Harry Potter

"Harry Potter" on briti kirjaniku J. K. Rowlingu romaanisari samanimelise peategelasega.

"Harry Potter ja tarkade kivi"

Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2000 (Originaal: "Harry Potter and the Philosopher's Stone", London: Bloomsbury, 1997)

Esimene peatükk. "Poiss, kes jäi ellu"

• Dursleydel oli olemas kõik, mida nad tahtsid, aga neil oli ka üks saladus ning kõige rohkem kartsidki nad seda, et keegi selle saladuse avastab. Nad arvasid, et ei suudaks seda taluda, kui keegi Potterite olemasolust teada saaks. Proua Potter oli proua Dursley õde, aga nad ei olnud mitu aastat kohtunud; tegelikult tegi proua Dursley näo, et tal ei olegi õde, sest tema õde ja õe tühine mees olid nii ebadursleylikud, kui üldse olla saab. Dursleyd judistasid end, mõeldes, mida ütleksid naabrid, kui Potterid nende tänavale ilmuksid. Dursleyd teadsid, et Potteritel on ka väike poeg, aga nad ei olnud teda isegi näinud. See poiss oli veel üks mõjuv põhjus Potteritest eemale hoidmiseks, sest Dursleyd ei tahtnud, et Dudley niisuguse lapsega kokku puutuks. (lk 5)

Kuues peatükk. "Reis platvormilt üheksa ja kolmveerand"

• [Hermione Granger:] "Kas keegi kärnkonna on näinud? Neville kaotas oma konna ära," ütles ta. Tüdrukul oli kamandav hääl, tihedad kohevad šatäänid juuksed ja üpris suured esihambad.

[---]

"Kas sa oled ikka kindel, et see on päris loits?" küsis tüdruk. "Noh, see pole suurem asi, ega ju? Ma olen proovinud harjutamise mõttes paari lihtsamat loitsu ja mul on küll välja tulnud. Minu peres ei ole keegi võluvõimetega, nii et see oli suur üllatus, kui ma kirja sain, aga mul oli muidugi väga hea meel, ma tahan öelda, et nagu ma olen kuulnud, on see parim võlukunsti kool – ma õppisin muidugi kõik õpikud pähe, loodetavasti sellest piisab – muide, ma olen Hermione Granger, kes teie olete?"

Ta ütles seda kõike väga kiiresti.

[---]

"Mina olen Ron Weasley," pomises Ron.

"Harry Potter," ütles Harry.

"Kas tõesti?" ütles Hermione. "Ma tean muidugi sinust kõik – mul olid taustaga tutvumiseks mõned lisaraamatud ning sa oled "Moodsas võlukunsti ajaloos" ja "Mustade jõudude tõusus ja languses" ja "Kahekümnenda sajandi võlukunsti tähtsündmustes" täiesti sees."

"Olen või?" küsis Harry hämmastunult.

"Heldeke, kas sa ei teadnudki, mina sinu asemel oleksin otsinud üles kõik, mis vähegi olemas," ütles Hermione. "Kas keegi teist teab juba, millisesse majja ta läheb? Ma olen natuke maad kuulanud ja loodan, et satun Gryffindorisse, see tundub olevat kõige parem, ja ma kuulsin, et Dumbledore ise käis ka seal, aga ilmselt pole Ravenclaw'l ka midagi viga… Olgu peale, lähme ja otsime Neville'i kärnkonna üles. Teie vahetage parem riided, sest minu arvates oleme me peagi kohal."

Ja ta läks ära, võttes ilma kärnkonnata poisi kaasa.

"Olen ma mis tahes majas, aga ma loodan, et teda seal ei ole," ütles Ron. (lk 93–94)

Seitsmes peatükk. "Sõõlamiskübar"

• [Albus Dumbledore:] "Enne kui me oma pidusööminguga algust teeme, tahaksin öelda mõne sõna. Siin need on: tobu! Virin! Nipe-näpe! Vigur! Tänan teid!" (lk 108)

Kaheksas peatükk. "Nõiajookide õpetaja"

• [Severus Snape:] "Et siin on vähe seda tobedat võlukepiga vehkimist, ei taha paljud teist kindlasti uskuda, et tegemist on võlukunstiga. Ma ei arvagi, et te suudate tõeliselt mõista vaikselt keeva katla ja selle virvendavate aurude ilu, nende vedelike õrna väge, mis roomavad inimeste soontes, nõidudes mõistust, kammitsedes meeli… Ma võin õpetada teile, kuidas panna pudelisse kuulsus, kuidas pruulida hiilgust, panna punn ette isegi surmale – kui te ei ole samasugune puupeade kamp, keda mul tavaliselt tuleb õpetada." (lk 119)

Üheksas peatükk. "Kesköine kahevõitlus"

• [Hermione Granger:] "Ma loodan, et te olete nüüd endaga rahul. Meid kõiki oleks võidud tappa – või veelgi hullem, välja visata. [---]" (lk 141)

Kümnes peatükk. "Hingedepäev"

• "Sa ütled valesti," kuulis Harry Hermionet kähvamas. "See on Win-gar-dium Levi-o-sa, venita "gar’i" ilusti pikalt."

"Ütle siis ise, kui sa nii tark oled," turtsus Ron vihaselt.

Hermione kääris rüükäised üles, nipsas võlukepiga ja ütles: "Wingardium Leviosa!"

Nende sulg tõusis laualt ja jäi umbes nelja jala kõrgusele nende pea kohale hõljuma.

"Oi, hästi tehtud!" hüüatas professor Flitwick ja plaksutas. "Vaadake kõik, preili Granger sai sellega hakkama!"

Tunni lõpuks oli Ron väga pahas tujus.

"Pole mingi ime, et keegi teda ei salli," ütles ta Harryle, kui nad rahvast täis koridori trügisid. "Ta on elus õudus, ausõna!"

Keegi põrkas mööda kiirustades vastu Harryt. See oli Hermione. Harry silmas korraks tema nägu – ja kohkus, nähes, et Hermione silmad on pisarais.

"Minu meelest kuulis ta sind."

"Ja siis?" vastas Ron, kuid ta näis natuke piinlikkust tundvat. "Küllap ta on märganud, et tal ei ole sõpru." (lk 149)

• On mõned asjad, mida ei saa koos läbi elada, ilma et üksteisele meeldima ei hakataks, ning kaheteistkümne jala pikkuse mägitrolli oimetuks löömine on üks neist. (lk 155)

Kaheteistkümnes peatükk. "Erisedi peegel"

• [Albus Dumbledore:] "See ei näita meile ei midagi rohkemat ega vähemat kui meie südame kõige sügavamat ja meeleheitlikumat soovi. [---] See peegel aga ei paku meile ei teadmisi ega tõde. Inimesed on selle ees otsa jäänud, lummatuna sellest, mida nad nägid, või läinud hulluks teadmatusest, kas peeglis nähtu on reaalne või üldse võimalik. [---] Pea meeles, et ei maksa unistustesse pidama jääda ja elamist unustada." (lk 183–184)

Seitsmeteistkümnes peatükk. "Kahe näoga mees"

• "Ta [Voldemort] on mingu kõikjal, kuhu ma lähen," lausus Quirrell vaikselt. "Ma kohtasin teda maailmas ringi rännates. Siis olin ma rumal noor mees, tulvil naeruväärseid ettekujutusi heast ja kurjast. Pole olemas head ega kurja, on ainult võim ja need, kes on liiga nõrgad, et seda püüelda… [---]" (lk 248)
• [Albus Dumbledore:] "Lõpuks on surm hästi korraldatud mõistusele üksnes järgmine suur seiklus. Tead, see kivi ei olnudki tegelikult eriti vahva asi. Nii palju raha ja elu, nagu sa ihata oskad! Kaks asja, mille enamik inimesi esikohale asetaksid – kogu häda on selles, et inimestel on tõepoolest anne valida just neid asju, mis on neile kõige kahjulikumad." (lk 254)
• [Albus Dumbledore:] "Nimeta alati asju nende õige nimega. Hirm nime ees suurendab hirmu asja enda ees." (lk 254)
• [Albus Dumbledore:] "Tõde. See on ilus ja hirmus asi ning sellesse tuleb seepärast suure ettevaatusega suhtuda." (lk 254)
• [Harry:] "Kuidas ma kivi peegli seest kätte sain?"

[Dumbledore:] "Ahah, mul on hea meel, et sa mult seda küsisid. See oli üks minu hiilgavamaid mõtteid, ning omavahel öeldes, see juba tähendab midagi. Vaata, ainult see, kes tahtis kivi leida – leida, aga mitte kasutada – pidi selle kätte saama, teised aga nägid lihtsalt, kuidas nad kulda tegid või elueliksiiri jõid. Mu aju üllatab mõnikord mind ennastki… [---]" (lk 256)

• [Hermione:] "Oi, Harry, me olime kindlad, et sa – Dumbledore oli nii mures…"

"Sellest räägib terve kool," ütles Ron. "Mis tegelikult juhtus?"

See oli üks neid haruldasi juhtumeid, kus tegelik lugu on palju imelikum ja põnevam kui pöörased kuuldused. Harry rääkis neile kõigest: Quirrellist, peeglist, kivist ja Voldemortist. Ron ja Hermione olid väga head kuulajad, nad ahhetasid õiges kohas, ning kui Harry rääkis neile, mis oli Quirrelli turbani all, karjatas Hermione valjusti.

"Nii et kivi ei ole enam?" küsis Ron lõpuks. "Flamel sureb lihtsalt ära?"

"Mina ütlesin seda ka, aga Dumbledore arvab, et – kuidas see oligi – "hästi korraldatud mõistusele on surm üksnes järgmine suur seiklus"."

"Ma olen alati öelnud, et ta on peast segi," lausus Ron ning paistis, et see, kui hull on tema suur eeskuju, avaldas talle sügavat muljet. (lk 257)

• "Julgust on mitmesugust," ütles Dumbledore naeratades. "Vaenlastele vastuhakkamine nõuab suurt vaprust, aga sama palju vaprust nõuab ka sõpradele vastuhakkamine. Seepärast annan ma kümme punkti härra Neville Longbottomile." (lk 261)
• "Kas sa oled valmis?"

See oli onu Vernon, endiselt näost punetav, endiselt vuntsidega, endiselt vihane, et Harry julgeb hoida öökullipuuri käes jaamas, mis on täis tavalisi inimesi. Tema selja taga seisid tädi Petunia ja Dudley, kellele juba Harry nägemine hirmu peale oli ajanud.

"Teie olete ilmselt Harry sugulased!" ütles proua Weasley.

"Mingis mõttes," vastas onu Vernon. "Tee kähku, poiss, meil pole aega sind terve päev oodata." Ta kõndis minema.

Harry vahetas veel Roni ja Hermionega paar viimast sõna.

"Suvel näeme siis."

"Loodan, et sul on – ee – tore vaheaeg," ütles Hermione onu Vernonit kahtlevalt ja rabatuna silmitsedes ning imestades, et inimene nii ebameeldiv saab olla.

"Oh, on kindlasti," vastas Harry ning neid üllatas naeratus, mis tema näole ilmus. "Nemad ei tea, et me kodus võlukunsti kasutada ei tohi. Sel suvel saan ma Dudleyga palju nalja…" (263–264)

"Harry Potter ja saladuste kamber"

Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2000 (Originaal: "Harry Potter and the Chamber of Secrets", London: Bloomsbury, 1998)

Kolmas peatükk. "Jäneseurg"

• Proua Weasley marssis kanu kahte lehte lüües üle õue ning lühikese, ümara ja lahke näoga naise kohta sarnanes ta imekspandavalt mõõkhambulise tiigriga.

"Oi," ütles Fred.

"Oi heldeke," ütles George.

Proua Weasley jäi nende ees seisma, käed puusas, ja vaatas ühelt süüdlaslikult näolt teisele. [---]

Kõik proua Weasley kolm poega olid temast pikemad, aga kui neid tabas ema raev, tõmbusid nad kössi.

"Voodid tühjad! Ei mingit kirja! Auto läinud… oleks võinud avarii teha… murest hulluks minemas… kas see ei lähegi teile korda? … mitte kunagi, niikaua kui ma elanud olen… te ainult oodake, kuni teie isa koju jõuab, meil pole Billi või Charlie või Percyga kunagi niisugust pahandust olnud…" [---]

Näis, nagu oleks see tunde kestnud. Proua Weasley oli oma hääle kähedaks karjunud, kui ta pöördus viimaks Harry poole, kes kiiresti taganes.

"Mul on väga hea meel sind näha, Harry-kullake," ütles ta. "Tule sisse ja söö hommikust." (lk 30-31)

• Härra Weasley oli köögitoolile vajunud, prillid eest võtnud ja silmad sulgenud. Ta oli kõhn kiilanev mees, kuid tema vähesed allesjäänud juuksed olid niisama punased nagu kõigil tema lastel. Tal oli seljas pikk roheline rüü, mis oli tolmune ja kulunud.

"Milline öö," pomises ta teekannu tõstes ja kõik istusid tema ümber maha. "Üheksa haarangut. Üheksa! Ja kui ma parajasti selja keerasin, püüdis vana Mundungus Fletcher mulle nõidust peale panna…"

Härra Weasley rüüpas suure lonksu teed ja ohkas.

"Kas sa leidsid midagi, isa?" küsis Fred agaralt.

"Ainus, mis ma sain, on paar kahanevat uksevõtit ja hammustav katel," haigutas härra Weasley. "Kuid seal oli ka päris vastikuid asju, mis minu valdkonda ei kuulu. Mortlake'i hakati mõne äärmiselt veidra valgetuhkru pärast küsitlema, aga see on, jumal tänatud, eksperimentaalloitsude komitee asi…"

"Miks peaks keegi viitsima panna uksevõtmeid kahanema?" küsis George.

"Lihtsalt muguärritamine," ohkas Weasley. "Müüd neile võtme, mis kahaneb olematuks, nii et nad ei leia seda vajaduse korral kuidagi üles… Muidugi on väga raske kedagi süüdi mõista, sest ükski mugu ei tunnista, et tema võti kahaneb – nad kinnitavad, et nad lihtsalt kaotavad selle pidevalt ära. Olgu nad tänatud, nad lähevad ükskõik kui kaugele, et võlukunstist mitte välja teha, isegi kui see neile otse näkku vahib… aga te lihtsalt ei usuks, mida kõike on meie rahvas nõidunud…" (lk 34-35)

Neljas peatükk. "Flourishi ja Blottsi poes"

• Härra Weasleyle meeldis, kui Harry õhtusöögilauas tema kõrval istus, niiet ta sai teda pommitada küsimustega elust mugude juures ning küsida talt, kuidas töötavad niisugused asjad nagu pistikud ja postiteenistus.

"Võluv!" ütles ta, kui Harry talle seletas, kuidas telefoni kasutada. "Lihtsalt geniaalne, mida kõike on mugud ilma võlukunstita toime tulemiseks leiutanud." (lk 38-39)

• Bill oli Weasley vendadest kõige vanem. Tema ja vanuselt järgmine vend Charlie olid juba Sigatüükast lahkunud. Harry ei olnud neid kumbagi kunagi kohanud, kuid ta teadis, et Charlie oli Rumeenias lohesid uurimas ning Bill oli Egiptuses ja töötas võlurite panga Gringottsi heaks. (lk 42)

• "Ei tea, kuidas ema ja isa endale sel aastal kõiki meie kooliraamatuid lubada saavad," ütles George mõne aja pärast. "Viis komplekti Lockharti raamatuid! Ja Ginnyl on vaja rüüd ja võlukeppi ja kõike…"

Harry vaikis. Tal oli natuke piinlik. Londoni Gringottsi maa-aluses võlvkambris oli hoiul väike varandus, mille tema vanemad olid talle jätnud. Muidugi, raha oli tal ainult võlurite maailmas: galeoone, sirpe ja knutte ei saanud mugupoodides kasutada. Ta ei olnud Dursleydele oma Gringottsi pangaarvet kunagi maininud: ta ei uskunud, et nende jälestus kõige võlumaailmaga seotu vastu laieneks ka kullahunnikule. (lk 42)

Kaheksas peatükk. "Surmapäevapidu"

• "Kas te arvate, et ma ei tea, kuidas inimesed mind taga räägivad? Paks Myrtle! Inetu Myrtle! Õnnetu, halisev, mäuguv Myrtle!"

"Sa unustasid "vinniline"," sisistas Peeves talle kõrva. "Vinniline! Vinniline!" (lk 119)

Üheksas peatükk. "Tulikiri seinal"

• [Ron:] "Nende häälte kuulmine, mida mitte keegi teine ei kuule, pole kuigi hea märk isegi võlurite maailmas." (lk 128)
• [Ron:] "Et sa teaksid, kui ma olin kolmeaastane, muutis Fred mu – kaisukaru suureks vastikuks ämblikuks, sest ma tegin tema mänguluua katki. Sulle ei meeldiks nad ka, kui sa hoiaksid oma kaisukaru süles ja äkki oleks sellel liiga palju jalgu ja..." (lk 137)
• Keelatud osakonnast oli võimalik raamatut saada vaid ühel moel: oli vaja õpetaja allkirjaga tõendit.

"Ma ei saa tõepoolest aru, miks me peaksime seda raamatut tahtma," ütles Ron, "kui me ei kavatseks üht selles kirjeldatud jooki valmistada."

"Minu meelest," ütles Hermione, "on mingi võimalus, kui me jätame mulje, et meid huvitab ainult teooria…"

"Oh, ole nüüd, ükski õpetaja ei lähe selle õnge," ütles Ron. "Ta peaks ikka päris juhm olema…" (lk 142)

Kümnes peatükk. "Tige klomm"

• "Ee – professor Lockhart?" kokutas Hermione. "Ma tahtsin raamatukogust seda raamatut võtta. Lihtsalt taustaks lugeda." Ta sirutas paberilehe ette, käsi kergelt värisemas. "Aga asi on selles, et see on raamatukogu keelatud osakonnas, nii et mul on selle jaoks õpetaja allkirja vaja – ma olen kindel, et see aitab mul mõista, mida te ütlete raamatus "Konnates guulidega" aeglase toimega mürkide kohta…"

"Ah, "Konnates guulidega"!" hüüatas Lockhart, võttis Hermionelt tõendi ja naeratas talle laialt. [---]

"Noh, ma olen kindel, et keegi ei pahanda, kui ma klassi parimale õpilasele natuke lisaabi osutan," ütles Lockhart soojalt ja tõmbas välja üüratu paabulinnusule. [---]

Ta kritseldas tõendile tohutu suure hoogsa allkirja ja ulatas selle tagasi Hermionele. [---]

[Harry:] "Ma ei suuda seda uskuda," ütles ta, kui nad uurisid kolmekesi allkirja tõendil. "Ta isegi ei vaadanud, mis raamatut me tahtsime." (lk 144-145)

• Raamatukoguhoidja proua Pince oli kõhn ja kergestiärrituv naine, kes nägi välja nagu alatoidetud raisakotkas.

""Keigge wäggewammad nöiajogid"?" kordas ta kahtlustavalt ja püüdis tõendit Hermione käest võtta, kuid Hermione ei lasknud seda lahti.

"Ma mõtlesin, et äkki saan ma tõendi endale jätta," ütles ta hingetult.

"Ah, ole nüüd," ütles Ron seda tema haardest välja väänates ja proua Pince'i nina alla lükates. "Me hangime sulle uue autogrammi. Lockhart annab allkirja [autogrammi] igale asjale, mis piisavalt kaua paigal seisab." (lk 145-146)

• [Harry:] "Kas sa saad aru, kui palju me varastama peame, Hermione? Bumslangi naharibad, seda ei ole kindlasti õpilaste kapis. Mida me teeme, murrame Snape'i eralaoruumi sisse või? Ma ei tea, kas see on hea mõte…"

Hermione lõi raamatu plaksuga kinni.

"Noh, kui sa araks lööd, siis olgu," ütles ta. Tema põskedel olid heleroosad laigud ja tema silmad olid heledamad kui tavaliselt. "Mina ei taha reegleid rikkuda, kas tead. Mina arvan, et mugupäritolu inimeste ähvardamine on palju hullem kui mingi keerulise nõiajoogi kokkukeetmine. Aga kui sa ei taha teada saada, kas see on Malfoy, lähen ma kohe proua Pince'i juurde ja annan raamatu tagasi…"

"Ma poleks kunagi uskunud, et mu silmad näevad päeva, mil Hermione veenab meid reegleid rikkuma," ütles Ron. "Olgu peale. Me teeme selle ära. Aga ei mingeid varbaküüsi, eks ole?" (lk 147)

• Rind tunnetest paisumas, pöördus Wood Harry poole.

"Sina, Harry, pead näitama neile, et püüdjal on tarvis veel midagi peale rikka isa. Saa see kitu enne Malfoyd kätte või sure üritades, sest me peame täna võitma, me lihtsalt peame."

"Nii et mingit survet ei ole, Harry," ütles Fred talle silma tehes. (lk 148-149)

• "Ah, kui Harry Potter vaid teaks!" oigas Dobby ja tema räbaldunud padjapüürile valgusid uued pisarad. "Kui ta vaid teaks, mida ta tähendab meile, heidikutele, orjastatutele, meile võlumaailma alamkihile! Dobby mäletab, kuidas elu oli, kui Tema-kelle-nime-ei-tohi-nimetada oma võimu tipul oli, härra! Meid, majahaldjaid, koheldi nagu kahjureid, härra! Muidugi koheldakse Dobbyt ikka veel niimoodi, härra," tunnistas ta nägu padjapüüriga kuivatades. "Aga sellest ajast, kui teie Tema-kelle-nime-ei-tohi-nimetada üle võidu saavutasite, on minusuguste elu üldiselt paremaks läinud. Harry Potter jäi ellu ja Musta Isanda võim murti ja koitis uus hommik, härra, ja Harry Potter säras heledalt nagu tõrvik neile, kes arvasid, et pimedusepäevad ei lõpe iial, härra… Ja nüüd hakkavad Sigatüükas aset leidma kohutavad asjad ja võib-olla need juhtuvadki juba, ja Dobby ei saa lasta Harry Potteril siia jääda, kui ajalugu korduma hakkab, nüüd, kus saladuste kamber on taas kord avatud…" (lk 158)

Üheteistkümnes peatükk. "Kahevõitluse klubi"

• [Ron:] "Nii et Dobby ei lasknud meil rongi peale minna ja murdis sul käeluu…" Ta raputas pead. "Kas tead, Harry? Kui ta ei lõpeta neid katseid sinu elu päästa, siis tapab ta sind ära." (lk 164)

• [Hermione:] ".. Salazar Slytherin oli kuulus just oma võime poolest madudega rääkida. Sellepärast ongi Slytherini maja sümbol madu."

Harryl vajus suu lahti.

"Täpselt nii," lausus Ron, "Ja nüüd hakkab terve kool pidama sind tema lapse-lapse-lapse-lapse-lapseks või kellekski selliseks…"

"Aga ma ei ole," vaidles Harry vastu hirmuga, mida ta ei osanud päriselt seletada.

"Küll sa näed, et sul on seda raske tõestada," ütles Hermione. "Ta elas umbes tuhat aastat tagasi; kes teab, sa võidki tema järeltulija olla." (lk 175)

Kaheteistkümnes peatükk. "Mitmemahlamögin"

• Fredi ja George'i meelest oli see kõik aga väga naljakas. Nad kasutasid iga võimalust, et marssida Harry ees mööda koridori ja karjuda: "Andke teed Slytherini pärijale, kohe päris kurjale võlurile, kes siin tuleb…" (lk 187)
• [Draco Malfoy arvatavale Goyle'ile:] "Ausõna, kui su mõtlemine oleks veel natuke aeglasem, hakkaks see käima tagurpidi." (lk 199)
• Hermione nägu oli musta karvaga kaetud. Tema silmad olid kollased ning juustest ulatusid välja pikad teravad kõrvad.

"See oli k-kassikarv!" lõugas Hermione. "M-millicent B-bullstrode'il on ilmselt kass! Ja möginat ei tohi kasutada loomamuundusteks!"

"Oih, uhh!" ütles Ron.

"Oi, küll sind hakatakse kohutavalt narrima!" rõõmustas Myrtle.

"Pole midagi, Hermione," ütles Harry kiiresti. "Me viime su haiglatiiba. Proua Pomfrey ei esita kunagi liigseid küsimusi…"

Kulus hulk aega, enne kui neil õnnestus veenda Hermionet pesuruumist lahkuma. Mäuguv Myrtle saatis nad teele valju naerupahvakuga.

"Sa ainult oota, kuni kõik teada saavad, et sul on saba!" (lk 201)

Kolmeteistkümnes peatükk. "Väga salajane päevik"

• [Ron:] "Mõned raamatud, mis ministeerium on konfiskeerinud – isa rääkis mulle – üks neist põletas silmad välja. Ja kõik, kes lugesid "Sortsi sonette", rääkisid pärast elu lõpuni ainult limerikkudes. Ja ühel vanal nõial Bathist oli raamat, mille lugemist sa jätta ei saanud! Pidid lihtsalt ringi käima, nina raamatus, ning katsuma kõike ühe käega teha. .." (lk 205)
• Lockharti tujutõstmise idee sai selgeks neljateistkümnenda veebruari hommikulauas. [---]

Kõik seinad olid kaetud suurte õudsete roosade lilledega. Mis veelgi hullem, kahvatusinisest laest langesid südamekujulised konfetid. [---]

"Head valentinipäeva!" hüüdis Lockhart. "Ja ma tahaksin tänada neid neljakümmend kuut inimest, kes on mulle praeguseks kaarte saatnud! Jah, ma võtsin endale vabaduse korraldada teile kõigile see väike üllatus – ja sellega pole asi veel lõppenud!"

Lockhart plaksutas käsi ning vestibüüli viivast uksest sammus sisse kümmekond torsaka ilmega härjapõlvlast. Need polnud lihtsalt niisama härjapõlvlased. Lockhart oli varustanud nad kuldsete tiibadega ja käes olid neil harfid.

"Mu sõbralikud kaarte kandvad kupiidod!" lausus Lockhart särades. "Nad liiguvad täna teie kaarte kohale viies koolis ringi! [---]" (lk 210)

• "Hei, sina, Arry Potter!" hüüdis eriti morniilmeline härjapõlvlane ning tegi endale Harry juurde jõudmiseks küünarnukkidega teed.

Harryl hakkas palav mõttest, et talle antakse valentiniõnnitlused üle esimese klassi õpilaste nähes, kelle seas oli ka Ginny Weasley, ning ta püüdis põgeneda. Härjapõlvlane aga trügis õpilaste vahelt läbi neile jalaga vastu sääri virutades ja sai Harry kätte, enne kui see oli jõudnud kaks sammu astuda.

"Mul on Arry Potterile isiklikult üle anda muusikaline tervitus," ütles härjapõlvlane ähvardavalt harfi plõnnides.

"Mitte siin!" sisistas Harry põgeneda üritades.

"Seisa paigal!" uratas härjapõlvlane, kahmas Harry kotist kinni ja tõmbas ta tagasi. (lk 211)

• Harry kaotas pea ja üritas lihtsalt minema joosta, aga härjapõlvlane haaras tal ümber põlvede kinni ning ta prantsatas põrandale.

"Niisiis," ütles härjapõlvlane Harry pahkluudele istudes, "siin on sinu laulutervitus:

Tema silmad on rohelised nagu marineeritud konn,

juuksed mustad nagu klassitahvel tal on.

Oh oleks ta minu, nii taevalik ta,

see kangelane, kes Mustast Isandast jagu saab."

Harry oleks andnud võimaluse eest sealsamas haihtuda kogu Gringottsi kulla. (lk 212)

Neljateistkümnes peatükk. "Cornelius Fudge"

• [Harry:] "Aga mispärast ta raamatukogusse pidi minema?"

"Sest see on Hermionel kombeks," ütles Ron õlgu kehitades.

"Kui sul on kahtlusi, mine raamatukogusse." (lk 226)

• "Sellegipoolest," ütles Dumbledore väga selgelt ja aeglaselt, nii et kellelgi ainsatki sõna kaduma ei läheks, "leiate te, et ma olen alles siis sellest koolist tõeliselt lahkunud, kui keegi siin mulle enam ustav ei ole. Te leiate ka, et Sigatüükas antakse alati abi neile, kes seda paluvad." (lk 234)

Viieteistkümnes peatükk. "Aragog"

• "Mind paneb päris imestama, et kõik sopaverelised ei olegi veel oma kohvreid pakkinud," jätkas Malfoy. "Vean viie galeooni peale kihla, et järgmine sureb. Kahju, et see ei olnud Granger…"

Sel hetkel kõlas kell, ja see oli hea, sest Malfoy viimaste sõnade peale oli Ron püsti karanud, aga kui kõik hakkasid oma kotte ja raamatuid kokku korjama, ei pandud tema pingutusi Malfoy juurde jõuda tähelegi.

"Laske ma lähen," nõudis Ron, kui Harry ja Dean tal käte küljes rippusid. "Mul ükspuha, mul pole võlukeppi vajagi, ma tapan ta paljaste kätega…" (lk 237)

• Harry kogus kokku selle, mis tema julgusest alles oli jäänud.

"Nii et sina – sina ei tunginud kunagi kellelegi kallale?"

"Mitte kunagi," kähistas vana ämblik. "Mu vaist oleks seda käskinud, aga austusest Hagridi vastu ei teinud ma ühelegi inimesele viga. Surnud tüdruk leiti pesuruumist. Mina nägin lossis ainult kappi, milles ma üles kasvasin. Meiesugused armastavad pimedust ja vaikust…"

"Aga siis… Kas sa tead, kes selle tüdruku tappis?" küsis Harry. "Sest oli see kes tahes, nüüd on ta tagasi tulnud ja ründab jälle inimesi…" [---]

"See, kes elab lossis," ütles Aragog, "on iidne olevus, keda meie, ämblikud, üle kõige kardame. Ma mäletan hästi, kuidas ma palusin, et Hagrid mind lahti laseks, kui ma tajusin, kuidas see elukas lossis ringi liigub."

"Kes see siis on?" küsis Harry tungivalt.

Klõbin ja sahin kostsid uuesti, tundus, nagu oleksid ämblikud koondunud.

"Me ei räägi temast!" ütles Aragog ägedalt. "Me ei nimeta tema nime! Ma ei öelnud kunagi isegi Hagridile selle kardetud olevuse nime, kuigi ta seda mult palju kordi küsis." (lk 246)

• Harry heitis pikali ja mõtles ikka veel sellest, mida Aragog oli öelnud.

Ta hakkas juba uniseks jääma, kui talle tuli pähe viimse lootuskiirena tunduv mõte, ning ta ajas end tikksirgelt istuli.

"Ron!" sisistas ta pimedas. "Ron!"

Ron ärkas klähvatusega nagu Kihv, vahtis paaniliselt ringi ja nägi Harryt.

"Ron – see tüdruk, kes surma sai. Aragog ütles, et ta leiti pesuruumist," ütles Harry, pööramata tähelepanu Neville'i nohisevatele norsatustele nurgas. "Mis siis, kui ta ei ole sealt ära läinudki? Mis siis, kui ta on ikka veel seal?"

Ron hõõrus silmi ja kibrutas kuuvalguses kulmu. Ja siis ta taipas.

"Ega sa ometi ei mõtle – ega ometi Mäuguv Myrtle?" (lk 249)

Kuueteistkümnes peatükk. "Saladuste kamber"

• [Lockhart:] "[---] Mu raamatuid ei oleks müüdud pooltki nii hästi, kui inimesed poleks uskunud, et mina seda kõike tegin. Mitte keegi ei taha lugeda mingist koledast armeenia sortsist, isegi kui ta tõepoolest küla libahuntide käest päästis. Ta näeks kaane peal jube välja. Mitte mingit arusaamist riietumisest. Ja sel nõial, kes Bandoni marduse minema ajas, oli jänesemokk. [---]" (lk 262-263)

Seitsmeteistkümnes peatükk. "Slytherini pärija"

• Kui see on suremine, mõtles Harry, siis pole väga vigagi. Isegi valu andis järele… (lk 283)
• Myrtle jõllitas neid.

"Sa oled elus," ütles ta Harryle ilmetult.

"Pead sa siis oma pettumust niimoodi välja näitama," vastas Harry süngelt ning pühkis prillidelt vere ja lima piisku. (lk 287)

Kaheksateistkümnes peatükk. "Dobby tasu"

• [Arthur Weasley:] "[---] Ära usalda kunagi midagi, mis oskab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab." (lk 290)
• [Harry:] "Sõõlamiskübar ütles mulle, et – et ma oleksin Slytherinis edukas olnud. Vahepeal arvasid kõik, et ma olen Slytherini pärija… sest ma tean ussisõnu…"

"Sa tead ussisõnu, Harry," lausus Dumbledore rahulikult, "sest Lord Voldemort – kes on Salazar Slytherini viimane järglane – teab ussisõnu. Kui ma just väga ei eksi, siis kandis ta mõned oma võimed sinusse üle sel ööl, kui ta sulle selle armi tekitas. Olen kindel, et ta ei kavatsenud seda teha…" (lk 293)

• [Dumbledore:] "[---] Just meie valikud ja mitte niivõrd meie võimed näitavad, kes me tegelikult oleme." (lk 294)

"Harry Potter ja Azkabani vang"

Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2000 (Originaal: "Harry Potter and the Prizoner of Azkaban", London: Bloomsbury, 1999)

Esimene peatükk. "Öökullipost"

• Harry ajas oma kotkasulega mööda lehekülge järge ning kortsutas kulmu, otsides midagi, mis aitaks tal kirjutada kirjandit "Nõidade põletamine neljateistkümnendal sajandil oli täitesti mõttetu – arutlege".

Sulg peatus lõigu juures, millest võis abi olla. Harry kohendas oma ümmargusi prille, lükkas taskulambi raamatule lähemale ja luges:

Mittevõlurid (tavaliselt tuntud mugudena) kartsid võlukunsti eriti just keskajal, kuid nad ei olnud eriti osavad selle äratundmises. Neil harvadel juhtudel, kui neil õnnestus tabada mõni tõeline võlur või nõid, polnud põletamisel mingit mõju. Nõid või võlur lausus lihtsalt tavalise leegitarretamisloitsu, teeskles, et karjub valust, ja nautis ise samal ajal õrna kõditunnet. Weidrale Wendelinile meeldis põletamine isegi nii väga, et ta lasi end erinevates maskeeringutes tabada ei rohkem ega vähem kui nelikümmend seitse korda. (lk 5-6)

• Dursleyde perekond Privet Drive'i majas number neli oligi põhjus, miks Harry kunagi suvevaheajast rõõmu ei tundnud. Onu Vernon, tädi Petunia ja nende poeg Dudley olid Harry ainsad elavad sugulased. Nad olid mugud ja nende suhtumine võlukunsti oli väga keskaegne. (lk 6)

Teine peatükk. "Tädi Marge'i suur viga"

• Lävel seisis tädi Marge. Ta oli väga onu Vernoni moodi: suur, lihav ja punetava näoga, tal olid isegi vuntsid, kuigi mitte nii kohevad kui onul. (lk 22)
• Harry teadis väga hästi, et Dudley kannatas tädi Marge'i kallistused välja ainult sellepärast, et talle maksti selle eest hästi, ja kui tädi Marge ta lahti lasi, oligi Dudley paksus rusikas krabisev kahekümnenaelane rahatäht. (lk 22)
• [Marge Dursley:] "Ma ei kannata niisugust lolli juttu, et ei tohi lüüa inimest, kes on selle ära teeninud. Üheksakümne üheksal juhul sajast on tubli keretäis just see, mida vaja. [---]" (lk 24)

Kolmas peatükk. "Rüütlibuss"

• Fudge määris koogi peale võid ning lükkas taldriku Harry poole.

"Söö ometi, Harry, sa seisad vaevu jalul. Niisiis… sul on kindlasti rõõm kuulda, et preili Marjorie Dursley õnnetu täispuhumise silusime me ära. Kaks võlumisäparduste heastamise osakonna töötajat saadeti mõne tunni eest Privet Drive'ile. Preili Dursleyst lasti õhk välja ning tema mälu töödeldi. Ta ei mäleta sellest vahejuhtumist midagi. Nii et see on siis kombes ja midagi hullu pole juhtunud." (lk 41)

• "Ma rikkusin seadust!" ütles Harry. "Alaealiste võlukunsti keelustamise määrust!"

"Ah, kulla poiss, niisuguse pisiasja eest me sind küll ei karista!" hüüatas Fudge, kärsitult koogiga vehkides. "See oli äpardus! Me ei saada kedagi Azkabani lihtsalt selle eest, et ta oma tädi õhku täis puhus!"

Aga see ei käinud sugugi kokku Harry varasemate kogemustega Võlukunsti ministeeriumi asjaajamistes.

"Möödunud aasal sain ma ametliku hoiatuse ainult selle eest, et üks majahaldjas rikkus mu onu majas pudingu ära!" ütles Harry kulmu kortsutades. "Võlukunsti ministeeriumist teatati, et mind visatakse Sigatüükast välja, kui seal majas veel võlukunstiga tegeldakse!"

Kui Harry silmad teda just ei petnud, siis oli Fudge'il äkitselt kohmetu ilme. (lk 42)

Neljas peatükk. "Lekkiv katel"

• [Flourishi ja Blottsi raamatupoe müüja:] "Ma mõtlesin, et olen kõige hullema ära näinud, kui me ostsime kakssada "Nähtamatut nähtamatuseraamatut" – see maksis terve varanduse ja me ei leidnudki neid üles..." (lk 48)
• "Mind e i mõrvata," ütles Harry valjult.

"Õige suhtumine, kullake," vastas tema peegel uniselt. (lk 61)

Viies peatükk. "Dementor"

• [Harry Potter:] "Ma ei otsi pahandusi. Tavaliselt leiavad pahandused mind üles." (lk 67)
• [Dumbledore:] "[---] teatan kahetsusega, et meie maagiliste olendite hooldamise õpetaja professor Kettleburn läks eelmise aasta lõpus erru, et oma allesjäänud ihuliikmetega natuke aega veeta. [---]" (lk 82)

Kuues peatükk. "Küüned ja teelehed"

• "Professor, meil oli täna esimene ennustamise tund ning me ennustasime teelehtede pealt ja..."

"Oh, muidugi," ütles professor McGonagall äkitselt kulmu kortsutades. "Pole tarvis enam midagi rohkem öelda, preili Granger. Öelge mulle, kes teist sel aastal sureb?"

Kõik jäid talle otsa vahtima.

"Mina," ütles Harry lõpuks. (lk 95)

Kümnes peatükk. "Kelmikaart"

• [George Weasley:] "Ma tõotan pühalikult, et ma olen pahanduste peal väljas." (Kelmikaardi kasutusloits, lk 167)

Neljateistkümnes peatükk. "Snape'i vimm"

• Nad [turvatrollid] kõndisid koridoris ähvardavalt ringi, mörisesid ja mõõtsid, kellel on suurem nui. (lk 234)
• "Ega ma teid ei süüdista," ütles Hagrid Harry vabandusele tähelepanu pööramata. "Jumal näeb, et sul on olnd küllalt tegemist, ma olen näind, kuidas sa päeval ja öösel lendluudpalli harjutad – aga ma pean ütlema, et ma oleks arvand, et te hindate oma sõpra kõrgemalt kui luudasi ja rotte. Muud miskit."

Harry ja Ron vahetasid piinlikkustundega pilke.

"Ta oli päris närvis, kui Black oleks sind peaaegu noaga löönd, Ron. Hermionel on süda õige koha peal, aga teie kahekesi isegi ei räägi temaga…"

"Kui ta ainult sellest kassist lahti saaks, räägiksin ma temaga jälle!" hüüatas Ron vihaselt. "Tema aga muudkui kaitseb teda! Kass on tõeline maniakk, aga Hermione ei lase tema kohta ühtki halba sõna öelda!"

"Nojah, eks inimesed lähvad mõnikord oma loomade pärast natuke jaburaks," lausus Hagrid elutargalt. Tema selja taga sülitas Helliknokk tuhkrukonte Hagridi padja peale. (lk 238)

• [Snape:] "Siis nägi härra Malfoy erakordset viirastust. Kas sa oskad kujutleda, mis see võis olla, Potter?"

"Ei," vastas Harry, püüdes nüüd süütut huvi ilmutada.

"See oli sinu pea, Potter. See hõljus õhus."

[---]

"Mida tegi sinu pea Siganurmes, Potter?" küsis Snape vaikselt. "Sinu pea ei tohi olla Siganurmes. Mitte ühelgi sinu kehaosal ei ole luba Siganurme minna." (lk 246)

Viieteistkümnes peatükk. "Lendluudpalli finaal"

• Vaheaja lõpuks oli pinge kahe maja vahel jõudnud haripunkti. Koridorides puhkes mitu väikest kähmlust, mis kulmineerusid päris võika vahejuhtumiga, kus neljanda klassi gryffindorlane ja kuuenda klassi slytherinlane lõpetasid haiglatiivas, mõlemal kõrvadest porrulauk välja kasvamas. (lk 262)

Kaheksateistkümnes peatükk. "Totu, Vingerjas, Päntajalg ja Nukits"

• [Sirius Black:] "[---] Ma tahan sooritada mõrva, mille eest mind vangi pandi…" (lk 303)

Üheksateistkümnes peatükk. "Lord Voldemorti teener"

• "Hea poiss... hea peremees..." Pettigrew roomas Roni poole, "sa ei lase neil seda teha... ma olin sinu rott... ma olin hea loom..."

"See pole küll kiitlemist väärt, Peter, kui sa olid parem rott kui inimene," ütles Black karmilt. (lk 323)

• "Ta [Voldemort] – võttis igal pool võimu enda kätte!" ähkis Pettigrew.

"M-mida oleks keeldumisega võita olnud?"

"Mida oleks olnud võita vastuhakuga kõige kurjemale võlurile, kes on kunagi elanud?" küsis Black, näol kohutav raev. "Ainult süütuid elusid, Peter!" (lk 324)

• "Kasi mu juurest minema," sähvas Harry Pettigrew käsi vastikustundega eemale lükates. "Ma ei tee seda sinu pärast. Ma teen seda, sest arvan, et isa ei tahaks, et ta parimatest sõpradest saaksid tapjad – sinusuguse tõttu." (lk 325)

Kahekümne teine peatükk. "Jälle öökullipost"

• [Dumbledore professor Trelawney kohta:] "Kes seda oleks võinud arvata? Nüüd on ta ühtekokku juba kahe tõelise ennustusega maha saanud. Ma peaksin tal palka tõstma..." (lk 368)
• [Dumbledore:] "Meie tegude tagajärjed on alati nii keerulised, nii mitmesugused, et tuleviku ennustamine on tõesti väga raske asi..." (lk 369)
• [Dumbledore:] "Kas sa arvad, et surnud, keda me oleme armastanud, meid kunagi päriselt maha jätavad? Kas sa arvad, et me ei meenuta neid kõige selgemini suures hädas? /---/ Nii et eile öösel nägid sa tõesti oma isa... sa leidsid ta iseendast!" (lk 370)

"Harry Potter ja Tulepeeker"

Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer, värsid tõlkinud Peep Ilmet. Tallinn: Varrak, 2000, kordustrükk 2006 (Originaal: "Harry Potter and the Goblet of Fire", London: Bloomsbury, 2000)

Viies peatükk. "Weasleyde võluvigurid"

• "Me oleme nende [Fredi ja George'i] toast alalõpmata plahvatusi kuulnud, aga meile ei tulnud pähegi, et nad tõesti midagi teevad," ütles Ginny, "me mõtlesime, et neile lihtsalt meeldib see lärm." (lk 48, kommenteerides Fredi ja George'i pilakaupade tootearendust)

Üheksas peatükk. "Must märk"

• "Noh, haldjad on ju rahul, eks ole?" ütles Ron. "Sa kuulsid, mida Winky mängu ajal ütles… "Majahaldjatel pole ette nähtud lõbutseda"… talle meeldibki, kui teda kamandatakse…"

"Just sinusugused inimesed, Ron," alustas Hermione tuliselt, "loovadki mädasid ja ebaõiglasi süsteeme, sest nad on liiga laisad, et –" (lk 108)

Üheksateistkümnes peatükk. "Ungari sarvsaba"

• Kummaline küll, kuid kui sa midagi kardad ja annaksid kõik, et aja käiku aeglustada, kipub see tänamatult hoopis kiiremini mööduma. (lk 274)

Kahekümnes peatükk. "Esimene ülesanne"

• Seepärast pidi Harry taluma rohkem kui tunni professor Trelawneyt, kes seletas pool tundi kõigile, et Marsi praegune asend Saturni suhtes tähendab, et juulikuus sündinud inimesi ähvardab äkiline ja vägivaldne surm.

"Noh, see on ju hea," lausus Harry valjusti, suutmata enam oma ärritust varjata, "peaasi, et see kaua aega ei võtaks, ma ei taha pikka piinlemist." (lk 298)

Kahekümne teine peatükk. "Ootamatu ülesanne"

• Harryl oli tunne, nagu oleks ta sisikond sõlme läinud ja kokku kuivanud. "Tantsupartnerid?"

Ta tundis, kuidas ta näost punaseks läks. "Ma ei tantsi," ütles ta kiiresti.

"Oh, tantsid küll," kostis professor McGonagall ärritunult. "Seda ma tahangi sulle öelda. Traditsiooni kohaselt avavad eestvõitlejad ja nende kaaslased balli." (lk 333)

• ... kõiki raudrüüsid oli nõiutud laulma jõululaule iga kord, kui keegi neist möödus. See oli tõesti juba midagi, kui kuulsid tühja kiivrit, mis teadis ainult pooli sõnu, laulmas "Kõik usklikud, tulge". Majahoidja Filch pidi mitu korda Peevesi raudrüüde seest välja tõmbama, sest Peeves oli end sinna peitnud ning täitnud lauludes tekkivad pausid omaenda leiutatud sõnadega, mis kõik olid väga ropud. (lk 340)

Kahekümne neljas peatükk. "Rita Skeeteri sensatsioon"

• "No tõesti, Hagrid, kui sa ihkad üleüldist populaarsust, siis kardan, et sa jääd siia majakesse väga kauaks," ütles Dumbledore nüüd rangelt üle oma poolkuuprillide vaadates. /---/ "Minu oma vend Aberforth võeti kohtulikule vastutusele selle eest, et ta kasutas kohatuid loitse kitse peal. Kõik lehed olid seda täis, aga kas Aberforth puges peitu? Ei pugenud! Ta hoidis pea püsti ja ajas oma asju nagu tavaliselt! Muidugi ei ole ma päris kindel, kas ta oskab lugeda, nii et võib-olla see ei olnudki vaprus..." (lk 391)

Kahekümne seitsmes peatükk. "Päntajala tagasitulek"

• [Sirius:] "Kui sa tahad teada, milline on inimene tegelikult, siis vaata hoolikalt, kuidas ta kohtleb endast allpool olevaid inimesi, mitte aga endaga võrdseid." (lk 452)
• "Kas sa siis tunned Crouchi?" küsis Harry.

Siriuse nägu läks süngeks. [---]

"Jaa, Crouchi tunnen ma küll," lausus ta vaikselt. "Tema oli see, kes andis käsu mind Azkabani saata – ilma kohtuta." (lk 452)

• [Sirius:] "Crouch võitles vägivallaga vägivalla vastu ning andis õiguse kasutada kahtlusaluste suhtes andestamatuid needusi. Ma ütleksin, et ta muutus niisama halastamatuks ja julmaks nagu paljud mustade jõudude pooldajad." (lk 453)

Kolmekümne esimene peatükk. "Kolmas ülesanne"

• Cedricul oli tõsi taga. Ta kavatses jalutada minema sellise au juurest, mida Hufflepuffi maja polnud sajandeid näinud. (lk 545)

Kolmekümne teine peatükk. "Liha, veri ja luu"

• [Vingerjas:] "Isa luu, enda teadmata antud, sa annad uue elu oma pojale! [---]

Teenri liha – vabal tahtel antud – sa elustad oma isanda. [---]

Vaenlase veri… vägisi võetud… sa… äratad ellu oma vastase." (lk 551-552)

Kolmekümne kolmas peatükk. "Surmasööjad"

• [Voldemort:] "Mind rebiti mu keha küljest, ma olin midagi vähemat kui vaim, midagi vähemat kui kõige nurjatum kummitus... kuid siiski olin ma elus. Isegi mina ei tea, mis ma olin... mina, kes ma olen jõudnud surematuseni viival teel kaugemale kui keegi teine. /---/ Siiski olin ma jõuetu nagu kõige väetim olevus maa peal ega suutnud end ise aidata... sest mul ei olnud keha ja iga loits, mis mind aidata oleks võinud, nõudis võlukepi kasutamist..." (lk 562)

Kolmekümne neljas peatükk. "Priori incantantem"

• [Voldemort:] "Tule välja, Harry… tule siis välja ja mängi… see käib kiiresti… võib-olla on see isegi valutu ma ei tea… ma pole kunagi surnud…" (lk 570)

Kolmekümne viies peatükk. "Veritaseerum"

• [Vale-Moody:] "Korralikke inimesi on nii lihtne ära kasutada, Potter." (lk 582)
• [Dumbledore:] "Mõistmine on esimene samm leppimise suunas ja vaid leppimise abil on võimalik paranemine. Ta peab teadma, kes on sundinud teda tänaseid õudusi läbi elama ja miks." (lk 585)

Kolmekümne kuues peatükk. "Teede lahknemine"

• [Dumbledore Siriusele ja Snape'ile:] "Te surute teineteisel kätt. Te olete nüüd ühel poolel. Aega on vähe, ning kui need vähesed, kes tõtt teavad, kokku ei hoia, pole meil kellelgi mingit lootust." (lk 613)

Kolmekümne seitsmes peatükk. "Algus"

• [Dumbledore:] "Lord Voldemortil on suur anne lahkhelisid ja vaenu külvata. Me saame võidelda sellega üksnes siis, kui ilmutame sama suurt sõprust ja usaldust. Erinevad kombed ja keeled ei tähenda midagi, kui meil on üks eesmärk ja avali südamed." (lk 622-623)
• "Kuulake," ütles Harry kindlalt, "kui te seda ei võta, viskan ma selle minema. Ma ei taha seda ja mul pole seda vaja. Aga naermine kuluks mulle ära küll. Naermine kuluks ära meile kõigile. Mul on tunne, et üsna varsti kulub see meile ära rohkem kui tavaliselt." (lk 631, turniirivõidu auhinnaraha Fredile ja George'ile andes)

"Harry Potter ja Fööniksi Ordu"

Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2003 (Originaal: "Harry Potter and the Order of the Phoenix", London: Bloomsbury, 2003)

Teine peatükk. "Öökullikuri"

• [Vernon Dursley:] "Oota nüüd. Sa ütled, et see Voldi, või mis ta oli, tuli tagasi?"

"Jah."

"See, kes sinu vanemad mõrvas?"

"Jah."

"Ja nüüd saadab ta su kallale dismemberid?"

"Paistab sedamoodi," vastas Harry. (lk 41-42)

Kolmas peatükk. "Eelvägi"

• Tundes väga selgelt, et kõik teda ikka veel vahivad, laskus Harry trepist alla ja pistis käigu pealt võlukepi teksade tagataskusse.

"Ära om võlukeppi sinna pane, poiss!" möirgas Moody. "Mis siis, kui see põlema läheb? Sinust paremadki võlurid on kannikatest ilma jäänud!"

"Nimeta mulle mõni, kes kannikast ilma on jäänud?" küsis lilla peaga naine Hullsilmalt huviga.

"Pole oluline, kes, lihtsalt ära seda võlukeppi tagataskusse pane!" porises Hullsilm. "Algelisest võlukepi ohutustehnikast ei hooli enam keegi." (lk 51)

Neljas peatükk. "Grimmauld Place number kaksteist"

• "Ei ole tark oma viha niimoodi endasse koguda, Harry, lase see kõik valla," ütles Fred samuti naeratades. "Viiekümne miili kaugusel on vahest paar inimest, kes sind ei kuulnud." (lk 71)

Kuues peatükk. "Blacki suguvõsa suursugune ja vana koda"

• "Noorperemehele meeldis alati naljatada," ütles Kreacher, kummardas uuesti ja jätkas poolsosinal: "Noorperemees oli vastik tänamatu siga, kes murdis oma ema südame…"

"Minu emal ei olnud südant, Kreacher," sähvas Sirius. "Ta hoidis ennast elus eheda tigedusega." (lk 112)

• Kui nad pärastlõunal klaasustega kappe tühjendasid, tegi Harry, mis suutis, et mitte ärakuulamisest mõelda. Tema õnneks oli see suurt keskendumist nõudev töö, sest paljud esemed näisid väga vastumeelselt oma tolmustelt riiulitelt lahkuvat. [---]

Seal oli mängutoos, mis laskis üleskeeratuna kuuldavalepisut pahaendelise ja tiniseva viisi, ning kõik tundsid, kuidas nad jäävad imelikult nõrgaks ja uniseks, kuni Ginnyl jätkus mõistust toosi kaas kinni lüüa; raske medaljoni, mida keegi neist ei suutnud avada; mitu igivana pitsatit ning ühest tolmusest karbist Merlini ordu esimese klassi ordeni, mis oli antud Siriuse vanaisale "ministeeriumile osutatud teenete eest". (lk 119)

Üheteistkümnes peatükk. "Sõõlamiskübara uus laul"

• [Dolores Umbridge:] "[---] Liigume siis edasi uude avatuse, tõhususe ja vastutavuse ajastusse, püüdes säilitada seda, mida tuleb säilitada, täiustades, mida tuleb täiustada, ning tehes kärpeid kõikjal, kus me leiame ärakeelamist väärivat tegevust." (lk 213)
• Ron vahtis Seamust vihaselt ja pöördus siis Deani ja Neville'i poole.

"Kas kellegi vanematel on veel midagi Harry vastu?" päris ta sõjakalt.

"Minu vanemad on mugud, sõber," vastas Dean õlgu kehitades. "Nemad ei tea õhkagi mingitest surmadest Sigatüükas, sest ma ei ole nii loll, et läheksin neile rääkima." (lk 218)

Kaheteistkümnes peatükk. "Professor Umbridge"

• "Aga me ei kavatse oma viimast aastat siin raisku lasta," ütles Fred ja vaatas armastusega suures saalis ringi. "Me kavatseme kasutada seda selleks, et teha natuke turu-uuringuid, saada teada, mida üks keskmine Sigatüüka õpilane heast pilapoest saada tahab, hindame hoolikalt oma uuringute tulemusi ning pakume siis nõudlusele vastavaid tooteid." (lk 226)
• [Ron Hermionele:] "Meil lihtsalt ei ole sinu ajusid ja sinu mälu ja sinu keskendumisvõimet – sa oled lihtsalt targem kui meie – kas on ilus seda meile nina alla hõõruda?" (lk 228)
• "Taeva pärast, Potter!" ütles professor McGonagall vihaselt prille kohendades (ta oli Voldemorti nime kuuldes kohutava grimassi teinud). "Kas sa tõesti arvad, et asi on tões või vales? Asi on hoopis selles, et tuleb end vaos hoida ja oma viha talitseda!" (lk 248)

Kahekümne esimene peatükk. "Mao silm"

• "Võiks arvata, et musutamine teeb ta natuke rõõmsamaks," lausus Ron muiates.

"Ron," ütles Hermione väärika häälega ja pistis suleotsa tindipotti, "sa oled kõige tuimem tümikas, kellega mul on olnud õnnetus tuttavaks saada." (lk 454)

• Hermione silmitses neid mõlemaid peaaegu haletsevalt.

"Kas te siis aru ei saa, mis tunne on Chol praegu?" küsis ta.

"Ei," vastasid Harry ja Ron kooris.

Hermione ohkas ja pani sule käest.

"Noh, ilmselgelt on ta Cedricu surma pärast väga kurb. Siis arvan ma, et ta on segaduses, sest talle meeldis Cedric, aga nüüd meeldib Harry, nig ta ei suuda aru saada, kumb talle rohkem meeldib. Siis tekib tal süütunne, sest ta arvab, et Harry suudlemisega solvas ta Cedricu mälestust, ja ta muretseb, mis kõik teised ütlevad, kui ta Harryga käima hakkab. Ja pealegi ei saa ta tõenäoliselt üldse aru, missugused on ta tunded Harry vastu, sest just Harry oli Cedricuga koos, kui Cedric suri, nii et kõik on väga segane ja valus. Oh, ja ta kardab, et ta visatakse Ravenclaw lendluudpalli võistkonnast välja, sest ta lendab nii halvasti."

Selle kõne lõppu tervitas pisut rabatud vaikus ning siis ütles Ron: "Üks inimene ei saa kõike seda ühekorraga tunda, ta plahvataks sellest."

"See, et sinul on niisama lai tundeskaala nagu teelusikal, ei tähenda veel, et nii peaks olema meil kõigil," kostis Hermione õelalt ja võttis uuesti sule kätte. (lk 454-455)

• Harry ei teadnud, mida mõelda. Hermione seletus oli teinud kõik mitte kergemini mõistetavaks, vaid palju keerulisemaks.

Seda tuleks meile siin õpetada, mõtles ta end küljeli keerates, kuidas tüdrukute mõtlemine käib… igal juhul oleks see kasulikum kui ennustamine… (lk 457)

Kahekümne kolmas peatükk. "Jõulud kinnises palatis"

• "Mina mõtlesin," ütles Phineas Nigellus oma teravat habet silitades, "et Gryffindori majja kuuludes peaks nagu vapper olema. Mulle näib, et sa oleksid pigem minu enda majja pidanud sattuma. Meie, slytherinlased, oleme küll vaprad, aga mitte rumalad. Nii näiteks, kui meil valida tuleb, otsustame me alati päästa omaenda naha." (lk 489-490)

Kahekümne neljas peatükk. "Oklumentia"

• [Snape:] "Ainult mugud räägivad "mõtete lugemisest". Meel ei ole raamat, mida võib iga kell avada ja lõõgastumiseks uurida. Mõtted ei ole kolba siseküljele uuristatud, nii et iga sissetungija neisse süveneda võiks. Mõistus on keeruline ja mitmekihiline asi, Potter – või vähemalt enamik mõistusi on." (lk 525)
• [Snape:] "Tolad, kes oma tundeid avalikult näitavad, kes ei suuda oma emotsioone kontrollida, kes haletsevad ennast oma kurbade mälestuste keskel ja lasevad end nii kergesti provotseerida – teisisõnu nõrgad inimesed – neil ei ole tema [Voldemorti] jõududega silmitsi seistes vähimatki võimalust! Ta tungib sinu mõtetesse absurdse kergusega, Potter!" (lk 530)

Kolmekümne kuues peatükk. "Ainus, keda ta üldse kartis"

• [Dumbledore Voldemortile:] "Tõepoolest, sinu suutmatus mõista, et on olemas palju hullemaid asju kui surm, on olnud alati üks sinu suurimaid nõrkusi –" (lk 802)

Kolmekümne seitsmes peatükk. "Kadunud ettekuulutus"

• "Kas näed, Dumbledore," ütles Phineas Nigellus kavalalt. "Ära kunagi püüa õpilastest aru saada. Nad ei salli seda. Nad oleksid palju parema meelega traagiliselt valesti mõistetud, püherdaksid enesehaletsuses, mooriksid omaenda –" (lk 811)
• [Dumbledore:] "Ole nii lahke ja hävita edasi mu asju. Kahtlemata mul ongi neid liiga palju." (lk 813)
• [Dumbledore:] "[---] Noorus ei saa teada, kuidas kõrge iga mõtleb ja tunneb. Aga vanad mehed on süüdi, kui nad unustavad, mis tunne oli olla noor… ja näib, et mina olen selle viimasel ajal unustanud…" (lk 814)
• [Dumbledore:] "Ükskõiksus ja hoolimatus teevad sageli palju rohkem kurja kui otsene vastumeelsus… [---] Meie, võlurid, oleme oma kaasolevusi liigas kaua vääralt kohelnud ja mõnitanud ning lõikame nüüd selle vilju." (lk 821-822)
• [Dumbledore:] "Ma hoolisin rohkem sinu õnnest kui sellest, et sa tõde teaksid, rohkem sinu meelerahust kui oma plaanist, rohkem sinu elust kui nendest eludest, mida me võisime minu plaani läbikukkumisel kaotada. Teisisõnu oli minu käitumine täpselt niisugune, nagu Voldemort ootab meiesugustelt narridelt, kes armastavad. [---]" (lk 826-827)

Kolmekümne kaheksas peatükk. "Algab teine sõda"

• Proua Pomfrey sõnul võisid mõtted jätta sügavamaid arme kui miski muu, kuigi pärast seda, kui ta neid doktor Ubbly unustusevõidega ravima hakkas, paistis paranemine kiiremini minevat. (lk 834)
• "Sa maksad selle eest," ütles Malfoy peaaegu sosinal. "Mina panen su maksma selle eest, mida sa mu isaga tegid…"

"Noh, nüüd on mul küll hirm nahas," ütles Harry sarkastiliselt. "Eks vist Lord Voldemort ole teie kolmega võrreldes ainult soojendusesineja – mis viga?" lisas ta, sest nii Malfoy, Crabbe kui Goyle olid seda nime kuuldes rabatud. "Ta on ju su isa semu? Ega te teda ometi karda?" (lk 838)

• "Ma ei tea, et see, mis minu majas toimub, oleks mingil moel teie asi…"

"Ma oletan, et sellest, mida teie ei tea, saaks mitu raamatut, Dursley," urises Moody.

"Igatahes polegi küsimus selles," sekkus Tonks, kelle roosad juuksed paistsid solvavat tädi Petuniat rohkem kui kõik muu kokku, sest ta pani silmad kinni, et ta ei peaks Tonksi vaatama. "Küsimus on selles, et kui me saame teada, et te olete Harryga vastikult käitunud…"

"Ja ärge üldse kahelge, küll meie juba sellest kuuleme," lisas Lupin lahkelt. (lk 855)

• "Ja kas ma näen niisuguse inimese moodi välja, keda saab hirmutada?" haugatas onu Vernon.

"Noh…" lausus Moody ja lükkas kõvakübara kuklasse, tuues nähtavale oma kurjakuulutavalt pöörleva võlusilma. Onu Vernon kargas õudusega tagasi ja põrkas valusalt vastu pagasikäru. "Jah, ma pean ütlema, et näete küll, Dursley." (lk 856)

"Harry Potter ja Segavereline Prints"

Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005 (originaal: "Harry Potter and the Half-Blood Prince", London: Bloomsbury, 2005).

Esimene peatükk. "Teine minister"

• Mida rohkem ta üritas keskenduda sõnadele enda ees paberilehel, seda selgemini nägi peaminister vaimusilmas oma poliitiliste vastaste kahjurõõmsaid nägusid. See konkreetne vastane oli selsamal päeval uudistes esinenud ainult selleks, et üles lugeda kõik kohutavad asjad, mis sellel nädalal aset olid leidnud (nagu seda oleks olnud vaja kellelegi meelde tuletada), aga ka selleks, et selgitada, miks iga viimane kui üks nendest asjadest oli valitsuse süü.

[---]

"Maad on haaranud sünge meeleolu," oli oponent järeldanud, ise laia irvet vaevu varjates.

Ja kahjuks vastas see täielikult tõele. Peaminister tundis seda ise ka; inimesed paistsid tõesti õnnetumad kui tavaliselt. Isegi ilm oli masendav; kõik see jahe udu keset juulikuud… see ei olnud õige, see ei olnud normaalne… (lk 6)

• Püüdes varjata igasuguseid üllatuse või ehmatuse märke, vaatas ta, kuidas leekide sisse ilmus toekas mees, kes pöörles kiiresti nagu vurr. Mõne sekundi pärast oli mees üpriski uhkele antiiksele vaibale roninud ja pühkis oma pika peene triibuga ülikonna varrukatelt tuhka maha, endal laimiroheline kõvakübar käes.

"Ah… peaminister," ütles Cornelius Fudge ja sammus tema poole, käsi ette sirutatud. "Tore teid jälle näha."

Peaminister ei saanud ausalt samaga vastata ja nii ei öelnud ta üldse midagi. Tal ei olnud ligilähedaseltki hea meel näha Fudge'i, kelle juhuslikud külastused, mis olid juba iseenesest ehmatavad, tähendasid üldiselt, et ta kuuleb kohe väga halbu uudiseid. Enamgi veel, Fudge paistis olevat silmanähtavalt murest murtud. Ta oli kõhnem, kiilam ja hallim ning tema näol oli muserdatud ilme. Peaminister oli sellist ilmet poliitikute nägudel ennegi näinud ja see ei tõotanud kunagi head. (lk 7)

• Ta oli ju lõpuks peaminister ja talle ei meeldinud sugugi, et temas tekitati tunne, nagu oleks ta rumal koolipoiss. Aga muidugi oli see olnud nii alates kõige esimesest kohtumisest Fudge'iga tema esimesel õhtul peaministrina.

[---]

Püüdes tulutult kõiki seda kohtumist meenutavaid asju välja visata, oli ta kõrbehiire oma üliõnnelikule nõole andnud ja käskinud oma erasekretäril seinalt maha võtta inetu mehe portree, kes oli Fudge'i saabumisest teatanud. Aga peaministri meelehärmiks selgus, et portreed oli võimatu eemaldada. Kui mitu puuseppa, paar ehitajat, üks kunstiajaloolane ja rahandusminister olid püüdnud seda edutult seina küljest lahti kangutada, oli peaminister asjale käega löönud ja otsustanud lihtsalt loota, et see asjandus on tema ametiaja lõpuni liikumatu ja vait. (lk 8–10)

• Ükskõik mida ajakirjandus ja opositsioon ka ütlesid, ei olnud peaminister siiski rumal mees. Tal ei jäänud märkamata, et hoolimata Fudge'i kinnitustest nende esimese kohtumise ajal, nägid nad teineteist nüüd üpris tihti, ega ka see, et igal järgmisel käigul paistis Fudge olevat üha rohkem erutatud. (lk 12)
• "Kas Serious Black on — ee — Sellega-kelle-nime-ei-tohi-nimetada?" [---]

"Te mõtlete Sirius Blacki? .. Black on surnud. [---] Mõrvatud, kui täpsem olla. Võlukunsti ministeeriumi ruumides. Tegelikult algatatakse uurimine…"

Enda suureks üllatuseks tundis peaminister sellel hetkel Fudge'i suhtes väikest haletsuspistet. Selle varjutas aga peaaegu kohe kahjurõõmu hiilgav sära mõttest, et kuigi tema enda võimed kaminatest väljailmumise valdkonnas soovida jätsid, ei olnud tema ametiajal kedagi valitsuse territooriumil mõrvatud… vähemalt mitte veel…

[---]

Teda ajas marru, et ta kõigi nende kohutavate katastroofide põhjuse teada sai, aga et ta seda avalikkusele öelda ei võinud; see oli peaaegu hullem kui see, et kõik oleks ikkagi valitsuse süüks osutunud. (lk 14)

• "Aga see mõrv oli ajalehtedes," ütles peaminister, mõtted hetkeks vihalt kõrvale juhitud. "Meie ajalehtedes. Amelia Bones… seal öeldi ainult seda, et ta oli keskealine naine, kes elas üksinda. See oli — võigas mõrv, oli ju nii? Sellele pöörati päris palju tähelepanu. Politsei on täiesti nõutu, kas teate."

Fudge ohkas. "Noh, muidugi on. Ta ju tapeti toas, mis oli seestpoolt lukus, eks ole? Meie seevastu teame täpselt, kes seda tegi, mitte et see meid tema kinninabimisele lähemale viiks. Ja siis oli veel Emmeline Vance, võib-olla te sellest ei kuulnud…"

"Oi, kuulsin küll!" ütles peaminister. "See juhtus tegelikult siinsamas nurga taga. Ajalehtedel oli pidupäev: "Seaduse ja korra kadumine peaministri tagahoovis…""

"Ja nagu sellest ei oleks veel küllalt," ütles Fudge peaministrit vaevu kuulates, "tunglevad dementorid igal pool, ründavad valimatult inimesi igal pool…"

Kunagi ammusel õnnelikul ajal oleks see lause peaministrile arusaamatu olnud, aga nüüd oli ta targem.

[---]

"Aga," ütles peaminister tärkava õudusega, "kas te mitte ei öelnud, et need on sellised olevused, kes imevad inimestest välja lootuse ja õnne?"

"Just nii. Ja nad paljunevad. Sellest see udu."

Peaminister vajus nõrkenud põlvedega lähimale toolile. Mõte sellest, et nähtamatud olevused tema valijates meeleheidet ja lootusetust külvates läbi linnade ja maa kihutavad, tekitas temas päris suurt nõrkust. (lk 15–16)

• "Mu kallis peaminister, ega te ometi tõemeeli ei usu, et ma pärast kõike seda ikka veel võlukunstiminister olen? Mind lasti kolme päeva eest lahti! Terve võlumaailm on juba kaks nädalat karjudes minu lahkumisavaldust nõudnud. Ma pole terve oma ametiaja jooksul näinud, et nad nii üksmeelsed oleksid!" ütles Fudge, püüdes vapralt naeratada.

Peaminister oli hetkeks sõnatu. Kuigi ta oli nördinud, et ta sellisesse olukorda sunniti, tundis ta siiski kaasa sellele äkitselt vananenud mehele, kes tema vastas istus.

"Ma tunnen südamest kaasa," ütles ta viimaks. "Kas ma saan midagi teha?"

"See on teist väga lahke, peaminister, aga ei saa. Mind saadeti täna siia selleks, et teid viimaste sündmustega kurssi viia ja teid oma järeltulijale tutvustada. [---]" (lk 16–17)

• "Mugudele poleks just parim väljavaade see, et nende peaminister Imperiuse needuse alla pannakse. Teie uus valitsuse sekretär…"

"Ma ei kavatse Kingsley Shackleboltist lahti saada, kui te tahate seda mõista anda", ütles peaminister tuliselt. "Ta on äärmiselt tõhus, teeb tööd kaks korda kiiremini kui kõik ülejäänud…"

"Sest ta on võlur," ütles Scrimgeour ilma igasuguse naeratuse varjuta. "Äärmiselt hea väljaõppega auror, kes on määratud teie juurde teid kaitsma." (lk 18)

• [Scrimgeour:] "Nii, ja nüüd Herbert Chortleyst — teie abiministrist," jätkas ta. "See, kes on avalikkuse meelt lahutanud sellega, et on parti mänginud."

"Mis temaga on?" küsis peaminister.

"Temale on ilmselgelt peale pandud vigaselt sooritatud Imperiuse needus," ütles Scrimgeour. "See on tema aju segi ajanud, aga ta võib ikka veel ohtlik olla."

"Ta ainult prääksub ju!" ütles peaminister nõrgalt. "Kindlasti natuke puhkust… natuke vähem napsu võtta…" (lk 18)

• [Scrimgeour:] "[---] Ma hoian teid sündmustega kursis, peaminister — või vähemalt, kui minul on tõenäoliselt liiga palju tegemist, saadan ma siia Fudge'i. Ta on soostunud nõunikuna tööle jääma."

Fudge üritas naeratada, aga see ei õnnestunud; tal oli ainult selline ilme, nagu valutaks tal hammas. Scrimgeour sobras juba taskutes, otsides seda salapärast pulbrit, mis tule roheliseks muutis. Peaminister vahtis neid kahte mõne hetke lootusetult, siis paiskusid temast viimaks välja need sõnad, mida ta oli nii suure vaevaga terve õhtu alla surunud.

"Aga taeva päralt — te olete võlurid! Te oskate võlukunsti! Kindlasti suudate te — noh — ükskõik mida lahendada!"

Scrimgeour keeras aeglaselt ringi ja vahetas uskumatu pilgu Fudge'iga, kellel seekord õnnestus tõepoolest naeratada, kui ta lahkelt ütles: "Häda on selles, et ka teine pool valdab võlukunsti, peaminister." (lk 19)

Kolmas peatükk. "Teen, ei tee"

• "Ma eeldaksin, et te kavatsesite mulle keelekastet pakkuda," ütles Dumbledore onu Vernonile, "aga asjade senine areng lubab arvata, et see oleks lausa nii optimistlik, et seda võiks peaaegu rumaluseks nimetada." (lk 43)
• "Nii, nagu te juba teate, on sellele maale naasnud võlur nimega Voldemort. Võlumaailmas on praegu avalik sõjaseisukord. Harry, keda Lord Voldemort on juba mitmel korral tappa üritanud, on praegu veelgi suuremas ohus kui päeval, mil ma viisteist aastat tagasi ta teie ukse ette jätsin koos kirjaga, milles selgitati tema vanemate mõrvamist ja avaldati lootust, et te kasvatate teda nii, nagu oleks ta teie enda laps."

Dumbledore vaikis ning kuigi tema hääl jäi kergeks ja rahulikuks ja tema juures ei olnud mingeid ilmseid viha märke, tundis Harry, kuidas temast õhkus mingisugust jahedust, ning ta märkas, et Dursleyd nihkusid üksteisele veidi lähemale.

"[---] Te ei ole Harryt kunagi nii kohelnud, nagu oleks ta teie oma poeg. Ta on teie käes ainult hoolimatust ja tihti ka julmust tunda saanud. Parim, mida öelda saab, on see, et vähemalt on ta pääsenud sellest jälestusväärsest kahjust, mida te olete tekitanud sellele õnnetule poisile, kes teie vahel istub." (lk 49)

• [Dumbledore:] "Ja nüüd, Harry, astugem öhe ja ajagem taga seda kerglast ahvatlejannat, kelle nimi on seiklus." (lk 50)

Neljas peatükk. "Horace Slughorn"

• [Horace Slughorn:] "[---] Dumbledore'il on muidugi hea rääkida, aga praegu Sigatüükas koha vastuvõtmine tähendaks tegelikult avaliku toetuse kuulutamist Fööniksi ordule! Ja kuigi ma olen kindel, et nad on imetlusväärsed ja vaprad ja kõigi ülejäänud heade omadustega, ei meeldi mulle isiklikult see suremus…" (lk 63)
• "Horace," lausus Dumbledore, vabastades Harry kohustusest seda kõike öelda, "armastab mugavust. Talle meeldib ka kuulsate, edukate ja vägevate inimeste seltskond. Ta naudib tunnet, et ta mõjutab neid inimesi. Ta ei ole kunagi tahtnud ise troonile istuda, sest talle meeldib tagumine rida — vaata, seal on rohkem ruumi laiutada." (lk 66)

Viies peatükk. "Liialt lima"

• "Dumbledore ütleb, et inimestel on teistele palju kergem andestada nende eksimusi kui seda, et neil õigus oli," ütles Hermione. "Ma kuulsin, kuidas ta seda sinu emale ütles, Ron."

"Kõlab jah nagu selline vaimne asi, mida Dumbledore öelda võiks," arvas Ron. (lk 84)

• Üks, kaks, kolm öökulli tuhises .. sisse ja maandus kenas reas lauale.

[---]

Mitte keegi köögis ei lausunud sõnagi. Viimaks õnnestus Harryl ümbrik kätte saada. Ta libistas selle kiiresti lahti ja voltis seesoleva pärgamendi lahti.

TAVALISE VÕLURITASEME TULEMUSED

Positiivsed hinded:

Oivaline (O)

Üle ootuste (Ü)

Arvestatav (A)

Negatiivsed hinded:

Vilets (V)

Kohutav (K)

Troll (T)

HARRY JAMES POTTER ON SOORITANUD:

Astronoomia A

Maagiliste olendite hooldamine Ü

Nõiasõnad Ü

Mustade jõudude vastane kaitse O

Ennustamine V

Taimeteadus Ü

Võlukunsti ajalugu K

Nõiajoogid Ü

Muundamine Ü

[---]

Ta vaatas ringi. Hermione oli tema poole seljaga ja kummargil, aga Ron oli väga rahulolev.

"Kukkusin ainult ennustamises ja võlukunsti ajaloos läbi, aga keda need huvitavad?" ütles ta Harryle õnnelikult. "Näe, vahetame…"

[---]

"Hermione?" küsis Ginny ebalevalt, kuna Hermione ei olnud veel ikka ringi pööranud. "Kuidas sinul läks?"

"Ma – mitte halvasti," ütles Hermione peenikese häälega.

"Ah, ära jama," ütles Ron, sammus tema juurde ja napsas tulemused tüdruku käest ära. "Just nii, kümme "oivalist" ja üks "üle ootuste" mustade jõudude vastases kaitses." Ta vaatas Hermionet pooleldi lõbustatud, pooleldi tüdinud ilmel. "Sa oledki tõesti pettunud, eks ole?"

Hermione raputas pead, aga Harry naeris. (89–90)

Kuues peatükk. "Malfoy manöövrid"

• Mispärast teeb sulle muret Tead-küll-kes?

Sulle PEAKS muret tegema

KA-KI-STRESS –

see kinnise kõhu tunne, mis ei lase meil vajuda unne! (lk 100)

Kaheksas peatükk. "Võidukas Snape"

• [Peaaegu Peata Nick:] "[---] Ma olen aga vaimude kogukonnale kinnitanud, et ma ei hakka sind pärimistega tüütama. "Harry Potter teab, et ta võib mulle täie kindlusega saladusi usaldada," ütlesin ma neile. "Ma pigem sureksin, kui reedaksin ta usalduse.""

"See ei maksa just palju, arvestades, et sa oled juba surnud," täheldas Ron.

"Ja jälle kord ilmutad sa nürile kirvele omast tundepeenust," ütles Peaaegu Peata Nick solvunult [---]. (lk 141)

Kümnes peatükk. "Gaunti koda"

• "Eelmise õppeaasta lõpus lubasite te mulle kõik ära rääkida," lausus Harry. Tal oli raske oma hääles süüdistavat alatooni alla suruda. "Härra," lisas ta.

"Ja ma rääkisingi," kostis Dumbledore rahulikult. "Ma rääkisin sulle kõik, mida ma teadsin. Sellest punktist edasi jätame me maha faktide kindla alusmüüri ja rändame koos läbi mälu hämarate soode kõige pöörasemate oletuste tihnikusse. Nüüdsest peale, Harry, võin ma eksida niisama haledalt nagu Humphrey Belcher, kes uskus, et aeg oli juustukatla loomiseks küps."

"Aga te arvate, et teil on õigus?" päris Harry.

"Loomulikult arvan, aga nagu ma olen juba sulle tõestanud, teen ma vigu nagu iga teinegi inimene. Tegelikult tänu sellele, et ma olen — anna andeks — tunduvalt targem kui enamik inimesi, kalduvad ka mu vead olema vastavalt rängemad." (lk 169–170)

• Harry kummardus, hingas sügavalt sisse ja kastis näo hõbejasse ollusesse. Ta tundis, kuidas ta jalad kabineti põrandalt kerkisid, ta üha kukkus ja kukkus läbi keerleva pimeduse ning siis, üsna äkki, pilgutas ta pimestava päikese käes silmi. Enne kui tema silmad kohaneda jõudsid, maandus Dumbledore tema kõrval.

Nad seisid külatanumal, mida ääristasid kõrged räsitud hekid, suvetaeva all, mis oli niisama ere ja sinine nagu meelespealill. Nende ees umbes kümne jala kaugusel seisis lühike tüse mees, kes kandis tohutult paksude klaasidega prille, mis kahandasid tema silmad sünnimärkide sarnasteks täppideks. Ta luges kirja puust teeviidal, mis paistis tee vasakul serval välja põldmurakapuhmast. Harry teadis, et see pidi olema Ogden, ta oli ainus inimene, keda oli näha, ning ta kandis ka niisuguseid kummalisi riideid, mida sageli valisid kogenematud võlurid, kes püüdsid mugude moodi välja näha – sedapuhku oli tegu triibulise, ühes tükkis supelkostüümi peale tõmmatud saterkuuega ja sinna juurde käisid kedrid. (lk 171)

• "Härra Gaunt," alustas Ogden uuesti, "nagu ma olen öelnud, on minu külaskäigu põhjus…"

"Ma kuulsin teid juba esimesel korral!" kähvas Gaunt. Ja mis siis? Morfin andis mugule natuke seda, mille see oli ära teeninud – mis sellest siis on?"

"Morfin on rikkunud võlumise seadust," lausus Ogden karmilt.

"Morfin on rikkunud võlumise seadust." Gaunt matkis Ogdeni häält, andes sellele kõrgi ja laulva varjundi. "Ta andis ühele närusele mugule õpetust, kas see on siis nüüd seadusevastane?"

"Jah," vastas Ogden. "Ma kardan, et on küll." (lk 177)

Üheteistkümnes peatükk. "Hermione abikäsi"

• Nüüd oodati lausumata loitse mitte ainult mustade jõudude vastases kaitses, vaid ka nõiasõnade ja muundamise tundides. Harry nägi korduvalt, kuidas tema klassikaaslased olid puhketoas või söögilauas näost lillad ja pingul, nagu oleksid nad Ka-Ki Stressi üledoosi võtnud; aga ta teadis, et tegelikult nägid nad vaeva selle kallal, et loitsud lausumissõnu välja ütlemata toimima panna. Välja kasvuhoonetesse pääsemine oli suur kergendus, ning kuigi taimeteaduses tegelesid nad nüüd ohtlikumate taimedega kui kunagi varem, oli neil vähemalt lubatud valjusti vanduda, kui mürgikombits nad ootamatult selja tagant kinni krabas. (lk 186)
• "Asi on… temas…" luksus Hagrid, sitikmustad silmad vett täis, kui ta põllega nägu pühkis. "Asi on… Aragogis… minu meelest on ta suremas… ta jäi suvel haigeks ja tal ei ole parem hakanud… ma ei tea, mida teha, kui ta… kui ta… me oleme nii kaua koos olnud…"

Hermione patsutas Hagridi õlga ega teadnud sugugi, mida öelda. Harry mõistis, mida tüdruk tundis. Ta oli näinud, kuidas Hagrid metsikule lohemaimukesele kaisukaru kinkis, iminappade ja asteldega hiidskorpionide kohal koogas ja oma hiiglasest poolvennaga mõistlikku juttu ajada püüdis, aga see oli tema koletisekiindumustest ehk kõige arusaamatum: hiiglaslik rääkiv ämblik Aragog, kes elas sügaval Keelatud metsas ning kelle käest tema ja Ron olid nelja aasta eest vaid napilt eluga pääsenud.

"Kas – kas me saame kuidagi aidata?" küsis Hermione, tegemata välja Roni meeleheitlikest grimassidest ja pearaputustest.

"Minu arust ei, Hermione," ütles Hagrid lämbuval häälel ja püüdis pisarate tulva peatada. "Vaata, ülejäänud hõim… Aragogi perekond… nad on natike imelikuks läind, nüid, kus ta haige on… natike perud…"

"Jah, me vist nägime jah, et neil selliseid kalduvusi oli," ütles Ron summutatud häälel.

"… minu meelest põle kellelgi peale minu praegast ohutu koloonia ligi minna," lõpetas Hagrid, nuuskas põlle sisse valjusti nina ja tõstis pilgu. "Aga aitüma pakkumise eest, Hermione… see tähendab mulle palju…"

Pärast seda muutus õhkkond märkimisväärselt helgemaks, sest kuigi Harry ega Ron ei olnud ilmutanud vähimatki tahtmist määratu suurele mõrvarlikule ämblikule hiidtõukusid söötma minna, paistis Hagrid endastmõistetavaks pidavat, et nad oleksid tahtnud seda teha, ning oli jälle tema ise. (lk 197–198)

Neljateistkümnes peatükk. "Felix felicis"

• Harry ärkas järgmisel hommikul pisut uimase ja segasena reast unenägudest, milles Ron oli teda tõrjuja kurikaga taga ajanud, aga keskpäevaks oleks ta rõõmuga võtnud unenäo Roni tõelise Roni asemel, kes mitte üksnes ei kohelnud Ginnyt ja Deani, nagu poleks neid olemaski, vaid suhtus ka haavunud ja hämmeldunud Hermionesse jäise ja irvitava ükskõiksusega. Enamgi veel, tundus, et Ron oli muutunud üleöö niisama kergesti ärrituvaks ja hoiatuseta ründavaks nagu keskmine trahh-tagumikuga skruut. (lk 248)

Viieteistkümnes peatükk. "Murdmatu tõotus"

• [Peeves:] "Potty kutsus Lollaka peole! Potty almastab Lollakat! Potty aaaaaaaalmastab Lollakat!"

Ja ta sööstis minema, ise naeru kõkitades ja kriisates: "Potty armastab Lollakat!"

"Tore, et selliseid asju enda teada jätta saab," ütles Harry. Ja nagu oligi arvata, paistis terve kool juba hetke pärast teadvat, et Harry Potter läheb Slughorni peole koos Luna Lovegoodiga.

"Sa oleksid võinud ükskõik kellega minna!" ütles Ron õhtusöögi ajal uskumatult. "Ükskõik kellega! Ja sa valisid Lollaka Lovegoodi?"

"Ära ütle tema kohta nii, Ron," nähvas Ginny ja jäi Harry selja taga seisma, enne kui ta oma sõprade juurde minema hakkas. "Mul on tõeliselt hea meel, et sa temaga lähed, Harry, ta on nii elevil." (lk 267)

• [Parvati:] "Oh saa, sulle ikka meeldivad need lendluudpallimängijad, mis? Kõigepealt Krum, nüüd McLaggen…"

"Mulle meeldivad tõeliselt head lendluudpallimängijad," parandas Hermione teda ikka veel naeratades. "Noh, nägudeni… pean minema, et end peoks valmis seada…"

Ta läks ära. Otsekohe panid Lavender ja Parvati pead kokku, et seda uut arengut arutada, võttes läbi kõik, mida nad olid McLaggeni kohta eales kuulnud ja Hermione kohta oletanud. Ronil oli kummaliselt tühi ilme ja ta ei öelnud midagi. Harry pidi vaikides mõtisklema nende sügavike üle, milleni tüdrukud olid kättemaksu nimel valmis laskuma. (lk 269)

• "Minu meelest ei tohiks sa auroriks hakata, Harry," ütles Luna ootamatult. Kõik vaatasid teda. "Aurorid on osalised Rotfangi vandenõus, ma arvasin, et kõik teavad seda. Nad teevad seestpoolt ministeeriumi lammutamise nimel tööd ning kasutavad selleks igasugust musta võlukunsti ja igemehaiguseid." (lk 274)

Kuueteistkümnes peatükk. "Väga jäised jõulud"

• [Celestina Warbeck:]

Oh, tule ja sega mu katelt,

ja kui teed seda nii, nagu peab,

kuuma armastust keedan ma sulle siis,

et sul täna oleks soe ja hea. (lk 283)

Seitsmeteistkümnes peatükk. "Loid mälu"

• "Ma kuulsin, et sa kohtusid jõulude ajal võlukunstiministriga?"

"Jah," ütles Harry. "Ta ei ole minuga eriti rahul."

"Ei," ohkas Dumbledore. "Minuga ei ole ta ka eriti rahul. Me peame vaatama, et me oma meeleheite alla ei mattu, vaid ikka edasi võitleme." (lk 306)

• [Dumbledore Voldemorti kooliaegsete kaaslaste kohta:] "[---] Nad moodustasid eripalgelise kogumi: segu nõrkadest, kes otsivad kaitset, auahnetest, kes ihkavad jagatud kuulsust, ning jõhkarditest, keda tõmbas ligi see, kes võis neile näidata julmuse peenemaid vorme. [---]" (lk 311)

Kahekümnes peatükk. "Lord Voldemorti palve"

• Voldemorti ilme jäi liikumatuks, kui ta ütles: "Suurus äratab kadedust, kadedus tekitab pahatahtlikkust, pahatahtlikkus sigitab valesid. Te kindlasti teate seda, Dumbledore."

"Ah et sa nimetad seda, mida sa oled teinud, siis "suuruseks"?" küsis Dumbledore taktitundeliselt.

"Kindlasti," vastas Voldemort ja näis, et tema silmad hõõgusid punaselt. "Ma olen katsetanud, ma olen avardanud võlukunsti piire võib-olla suuremal määral, kui neid kunagi on avardatud…"

"Teatud võlukunsti liikide puhul," parandas Dumbledore teda vaikselt. "Teatud liikide. Teiste suhtes jääd sa… anna andeks… õnnetult asjatundmatuks."

Voldemort naeratas esimest korda. See oli pingul irve, kuri ja palju ähvardavam kui raevukas pilk.

"Vana vastuväide," lausus ta tasa. "Aga mitte miski, mida ma maailmas olen näinud, pole kinnitanud teie kuulsaid arvamusavaldusi, et armastus on vägevam kui minu moodi võlukunst, Dumbledore."

"Võib-olla oled sa otsinud valedest kohtadest," oletas Dumbledore. (lk 381)

Kahekümne teine peatükk. "Pärast matust"

• [Horace Slughorn:] "Jää jumalaga, Aragog, akromantulate kuningas, kelle pikka ja ustavat sõprust ei unusta need, kes sind tundsid! Kuigi sinu keha kõduneb, jääb sinu hing püsima sinu metsakodu vaiksetesse võrkumähitud soppidesse. Edenegu sinu paljusilmne sugu ja leidku sinu inimestest sõbrad lohutust selles kaotuses, mis neile osaks on saanud." (lk 416)
• [Horace Slughorn:] "Aragogi mälestuseks!"

"Aragogi mälestuseks," ütlesid Harry ja Hagrid üheskoos.

Slughorn ja Hagrid jõid mõlemad suurte sõõmudega. Harry aga, kelle teed valgustas Felix Felicis, teadis, et ta ei tohi juua, seega ta ainult teeskles lonksu võtmist ja pani siis kruusi tagasi enda ette lauale.

"Tiad, ta oli mul munast saati," ütles Hagrid mornilt. "Kui ta koorus, siis oli ta tibatilluke. Umbes Pekingi paleekoera suurune."

"Armas," arvas Slughorn.

"Ma hoidsin teda koolis kapis, kuni… noh…"

Hagridi nägu süngestus ja Harry teadis, miks: Tom Riddle oli seadnud asjad nii, et Hagrid visati saladuste kambri avamises süüdistatuna koolist välja. (lk 417)

Kahekümne kolmas peatükk. "Varikätkid"

• "Nii et kui ettekuulutus ütleb, et mul saab olema "vägi, mida Must Isand ei tunne", siis see tähendab ainult armastust?" küsis Harry kerget pettumust tundes.

"Jah – ainult armastust," ütles Dumbledore. "Aga ära kunagi unusta, et see, mida ettekuulutuses öeldi, on oluline ainult sellepärast, et Voldemort tegi selle oluliseks. Seda ütlesin ma sulle eelmise aasta lõpus. Voldemort valis su välja kui inimese, kes on temale kõige ohtlikum – ja seda tehes tegigi ta sinust inimese, kes on temale kõige ohtlikum!" (lk 437)

• [Dumbledore:] "Sa annad ettekuulutusele liiga suure väärtuse!"

"Aga," puristas Harry, "aga te ütlesite, et ettekuulutus tähendab…"

"Kui Voldemort poleks eales ettekuulutust kuulnud, siis kas see oleks täide läinud? Kas see oleks midagi tähendanud? Muidugi mitte! [---]" (lk 437)

• [Dumbledore:] "[---] Kui Voldemort ei oleks su isa mõrvanud, siis kas oleks ta sulle raevuka kättemaksuiha andnud? Muidugi mitte! Kui ta ei oleks sundinud su ema sinu eest surema, kas oleks ta siis andnud sulle võlukaitse, millest ta ise läbi tungida ei suutnud? Muidugi mitte, Harry! Kas sa siis ei mõista? Voldemort ise lõi oma kõige suurema vaenlase, nagu türannid igal pool loovad! Kas sul on mingitki ettekujutust, kuidas türannid kardavad seda rahvast, keda nad rõhuvad? Nad kõik mõistavad, et ühel päeval on nende paljude ohvrite seas kindlasti keegi, kes tõuseb nende vastu üles ja ründab neid! [---]" (lk 438)
• Aga viimaks mõistis ta, mida Dumbledore oli üritanud talle öelda. Asi oli selles erinevuses, mõtles ta, kas sind lohistatakse areenile elu ja surma peale heitlema või sa kõnnid areenile omal jalal ja sirge seljaga. Mõni inimene oleks ehk öelnud, et nende kahe mooduse vahel ei olnud kuigi suurt vahet, aga Dumbledore teadis — ja mina tean ka, mõtles Harry ägeda uhkusesööstuga, ja minu vanemad teadsid ka —, et see oli maailma kõige suurem vahe. (lk 439–440)

Kahekümne neljas peatükk. "Sectumsempra"

• Harry toppis Segaverelise Printsi raamatu puuri taha ja lõi ukse kinni. Ta seisatas hetke, süda meeletult pekslemas, ja vaatas kogu seda koli… kas ta on võimeline sama koha keset seda vanakraami uuesti üles leidma? Ta haaras lähedal asuva kasti pealt ühe vana sortsi täksitud büsti ja asetas selle kapile, kuhu raamat oli nüüd peidetud, pannes kuju pähe veel ka vana tolmuse paruka ja tuhmunud tiaara, et see paremini silma paistaks, seejärel kihutas ta nii kiiresti, nagu ta jaksas, peidetud prahi tänavaid mööda tagasi ukse juurde ja uuesti koridori, virutades enda järel kinni ukse, mis kohe jälle kiviseinaks muutus. (lk 452)

Kahekümne kuues peatükk. "Koobas"

• [Dumbledore:] "[---] vanas eas ollakse noorust alahinnates narr ja lühikese mäluga… [---]" (lk 485)
• [Dumbledore:] "Laipa, Harry, pole mõtet karta rohkem kui pimedust. Lord Voldemort, kes kardab muidugi salajas mõlemaid, ei ole minuga nõus. Aga jälle kord näitab ta oma tarkuse puudust. Kui me vaatame surma ja pimedust, siis on tundmatus see, mida me kardame, ja mitte miski muu." (lk 486)
• "Mispärast ei võiks hoopis mina seda nõiajooki juua?" küsis Harry meeleheitlikult.

"Sellepärast, et mina olen palju vanem, palju targem ja palju vähem väärtuslik," ütles Dumbledore. (lk 489)

Kolmekümnes peatükk. "Valge haud"

• Scrimgeour kõhkles ja ütles siis toonil, mis oli ilmselt mõeldud taktitundelisena: "Tead, Harry, ministeerium võib sulle igat liiki kaitset pakkuda. Mul oleks rõõm anda sinu teenistusse paar meie aurorit…"

Harry naeris.

"Voldemort tahab mind isiklikult tappa ja aurorid teda küll ei peata. Nii et tänan pakkumise eest, aga ei."

"Niisiis," ütles Scrimgeour nüüd juba külmalt, "see palve, mille ma sulle jõulude ajal esitasin –"

"Mis palve? Ah jaa… see, et ma räägiksin maailmale, kui head tööd te teete, vastutasuks –"

"– kõigi moraali tõstmise eest!" kähvas Scrimgeour.

"Kas te olete Stan Shunpike'i juba vabaks lasknud?"

Scrimgeour tõmbus näost koledat punakaslillat tooni, mis meenutas Harryle onu Vernonit.

"Ma näen, et sa oled –"

"Läbi ja lõhki Dumbledore'i mees," ütles Harry. "Seda küll."

Scrimgeour vahtis teda vihaselt veel ühe hetke ning pöördus siis ja lonkas sõna lausumata minema. (lk 555)

"Harry Potter ja Surma Vägised"

Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2007 (originaal: "Harry Potter and Deathly Hallows", London: Bloomsbury, 2007).

Esimene peatükk. "Must isand on tõusmas"

• [Voldemort:] "Ma olen olnud hooletu ning nii on mu kavad nurjanud õnn ja juhus, need parimate plaanide rikkujad." (lk 11)

Seitsmes peatükk. "Albus Dumbledore'i testament"

• "Kas te plaanite karjääri võluõiguses, preili Granger?" küsis Scrimgeour.

"Ei plaani," vastas Hermione järsult. "Ma loodan maailmas midagi head korda saata!" (lk 108–109)

• [Scrimgeour:] "[---] Sa võid ju kanda seda armi nagu krooni, Potter, aga seitsmeteistaastane poiss ei tule mulle õpetama, kuidas ma oma tööd pean tegema! On ülim aeg, et sa õpiksid natuke austust näitama!"

"On ülim aeg, et te selle ka välja teeniksite," ütles Harry. (lk 114)

Kuueteistkümnes peatükk. "Godric's Hollow"

• Kus on su aare, seal saab olema ka su süda. [Kendra ja Ariana Dumbledore'i hauakivil]. (lk 279, vrd Matteuse evangeelium 6:21)
• Viimane vaenlane, kes lüüa saab, on surm. [James ja Lily Potteri hauakivil]. (lk 281, vrd 1 Kor 15:26)

Kahekümne esimene peatükk. "Lugu kolmest vennast"

• Hermione paistis olevat sügavalt nördinud.

"Aga see on – palun vabandust, aga see on ju täiesti naeruväärne! Kuidas ma suudaksin tõestada, et seda ei ole olemas? Kas te ootate, et ma hangiksin kõik maailma kivikesed ja prooviksin need läbi? See tähendab, võib ju väita, et ükskõik mis on päriselt olemas, kui sellesse uskumise ainus alus on see, et keegi pole tõestanud, et seda pole olemas!" (lk 350)

Kahekümne viies peatükk. "Konnakarbimaja"

• "Härjapõlvlastel on põhjust võlurite suhtes vastumeelsust tunda, Ron," ütles Hermione. "Neid on varem jõhkralt koheldud."

"Aga härjapõlvlased ei ole ju siiski mingid nunnud jänkukesed, eks ole!" ütles Ron. "Nad on meid piisavalt tapnud. Ja nad kasutasid võitluses alatuid võtteid."

"Aga kui hakata Griphookiga vaidlema selle üle, kumb sugu on alatum ja vägivaldsem, siis ei tee see tõenäolisemaks, et ta meid aitab, või mis?" (lk 431)

Kahekümne üheksas peatükk. "Kadunud diadeem"

• [Neville:] "[---] See oli enne väga hästi töötanud, kui rööviti lapsi, et sundida nende sugulasi end korralikult üleval pidama, ju oli vaid aja küsimus, et nad seda ka teistpidi tegema hakkaksid. [---]" (lk 488)
• [Ravenclaw puhketoa uksekoputi:] "Mis oli enne, kas fööniks või leek?" [---]

[Luna:] "No sel juhul arvan ma, et sõõril ei ole algust."

"Hea arutlus," ütles hääl ja uks kargas lahti. (lk 497)

Kolmekümne neljas peatükk. "Jälle mets"

• Lõpuks ometi tõde. Lebades, nägu vastu tolmust vaipa kabinetis, kus ta oli kunagi mõelnud, et ta õpib võidu saladusi, sai Harry lõpuks aru, et talt ei oodatud ellujäämist. Tema ülesanne oli rahulikult surma rõõmsasse sülelusse kõndida. (lk 584)
• "Kas see on valus?"

See lapsik küsimus pääses Harry huulilt enne, kui ta seda peatada jõudis.

"Suremine? Üldse mitte," vastas Sirius. "Kiirem ja kergem kui magama jäämine." (lk 591)

Kolmekümne viies peatükk. "King's Cross"

• "Ta tappis mu teie võlukepiga."

"Tal ei õnnestunud tappa sind minu võlukepiga," parandas Dumbledore Harryt. "Minu meelest võime me kokku leppida, et sa ei ole surnud – kuigi muidugi," lisas ta otsekui kartes, et ta on ebaviisakalt käitunud, "ma ei taha pisendada sinu kannatusi, mis olid kindlasti rängad." (lk 601)

• [Dumbledore:] "[---] Sa ei saa põlata mind rohkem, kui ma ise end põlgan." (lk 604)
• [Dumbledore:] "[---] Ma olin tõestanud väga noore mehena, et võim oli mu nõrkus ja kiusatus. See on kummaline, Harry, aga võib-olla sobivad kõige paremini võimule need, kes ei ole seda kunagi püüelnud. [---]" (lk 607)
• [Dumbledore:] "[---] Sina oled tõeline surma isand, sest tõeline isand ei ihka surma eest minema joosta. Ta lepib sellega, et peab surema, ning mõistab, et elavate maailmas on väga palju hullemaid asju kui suremine." (lk 609)
• [Dumbledore:] "Ära haletse surnuid, Harry. Haletse elavaid, ja eelkõige neid, kes elavad ilma armastuseta. [---]" (lk 611)
• [Dumbledore:] "Muidugi on see kõik toimunud su peas, Harry, aga miks, taeva päralt, peaks see tähendama, et see ei ole reaalne?" (lk 611)

Kolmekümne kuues peatükk. "Viga plaanis"

• "[---] Sa ei õpi ikka kohe üldse oma vigadest, eks ole, Riddle?"

"Sa julged…"

"Julgen ikka," kostis Harry. "Ma tean asju, mida sina ei tea, Tom Riddle. Ma tean palju tähtsaid asju, mida sina ei tea. Kas tahad mõnda neist kuulda, enne kui sa järjekordse suure vea teed?" (lk 624)

• [Poltergeist Peevesi võidulaul:]

Asi aetud, nad löödud ja Potter on äss,

ja Voldi sai molli ja pidu lahti meil läks! (lk 630)

Üheksateist aastat hiljem

• "Albus Severus," ütles Harry vaikselt, nii et ainult Ginny kuulis, aga tema oli piisavalt taktitundeline, et teeselda juba rongis olevale Rose'ile lehvitamist, "sa said nime Sigatüüka kahe direktori järgi. Üks neist oli slytherinlane, ja ta oli tõenäoliselt kõige vapram mees, keda ma olen kunagi tundnud." (lk 638)

Vaata ka

• Albus Dumbledore