ProosaRedigeeri

  • Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned vihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste struktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse objektidele nimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja kogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem lootusi. Nii kujuneb välja konservatiivne hoiak. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi usaldada. Me tabame end eiramast või moonutamast ebamugavaid fakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)


"Ah see ongi Marianne. Kui suureks teine juba kasvanud," sõnas siis ema ja sirutas minulegi käe.
Ma ei võtnud ta kätt vastu. Ma ei pidanud teret endale määratuks. Mina polnud ju Marianne, vaid Ann. Võõra eksitusest häbi tundes pugesin onunaise selja taha.
"Näe nüüd," noomis see sõbralikul häälel. "Muidu sa ei võõrasta ju, kuidas sa siis nüüd oma ema..." Ja lisas siis selgitavalt: "Me hakkasime teist Anneks kutsuma. Eidel oli kergem välja ütelda ja Amanda oli ka pahane, et sa tema tütarde nimed panid."
"Oh!" ehmatas ema, nii et ta mõlemad käed tõusid suu juurde. "Kus ma võisin teada, et ta pahaks paneb."
"Ää pane sellest tähelegi," rahustas tädi. "Sa tead ju küll, missugune see Amanda on. Eks sa nüüd või hakata last kutsuma, nagu ta ristitud on."
Aga ema ei saanud sellest vihjest veel aru, et ta peab mind ära viima. (lk 15-16)