofoni ees - vähemalt mina annan selle andeks, sest elu on kallis. Kas Sütiste ei tahtnud valetada? Miks ta lahkus? Kas selle pärast? Mis seal toimub? Kõige ees on paks eesriie. Raadio saadab teateid. Seal seisavad mikrofoni ees head sõbrad, kes ei tohi kõnelda tõesõnu. Meie siin ...
  • Aino Suits 25. veebruaril 1945, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014