Ropendamine

Ropendamine on keeleline väljenduslaad, mis riivab jämedalt sündsustunnet, tavaliselt eelkõige üldlevinud seksuaalmoraali seisukohast.

• ... kõiki raudrüüsid oli nõiutud laulma jõululaule iga kord, kui keegi neist möödus. See oli tõesti juba midagi, kui kuulsid tühja kiivrit, mis teadis ainult pooli sõnu, laulmas "Kõik usklikud, tulge". Majahoidja Filch pidi mitu korda Peevesi raudrüüde seest välja tõmbama, sest Peeves oli end sinna peitnud ning täitnud lauludes tekkivad pausid omaenda leiutatud sõnadega, mis kõik olid väga ropud.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tulepeeker". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak 2000, lk 340

• Eestis elavad venelased on pettunud, sest eestlased ropendavad kahetsusväärselt palju. Ebatsensuurseid väljendeid leiab omavahelisest vestlusest ja paraku ka ajakirjandusest. Meelehärmi ning nõutust tekitavad sellised sõnad nagu «pohhui», «pohhuist» ja «pohhuism».
  • Yana Toom Eesti Ajalehtede Liidu keeleseminaril, "Pipart keele peale", Sakala, 27. mai 2005

• Ropendada on erakordselt raske. Sitt, vitt, puc, tra on side- ja omadussõnad. Lapsed räägivad nii. See ei šokeeri enam mitte kedagi. Vägisõnadest on vägi kadunud. Nõuab hullu vaeva, et teha uusi sõnu, mis suudaksid keele väe jälle ellu äratada ja raputada.
  • Kaur Kender, "Kaur Kender: järelkõvaga eessõna - subtiitrid vääritimõistetud õudusnovellile" Postimees, 18. august 2015

• Ma käisin mööda telefoniliini, mis oli kuskil killuga pihta saanud, vedasin end läbi selle mulla-, vee- ja jääpudru ning sattusin tiheda kontsentreeritud tule alla. Ei mäleta, missuguste sõnadega ma väljendasin oma tundeid, kuid võib ette kujutada, et see oli too sõnavara, mida lingvistid vahel nimetavad ekspressiivseks. Tuli heita porisse mingi juurika peale. Ümberringi potsatasid maha killud ja muda.
  • Juri Lotman, "Mitte-memuaarid". Tõlkinud Malle Salupere. Akadeemia nr 3/2007

• Kehalisus ja seksuaalsus olid niisiis mustas vodevillibluusis sagedased teemad. Mistõttu pole ka üllatav, et suurem osa neist lauludest on enneolematult ropud, kuigi asjasse mittepühendatud kuulaja ei pruugi seda tähelegi panna, sest pea üheski laulus ei ole mitte ühtegi roppu sõna, mitte ühtegi vulgarismi, mistõttu võiski telgi-show'dele rahumeeli kaasa võtta nii lapsed kui ka vanavanemad. Need tekstid on täis analoogiaid, vihjeid, kavalaid metafoore ja tihtipeale peab lihtsalt eeldama, et lugu on väga ropp juba seepärast, et kuulub vodevillibluusi kaanonisse. Üks näiteid võiks olla "Crazy 'Bout My Lollipop" ("Ma olen oma pulgakommi järele hull") Ada Browni esituses: "Eile õhtul sõin ma midagi magusat, see tegi mulle nii hea enesetunde, ma olen oma pulgakommi järgi hull, magusaim komm poes, papa andis selle mulle, ma olen oma pulgakommi järele hull." Samahästi võiks seda laulu kuulata ka lastelauluna, kuid kuna selle ümber seisavad sarnased lood, mida on laulnud teised vodevillilauljad ja mida on saja aasta jooksul tõlgendatud kui väga roppe, on keeruline peast raputada pulgakommi seost peenisega.
  • Kaisa Maria Ling, "Sex, drugs and blues" Vikerkaar, aprill 2018