Vikitsitaadid

Nimi

(Ümber suunatud leheküljelt Nimed)

Nimi on keelemärk, mida kasutatakse ühe isendi eristamiseks omalaadsete seast.

Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema. 1 Mo 2:19
Christen Dalsgaard, "Jüütimaa neiu kirjutab udusele aknale oma kallima nime" (1852)

Laozi

muuda
  • Kulgetav kulg on nimetu kulg,
nimetatav nimi on nimetu nimi.

Proosa

muuda
  • Nimi on ettekuulutus.
  • Nimi on märk.
  • Nomen est omen.
    • Sentents on levinud sel lühikesel kujul, kuid pärineb Vana-Rooma näitekirjaniku Plautuse näidendist "Pärslane" ("Persa"), kus ori Toxilus keelitab enda omanikku Dordalust ostma kallist orjatüdrukut nimega Lucris ("Tulu"), öeldes: "Nōmen atque ōmen quantīvīs iam est pretī" ("Nimi ja ennustus on väärt iga hinda").


  • Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.
    • Nikolai Gogol, "Sinel", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud" (2020), lk 152


  • Inglased olid kõik väga kõrgest soost, seetõttu nende vastaste imelikud nimed ei pannud neid ainult imestama, vaid tekitasid neis ka kahtlust.
"Aga me ei tea ikkagi," ütles lord Winter, kui kolm sõpra olid end esitlenud, "kes te olete. Sääraste nimede puhul me ei võitle. Need on ju karjuste nimed."
"Nagu te arvatavasti oletada võite, milord, on need varjunimed," lausus Athos.
"Seda enam soovime me teada tõelisi nimesid," vastas inglane.
"Ometi mängisite te meiega ilma meie nimesid teadmata," tähendas Athos, "ja võitsite meilt seejuures kaks hobust."
"See on tõsi, kuid me riskisime ainult oma pistoolidega; seekord me riskime oma verega. Mängitakse kõigiga, võideldakse aga ainult võrdsetega."


  • Sõnakuulelikult nagu laps tuli Andri hobuse seljast maha ja jäi hirmust poolsurnuna Tarassi ette seisma.
"Seisa ja ära liiguta ennast! Mina olen sind sigitanud, mina su ka tapan!" ütles Tarass, astus sammu tagasi ja võttis püssi õlalt. Andri oli näost valge nagu lõuend; oli näha, kuidas ta huuled tasakesi liikusid ja kuidas ta sositas kellegi nime; kuid ei olnud see isamaa, ema ega vendade nimi — see oli kauni poolatari nimi.
Tarass tulistas.
Nagu viljapea, mille sirp on maha lõiganud, nagu noor talleke, kes tunneb südame all surmavat terast, nii laskis Andri pea longu ja vajus maha rohule, lausumata ainsatki sõna. (lk 142-144)


  • Kui õpetaja küsis, mis lapsele nimeks antakse, kostis üks neist võõrastest neitsidest:
"Maasikas."
"Kuidas te ütlesite," küsis õpetaja, "Mari, Madli või Maret?"
"Maasikas," anti teist korda vastuseks.
Lapse isa ja vaderid vahtisid imestades üksteisele silma, keegi ei teadnud, mis sellest asjast pidi arvama. Aga kirikuõpetaja ütles tõsise sõnaga:
"Ma palun, ärge tehke siin nalja, ütelge tõsiselt, mis lapsele nimeks saab, ehk ma ristin ta teilt küsimata ühe ristiinimese nimega."
Siis läksid ka neitsi palged vihatujus punasemaks, kui ta julge viisaka sõnaga kostis:
"Kes mulle tohib keelata ristitütrele tahtmist mööda lasta nime panna?"


  • Nüüd on aga toonekurg Kiirtel uuesti võõrsil käinud ja veel ühe ilusa poisi juurde toonud, mille üle vanemate ja vendade rõõm muidugi otsata on. Muret teeb ainult nime otsimine uuele elanikule. Harilikku, lihtsat nime, ehk jälle niisugust, mis Paunveres juba kunagi ette tulnud, ei pane Kiired oma lihasele lapsele iialgi; ennem jätavad nad ta hoopis ilma nimeta või ütlevad: See on jumala and nr. 3. Aga nime peab siiski saama, neid on ju ilmas nii lõpmata palju, vaja ainult otsida ja järele kaaluda. Ja kogu Kiire perekond kaalub järele. Papa Kiir on kolm uut kalendrit ostnud, mida tema teinepool Katarina Rosalie, kes veel voodis puhkab, hoolega sorib. Tema ise käib juba kolmandat päeva ümber ja arutab enese ette alatasa kõiksugu nimesid, nagu Adalbert, Albreht, Arved, Bruno, Benno, Bemhard, Elmar, Hugo, Kaspar, Ludvig... Aga ükski neist ei ole ikka see, mis ta peaks olema, ikka on seda või teist nime kuskil ja kunagi kuuldud; ja kui siiski mõni tema enese arust ehk nagu läheks, siis tõrjub abikaasa selle juba suurelt kaugelt tagasi ja hüüab põlgusega:
"Päh, Heinrich, see mõni nimi!" (lk 138)
  • "Ütelge mulle üks ilus poisslapse nimi!"
Ants Vipper, kes igat asja väga tõsiselt võtab ja kõiki on valmis aitama, siiski aga, kus vähegi võimalik, oma maitset läbi tahab viia, vaatab korra mõttes küsija poole ja vastab:
"Ilus poisslapse nimi... Kui juba, siis ikke eesti nimi. Veel ilusam on mõni vana eesti nimi, nagu Lembit, Kaupo, Vambola." Ta jääb imestades vait, sest Heinrich Georg Adniel vehkleb kätega ja taganeb seina poole nagu paharet risti eest.
"Misukest sa siis tahad?"
"Mitte neid, need mis nad on, need eesti nimed või!" vastab Kiir. Tal on väga hästi meeles, kuidas mamma tema venna Friedrich Viktor Ottomarile nime otsides papale lausa ära oli ütelnud, et: "Kõik muud, aga mitte eesti nime!" (lk 139)
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat, 2006


  • Varjunime tarvituselevõtu motiivideks võivad olla ka tõelise perekonnanime labane tähendus või halb kõla, nime liigne tavalisus või ka võõrapärasus. Nimi Fr. Mihkelson tundus ta kandjale kirjanikunimeks liiga igapäevane ja oli lisaks võõrapärane. Eriti iluprintsiipi rõhutades leiutas kirjanik hea varjunime Tuglas. Esteetiline kaalutlus kirjanikunime valikul näibki olevat üks sagedasemaid. Nimi, mis kõlbab teadusmehele, ei kõlba luuletajale. (lk 152)
    • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156


  • Sest aednikul on suur nõrkus nimede vastu; lill ilma nimeta on - kui väljenduda Platoni sõnadega - lill ilma metafüüsilise ideeta; ühesõnaga, tal pole siis õiget ja täisväärtuslikku reaalsust. Nimeta lill on umbrohi; ladinakeelse nimega lill on tõstetud nii-ütelda kutselisele tasemele. Kui teie peenral kasvab nõges, siis pistke ta juurde nimetahvlike "Urtica dioica", ja te hakkate teda austama; kobestate isegi pinnast tema ümber ja väetate teda tšiili salpeetriga.


  • Viiralt seab elu varjukülgi piisavalt tundma õppinud Arkeia otselahuga, esivanematelt päritud kräsus soengule krooni ja katab tema alakeha delikaatselt salliga.
Ta graveerib plaadile ka modelli nime. Selle märkis paberile tema tuttav araabia tubakakaupmees. Tüdruk ise ei oska ju ei lugeda ega kirjutada. Kaupmees on kirjatark, tunneb Koraani. Ta konarlik prantsuse keel on üsna asjalik ja Viiraltile nii mõnigi kord tarvilik. Keelt õppis mees Prantsusmaal Verduni all lahingutules, kui oli Prantsuse Protektoraadi Valitsuse poolt sinna Esimese maailmasõja ajal võitlema saadetud. Kui ta oli eluga koju jõudnud, anti talle tasuks tubakapoe pidamise õigus. Igati lugupeetud isikuna veedab ta nüüd kõik päevad ja pooled ööd oma poeputkas, jagades aknaletilt elanikele tuletikke, noorematele sigarette ja kõigile head nõu sõnas ja kirjas.
Silmitsen kohaliku kirjatarga kalligraafiat. See algab paremalt vasakule püstkriipsuga, a tähega. Järgneb komaga sarnanev r täht, siis tuleb kringlina kõver ja ülal punktiga k täht, mida hääldatakse tagakurgus nagu sinna kinni jäänud kalakonti välja köhides. Sellise k järel muutub kahe allpunktiga i paratamatult eesti õi-ks. Sõlmes lõpuga a pikendub aa-ks, ning mul ongi käes neiu nimi — Arkõiaa — või nagu kooli pääsenud tüdruk oma vihikusse kirjutaks — Rkia. Tavaline naisenimi, maroko Mari või Reet. (Kunagi hiljem kirjutab "Tulimuld", 1954, nr. 3, lk. 180: "...Arkeiaks ristitud berberlanna akti, mille plaadile graveeritud tiitlit veerivad kõik araabia keele oskajad Arfia'ks.") (lk 284-285)


  • "Doktor Johannes Faber Prahast, alias Hans Schmidt, alias Jan Kovar — või peaksin koguni ütlema Jehuda ben Esra? Missugune neist on su õige nimi?"
"Mis on nimi? Kas pole ka sinul, auväärne isa, praegu teine nimi kui see, millega sind on ristitud? Õpetatud mehed väänavad tihti oma nime, et see kõlaks ladinakeelselt. Ma olen oma nime lihtsalt ladina keelde tõlkinud. Kovar, Schmidt ja Faber on tõepoolest üks ja sama nimi, nagu sa isegi märkad, kui oskad ka slaavi keelt."


  • [Spender:] Küsige minult, kas ma usun, et asjadel, mida on kasutatud, on hing, ja ma ütlen "jah". Nad on kõik siin. Kõik need asjad, millel oli oma otstarve. Kõik need mäed, millel olid nimed. Ja meie ei saa neid kunagi kasutada ilma sealjuures ebamugavust tundmata. Ja kuidagi ei kõla need mäed meie jaoks õigesti; me anname neile uued nimed, aga vanad nimed on seal, kusagil ajas, ja mägesid tunti nende nimede all. Nimed, mis meie anname kanalitele ja mägedele ja linnadele, jooksevad maha nagu metspardi seljast vesi. Mis me Marsiga ka ette ei võtaks, selle peale meie hammas ei hakka. Ja siis me saame vihaseks ja kas teate, mida me teeme? Me käristame ta katki, rebime naha maha ja muudame ta enestele suupäraseks. (lk 61)
  • [Spender:] Meil, Maa inimestel, on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptuses, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist. Me nimetame kanali Rockefelleri kanaliks ja mäe Kuningas George'i mäeks ja mere Dupont'i mereks ning tulevad veel Roosevelti, Lincolni ja Coolidge'i linnad ja pole üldse sünnis, kui nende kohtade jaoks on veel olemas nende päris nimed. (lk 61)


  • Tänan Sind lillede eest, valgete lillede eest, kuid milleks see peen vihje surmale, milleks raisata kogu seda lõhna minutaolisele, sellisele, kes on kindel, et ta edasi elab? Miks Sa mind jälitad? Miks salaja? (Ära unusta, et ma näen kõiki kirju, mis Sa isale kirjutad, ja neis ei maini Sa kunagi mind.) Isegi kui Sinu isa oleks minu armuke, mis pole tõsi ja mida ei saa tõestada, miks peaksid Sa mind jälitama? Miks Sa saatsid koos lilledega kaardi, allkirjaga Trixie? Ma ei tunne kedagi Trixie-nimelist! Kuidas saaksingi ma tunda kedagi Trixie-nimelist? See on koera nimi, kooli spordivõistluste eestkarjuja nimi, tädi nimi... miks Sa mängid selliseid mänge, miks Sa mind jälitad (lk 28)


  • Kuid erinevused eilse ja tänase vahel kadusid, niipea kui ta neid lähemalt silmitses: ta harrastas meditsiini nagu ennegi, ja polnud mingit tähtsust, kas tema patsientideks olid kaltsakad või vürstid. Sebastian Theus oli väljamõeldud nimi, kuid tema õigus Zenoni nime kanda polnud sugugi rohkem selge. Non habet nomen proprium: ta kuulus inimeste hulka, kes ei lakka elu lõpuni imestamast, et neil on mingi nimi, nii nagu peeglist möödujale tundub imelik, et tal nägu, ja just selline nägu on.


  • Rahvatarkus ütleb küll, et nimi ei riku meest, kuid alati see ei kehti. Kõrvahargi nimi on tema maine ja elugi ära rikkunud. Inimene ei armasta seda loomakest üldse, isegi pelgab teda. Ometi mõttetult. Arvatakse, et kõrvahark poeb magavale inimesele kõrva ja teeb muid pahandusi. Kõrva võib ta pugeda vaid siis, kui suisa põõsa alla põõnutama jääda, sest kõr­vahargile meeldivad kõik soojad, kitsad ja pimedad kohad. Tegelikult inimene teda ei huvita, ööd kuluvad kasulikumale tegevusele. Kõrvahargi headest külgedest teatakse aga vähe.


  • Nähtavasti oli hetk tulnud ajaloo pimedusest — kas Maie oli siis juba ajalugu? — ja ratsutas nüüd võimukalt nagu Tšingis-khaan Maie poole. — Aga miks oli ta seekord ilma saatjateta ja natuke kurb? — Maie hüppas teelt kõrvale.
Hüpates haaras ta instinktiivselt kaitsekilbi ja hakkas sellega Tšingis-khaani ees vehklema. Äkki oli ta sama jahmunud kui mõni minut tagasi. Kaitsekilbiks oli surnud Mimmi. Maie oli Tšingis-khaanile tahtnud enda teadmata näidata, kuidas ta saab Mimmist jagu. Halvustamisega. Madalaks tegemisega. Nii muutub ta ise võitmatuks. Ja see, et ta oli Mimmi suhtes ülekohtune, polnud praegusel juhul üldse tähtis. Praegu oli vaja halvustada. Võidelda. Esimese ettejuhtuva vahendiga. Ja ta ütles Mimmile, et too ei osanud pojale korralikku nimegi panna.
Mis nimi oli Igo, mida hakati suupärasemalt Iigoks venitama!
  • Tädi Salme ei saanud abielus üksnes maja, vaid ka kõige ilusama perekonnanime, mida ma lapsepõlves kuulsin: Stokeby - ja ta õppis, ikka sellessamas abielus, panema oma tütardele samuti õrnilusaid lillenimesid: Amarillis ja Daisy, mis mugandusid küll Illiks ning Teesiks. (lk 8)
  • Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
  • Muidugi võib nimedele suvaliselt pookida üht-teist, mida annab pookida, aga teisalt on igas nimes pisike tõeseeme, mis otsib pakatamiseks vaid soodsat pinnast. (lk 23)
    • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007


  • Tiffany ajus oli üks väike killuke, mis polnud eriti kindel nimes Tiffany. Ta oli üheksa aastat vana ja leidis, et Tiffany on nimi, mille vääriliselt on raske elada. Ta oli pealegi alles eelmisel nädalal otsustanud, et tahab suureks saades nõiaks hakata, ning ta oli kindel, et Tiffany lihtsalt ei sobiks. Inimesed hakkaksid naerma.


  • [Albus Dumbledore:] Nimeta alati asju nende õige nimega. Hirm nime ees suurendab hirmu asja enda ees.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tarkade kivi". Tõlkinud Krista Kaer. Varrak, 2000, lk 254


  • "Minu nimi on Lelet, Lelet Hallat," ütlesin ma ja surusin ta kätt. Hoidsin hinge kinni. Ma ei tahtnud, et ta paluks mul oma nime korrata. Ma vihkan, kui keegi mult seda palub. Ma tean, et mul on imelik nimi, aga ega ma seda endale ise pannud ole. Isa pani. Ja mulle ausalt öeldes isegi meeldib, et iga nurga peal ei tule mõnda nimekaimu vastu. Aga kui Karl oleks palunud mul oma nime korrata, siis oleks ma ta ikkagi selle raamatujamaga pikemalt mõtlemata põrgusse saatnud. Ma tean, et see on nõme jonn, aga ma olen juba selline ja midagi sinna parata ei saa.


  • Laurence silmitses lohet, siis kahvatut hirmunud poissi, hingas sügavalt sisse ja ütles elukale: "Palun andestust, ma ei mõelnud seda nii. Minu nimi on Will Laurence, aga sinu?"
Ühegi karistusega ähvardamine poleks suutnud ära hoida tekil levivat rabatud pominat. Lohepoeg ei paistnud seda märkavatki, ta murdis küsimuse kallal mõne hetke pead ja ütles viimaks rahulolematult: "Mul ei ole nime."
Laurence oli piisavalt Pollitti raamatuid uurinud, et teada, kuidas ta peab vastama, ja küsis ametlikult: "Kas mina tohin sulle nime panna?"
Lohepoiss - sest ta hääl kõlas ilmselgelt mehelikult - vaatas talle uuesti otsa, kratsis vaikides mingit pealtnäha veatut kohta oma seljas, ja lausus siis ebaveenva ükskõiksusega: "Kui sulle sobib."
Ja nüüd oli Laurence'i pea täiesti tühi. Tegelikult polnud ta rakmeisse paneku protseduurile üldse tõsiselt mõelnud - peale selle, et teha kõik endast olenev, et see ikka toimuks - ja tal polnud aimugi, milline võiks olla lohele sobilik nimi. Kui kohutav paanikahetk oli möödunud, seostus lohe ta mõtteis kuidagi laevaga ja ta pahvatas: "Temeraire," mõeldes suursugusele sõjalaevale, mille vettelaskmist ta oli aastaid tagasi näinud: seesama elegantne liuglev liikumine.
Laurence kirus ennast vaikselt, et polnud midagi valmis mõelnud, aga nüüd oli nimi välja öeldud, ja vähemalt oli see auväärne nimi, lõppude lõpuks oli ta mereväelane ja oli lihtsalt sobiv... Aga siinkohal katkestas ta oma mõttelõnga ja põrnitses lohepoega kasvava õudusega: loomulikult ei olnud ta enam mereväelane, koos lohega polnud see ju võimalik ja samal hetkel, kui too tema käest rakmed vastu võtab, pole Laurence'il enam pääsu.
Lohe, kes mehe tunnetest ilmselt midagi ei taibanud, ütles: "Temeraire? Jah. Minu nimi on Temeraire." Ta noogutas, see liigutus oli kummaline, sest tema pea jõnksles pika kaela otsas, ja ütles siis tungivamalt: "Mul on kõht tühi."


  • Vesa läheb siin kuraasi täis ja teeb kindlasti ära oma kotletinalja.
See käib nii.
Vesa tellib kotleti, mida kõik endistel Jugoslaavia aladel elavad rahvad (serblased, bosnialased, horvaadid) peavad oma rahvustoiduks ja mis näeb välja nagu kiievi kotlet, ainult et selles on kõvasti juustu.
Serblased kutsuvad seda kotletti rahvuskangelase vürst Karadžordževi järgi odrežak karadžordzeva; Bosnias nimetatakse sama asja bosanska odrežak, Horvaatias zagrebački odrežak.
Vesa teab neid nimesid suurepäraselt, aga küsib alati risti vastupidi.
Horvaatias ja Bosnias pöördub ta ettekandja poole ja palub tuua karadžordževit (nii nagu oleks kohane Serbias) ja Serbia trahterites tellib bosanskat või zagrebačkit (nagu oleks õige vastavalt Bosnias ja Horvaatias).
Ja siis hakatakse seletama ja õpetama ja lõpuks lähevad ettekandjad närvi ja noad-kahvlid hakkavad maha kukkuma ja mõni klaas läheb katki ja Vesal on päev jälle asja ette läinud. (lk 195-196)

Luule

muuda

ma roostetasin siis kui suvi jõudis
ja vikat kõlksus nüriks vastu kive
mees järvel tõmbas lõõtsa nagu jõudis
ja ma ei suuda öelda tema nime

kuid sinu nime mäletan ma vihmas
ja vikerkaares mäletan ja jääs
see viskleb igas rattas igas rihmas
su sõnu peksleb pragunenud pääs


Kes aias, kes aias?
Mesilane aias.
Mis nimi, mis nimi?
(Ringi sees olija) tema nimi.
Käi läbi, käi läbi,
käi läbi roosipõõsaste
ja otsi kohta, kust sa saad
ja lükka teine sisse.

Draama

muuda

Julia:

Su nimes üksnes oma vaenlast näen —
jääd endaks, ka kui pole sa Montecchi.
Oo, muuda nimi! Sest mis on Montecchi?
Ei käsi, jalg, ei küünarvars, ei nägu,
ei ükski inimihu osake.
Mis nimi loeb? See, millel nimeks roos,
teist nime kandes lõhnaks sama hõrgult.

  • William Shakespeare, "Romeo ja Julia", II vaatus, 2. stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" V, (1966), lk 130


Vanasõnad

muuda
  • Aus nimi kallim kui kuld.
  • Heal lapsel mõnda (mitu) nime.
  • Igal nõmmel isenimi, igal marjal isemagu.
  • Kelle laps, selle nimi.
  • Kuidas nimi, nõnda vili.
  • Nimi ei riku meest, kui mees ise nime ei riku.
  • Nimi ei riku meest, olgu pada ehk pang.
  • Rublane nimi, kopikane amet.
  • Räägi meest, aga ära nimeta mehe nime!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Nimi&oldid=121674"