Luule

muuda

  Ma olen noor.
Mul mängulust on veres,
suu isub laulu,
jalad tantsimist.
  Uut sõpra kohtan
igas esmateres,
uut tere loodan
igast hüvastist.

  • Muia Veetamm, "*Ma olen noor", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 5)

Proosa

muuda
"Ah see ongi Marianne. Kui suureks teine juba kasvanud," sõnas siis ema ja sirutas minulegi käe.
Ma ei võtnud ta kätt vastu. Ma ei pidanud teret endale määratuks. Mina polnud ju Marianne, vaid Ann. Võõra eksitusest häbi tundes pugesin onunaise selja taha.
"Näe nüüd," noomis see sõbralikul häälel. "Muidu sa ei võõrasta ju, kuidas sa siis nüüd oma ema..." Ja lisas siis selgitavalt: "Me hakkasime teist Anneks kutsuma. Eidel oli kergem välja ütelda ja Amanda oli ka pahane, et sa tema tütarde nimed panid."
"Oh!" ehmatas ema, nii et ta mõlemad käed tõusid suu juurde. "Kus ma võisin teada, et ta pahaks paneb."
"Ää pane sellest tähelegi," rahustas tädi. "Sa tead ju küll, missugune see Amanda on. Eks sa nüüd või hakata last kutsuma, nagu ta ristitud on."
Aga ema ei saanud sellest vihjest veel aru, et ta peab mind ära viima. (lk 15-16)