Vikat

tööriist eeskätt heina ja teravilja niitmiseks

Vikat on tööriist heina ja teravilja mahalõikamiseks ehk niitmiseks.

Barthel Beham, "Veritas" (1540)
Sigvard Hansen, "Noormees vikatit teritamas" (1888)
Julius Paulsen (1860–1940), "Talupoeg vikatiga", s.d.
Firmin Baes, "Niitja" (u 1900)
Elna Borch (1869–1950), "Surm ja tütarlaps", s.d

Proosa

muuda
  • Kooliõpetajale antud tõotus, kõik ülesanded ise valmis teha, oli tema peast juba ammu ununenud ja selle aset täitsid, nagu ennegi, indiaanlased, Kentuki poisid, vibupüssid, puust uisud süllapikkuste nööridega ja nii edasi; igatahes kõik imelikud, mitte harilikud asjad. Iseäranis imekspanemise väärt suur oli tema juures puu-uiskude sigivus, mis igatahes osalt hooaja arvesse tuli panna. Ta müüs neid iga päev ühe ja paari kaupa, aga teine päev oli tal neid jälle kaks-kolm tükki kaasas. Kuulujutt käis ringi, et Toots raudu, mis uiskudel all olid, vikatitest tegevat; kuid uutest ja mitte vanadest, ärakulunud vikatitest. Keegi oli kunagi kuulnud, kui Toots Visakule kõrva sisse järgmist oli sosistanud:
"Vikatid on kambri lakas. Sealt ma teisi toon ikke... Iga päev ühe." Ja edasi oli ta sõrme suhu pistnud, kurvalt pead raputanud ja tähendanud:
"Kui nüüd vanamees suvel heinamaale tahab minna ja vikatid maha toob, siis põle enam mitte ühte vikatit otsas. Kõik paljad varred, seo või vana saapa laba otsa ja niida."
  • Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 112


  • Ei salli ma seda vennikest, surma nimelt. Ta ei ole eesti mees. Käib ringi, vikat õlal. Aga vikat on peaaegu sama mis sirp, ja kus on juba sirp, sealt pole vasargi kaugel. Aga seda, mida tähendavad sirp ja vasar, pole tarvis lapselegi seletada. Seda jälkust ei jõua kirjeldadagi! (lk 89)

Luule

muuda

Näen heinalt poissi tulevat ja pruuni plikat,
neid kannab rehasid ja poisil õlal vikat,
ja armund paarile kuum juuli valab raugust.
Mind kylastab kord ihuyksi see, kel vikat.

  • Märt Laarman, XV "... Näen heinalt poissi tulevat ja pruuni plikat" kogus "Kylmad rubaiid", Vagabund, 1996


Roosa hommik hüppas pilvepuhmast,
Uduvöötides tal' vastu läikles luht,
Kastepärleid murdus päiksetules.
Peagi üles-alla voogas
liblikaid kui õiehelbeid.
/---/
Peagi kujus korvi
linaskeid ja haugi.
Ah, kuis ahmis õhku
kuivas kitsikuses lämbuv pundar!

Kojuteel
vikatite luisku kuuldus luhast.

  • Heiti Talvik, "Hommik" (23. august 1943) - Rmt: Sõnarine 2. Eesti luule antoloogia. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 448


Küll need valmivad põllusiilud,
mida niitnud mu vahe vikat,
küll need valged leivaviilud,
mida on lõigand mu nuga, küll need tunduvad pikad!
Otsast alata, lõppu ei näe,
nõnda suur on see viljanurm.
Vikat külmetab vana käe,
noapääst villid lööb pihku
enne kui lõikab surm
ja köidab mu vihku.

  • Bernard Kangro, "Põllumehe surm", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 34


kui ka lähed kanna oma kõrgust
ligi maad ja varja kehaga.
Kaasas vikat nii ta tuleb põrgust
ja su kokku riisub rehaga.

  • Juhan Viiding, "* võta pikksilm. oota pikisilmi" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 7


väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves

  • Juhan Viiding, "* väljas lõõmab juuli" kogus "Selges eesti keeles", lk 37


Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.
Arg värin läbib kõrget pilliroogu,
lind paiskub lendu. Äkki tajun ohtu:
Suur Heinaline hõikab võtma loogu

  • Aivo Lõhmus, "Suur Heinaline", 1975 ("Sõnarine. Eesti luule antoloogia", koostanud Karl Muru, 4. köide, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 427)


    /---/ Aeglaselt pöörlevas suves
puituvad puude lehed Rohumets kerkib vööni
Ritsikad saevad ennastunustavalt üht ja seda-
sama mööduva päeva laulu Sina aegade sisse
mässitu võtad hommikul vikati
Kõik on sulle antud järele proovida
Sõjaoht ja püsimistung Elu langeb kui
rohi Aed kasvab kord taevani

  • Ene Mihkelson, "* Võid igavesti mõtlema jääda vaid merest" kogust "Elujoonis" (1989)

Vanasõnad

muuda
  • Kui ei nühi vikatit, nühib vikat sind.
  • Pikk vikat niidab laia kaare.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel