Proosa

muuda
  • Kehalisus ja seksuaalsus olid niisiis mustas vodevillibluusis sagedased teemad. Mistõttu pole ka üllatav, et suurem osa neist lauludest on enneolematult ropud, kuigi asjasse mittepühendatud kuulaja ei pruugi seda tähelegi panna, sest pea üheski laulus ei ole mitte ühtegi roppu sõna, mitte ühtegi vulgarismi, mistõttu võiski telgi-show'dele rahumeeli kaasa võtta nii lapsed kui ka vanavanemad. Need tekstid on täis analoogiaid, vihjeid, kavalaid metafoore ja tihtipeale peab lihtsalt eeldama, et lugu on väga ropp juba seepärast, et kuulub vodevillibluusi kaanonisse. Üks näiteid võiks olla "Crazy 'Bout My Lollipop" ("Ma olen oma pulgakommi järele hull") Ada Browni esituses: "Eile õhtul sõin ma midagi magusat, see tegi mulle nii hea enesetunde, ma olen oma pulgakommi järgi hull, magusaim komm poes, papa andis selle mulle, ma olen oma pulgakommi järele hull." Samahästi võiks seda laulu kuulata ka lastelauluna, kuid kuna selle ümber seisavad sarnased lood, mida on laulnud teised vodevillilauljad ja mida on saja aasta jooksul tõlgendatud kui väga roppe, on keeruline peast raputada pulgakommi seost peenisega.


  • Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
Sõnadega seesugust tunnetust tekitada on raskem. Sõnad on rohkem kehavälised, muusika aga tungib jalgadesse, vere pulseerivasse kohinasse ja lihaste võbelusse, muusika võib pähe ka lüüa.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16