Nimekaim

ProosaRedigeeri

  • "Minu nimi on Lelet, Lelet Hallat," ütlesin ma ja surusin ta kätt. Hoidsin hinge kinni. Ma ei tahtnud, et ta paluks mul oma nime korrata. Ma vihkan, kui keegi mult seda palub. Ma tean, et mul on imelik nimi, aga ega ma seda endale ise pannud ole. Isa pani. Ja mulle ausalt öeldes isegi meeldib, et iga nurga peal ei tule mõnda nimekaimu vastu. Aga kui Karl oleks palunud mul oma nime korrata, siis oleks ma ta ikkagi selle raamatujamaga pikemalt mõtlemata põrgusse saatnud. Ma tean, et see on nõme jonn, aga ma olen juba selline ja midagi sinna parata ei saa. (lk 5-6)