Juur

(Ümber suunatud leheküljelt Juured)

Juur (radix) on taime reeglina maasisene elutähtis organ. Metafoorselt on juur millegi algpõhjus.

Maya Cohen Levy, "Juured" VI (2001)

Piibel

muuda
21 aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.

Proosa

muuda
  • [Indrek:] „Headus on siinilmas üldse kõige kurja juur. Sest kui sa oled hea, siis arvavad kõik, et sa mitte ainult ei taha, vaid et ka pead kõigile midagi andma. Aga kust võtab ka kõige rikkam niipalju, et kõigile anda?"


  • Leidub inimesi — peaasjalikult on need kriitikud ja kõnemehed —, kes räägivad meelsasti juurtest; näiteks kuulutavad nad, et me peame juurteni tungima või et mingi pahe tuleb koos juurtega välja juurida või et me peame paljastama selle või teise nähtuse juured. Nonoh, ma tahaksin hea meelega näha, kuidas nemad näiteks kolmeaastase kreeta õunapuu (koos juurtega) välja kaevavad. Ma tahaksin hea meelega olla tunnistajaks, kui pan Arne Novák üritab tungida ainult kas või säärase tillukese põõsakese juurteni, nagu on Ruscus. Sooviksin pealt vaadata, kuidas pan Zdeněk Nejedlý kisub koos juurtega välja näiteks tolle vana papli. Ma arvan, et nad mõlemad lööksid peagi käega ja ütleksid ainult ühe sõna. Ma võtan mürki, kui see sõna pole "kuradile". Ma olen seda ise küdoonia puhul tunda saanud ja kinnitan, et juurtega tegelemine on raske töö ja et parem on jätta juured sinna, kus nad on; küll nad ise juba teavad, miks nad tahavad olla nii sügaval; ma ütleksin, nad ei hooli meie tähelepanust. Parem on jätta juured rahule ja parandada pinnast.


  • Ämmaemand, tüse ja eakas naine, tõttas pehmel metsateel kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, loöklesid ja harunesid maapinnal laiali, vingerdades erilise meeleheaga sõlmedeks otse jalgrajal, just teekäija jalgade ees. (lk 6-7)
  • Mütsti, kukub ruttaja, mütsti, kordab riistakott. Pedajajuur, teel otse kunstipäraselt keras, põhjustaski inimsoo väikese heategija kukkumise. Istub nüüd see heategija märjal, metsateel, vettinud viltkaabu ninale vajunud. Äh, jookse nüüd, vanainimene, läbi märja ja musta öö nagu jänes, kelle kannul sibab veel vanem naine, Kitsel-Liis, nagu jälgedel kilav jahikoer. Teine jooksja kardab pimedust ja häälitseb sellepärast, et julgust juurde saada... (lk 7)
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986


  • [Parlabane:] Pole olemas ilusat latva ilma tugeva juureta, mis teeb oma tööd pimeduses, imedes toitaineid kivide, mulla, pinnavete ja väikeste maa all tuhnivate elukate vahelt. Inimene on samasugune; tema hiilgeomadused ja viljad on kõigile nähtaval, et armastust ja imetlust ära teenida. Aga juur? /---/ Mis moodustab inimese juurestiku? Kõikvõimalikud asjad, mis tema nähtavale osale toidust annavad, ent tema kõige sügavam juur, peajuur on see laps, kes ta kord oli ning kellest ma sulle ükskord rääkisin, kui ma sind oma elulooga lõbustasin. See on juur, mis läheb kõige sügavamale, kuna ta ulatub esivanemateni välja.


  • Looma jaoks tähendab poolitamine surma, paljude taimede jaoks aga paljunemist, taim ei käitu nagu organism, vaid nagu koloonia, ning mükoriisa abil juurestikke pidi ühendatuna võib ühe ökosüsteemi taimestik moodustada hiiglaslikke mitmekultuurilisi sootsiume.


Luule

muuda

Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.


Oled unustanud oma juured,
oled unustanud oma varre,
on ainult õiekrooni imeväärne kihk:
kõrgemale!
Vaatlen su õiekuurmete vahelt maad,
olen õnnelikum armunust.
Taevas on ligidal.
Jumala silmad vaatavad inimese õit.


Suur Vanker — kodutee… Seal kuskil on mu juured.
Plejaadid, kauge siht — mu unistused suured.
Üks neist on Põhjamaa, külm, härmatises särav,
ja teine sume, soe, on Hellasesse värav,
kus muistsed jumalad on ammu kiviks tardund,
ja siiski nende ees mu süda tihti hardund.


tuult on elus ja luules
puud need seisavad tuules
maast aga hoiab juur

  • Jaan Kaplinski, "* Tuult on aknal ja õues" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 52


Ees on tormide aeg. Jälle rappuvad juured,
väiksed kistakse maast, maha murtakse suured.


On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav võra on habras ja noor,
veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,
nii pehme ja sile ta õhuke koor,
kuid temagi loodab, et ükskord on suur.

  • Ott Arder, "Pisike puu", rmt: "Luule sünnib kus sünnib kui sünnib" (2006), lk 52

Vanasõnad

muuda
  • Tööl viha juur, aga magus vili.
  • Rahaahnus on kõige kurja juur.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel