Kuna ta oli kehaliselt hästi arenenud ja pea ei kartnud ringikäimist, siis oli ta taklasis ronimisel väga tubli. Tema paik oli esimarsil ja sealt ta vahtis sagedasti põlgusega alla rahulikule katusterodule, mille lõikasid pooleks pruunid jõe vood, nagu oleks ta inimene, kes on määratud hiilgama keset hädaohte, kuna ümbritseva tasandiku serval laialipillatult tõusid ähmase taeva poole püstloodis tehastekorstnad saledaina nagu pliiatsid, sülitades vulkaanidena suitsu. Ta võis näha suurte laevade mereleminekut, jämedapalgiliste praamide alatist liikumist ja väikeste lootsikute libisemist kaugel sügaval jalge all ühes virvendava säraga eemal merel ja lootusega vahelduvaks eluks seiklus-maailmas. (lk 19-20)
