Vikat
Vikat on tööriist heina ja teravilja mahalõikamiseks ehk niitmiseks.
Proosa muuda
- Ei salli ma seda vennikest, surma nimelt. Ta ei ole eesti mees. Käib ringi, vikat õlal. Aga vikat on peaaegu sama mis sirp, ja kus on juba sirp, sealt pole vasargi kaugel. Aga seda, mida tähendavad sirp ja vasar, pole tarvis lapselegi seletada. Seda jälkust ei jõua kirjeldadagi! (lk 89)
- Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008
Luule muuda
Näen heinalt poissi tulevat ja pruuni plikat,
neid kannab rehasid ja poisil õlal vikat,
ja armund paarile kuum juuli valab raugust.
Mind kylastab kord ihuyksi see, kel vikat.
- Märt Laarman, XV "... Näen heinalt poissi tulevat ja pruuni plikat" kogus "Kylmad rubaiid", Vagabund, 1996
Roosa hommik hüppas pilvepuhmast,
Uduvöötides tal' vastu läikles luht,
Kastepärleid murdus päiksetules.
Peagi üles-alla voogas
liblikaid kui õiehelbeid.
/---/
Peagi kujus korvi
linaskeid ja haugi.
Ah, kuis ahmis õhku
kuivas kitsikuses lämbuv pundar!
Kojuteel
vikatite luisku kuuldus luhast.
- Heiti Talvik, "Hommik" (23. august 1943) - Rmt: Sõnarine 2. Eesti luule antoloogia. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 448
Küll need valmivad põllusiilud,
mida niitnud mu vahe vikat,
küll need valged leivaviilud,
mida on lõigand mu nuga, küll need tunduvad pikad!
Otsast alata, lõppu ei näe,
nõnda suur on see viljanurm.
Vikat külmetab vana käe,
noapääst villid lööb pihku
enne kui lõikab surm
ja köidab mu vihku.
- Bernard Kangro, "Põllumehe surm", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 34
kui ka lähed kanna oma kõrgust
ligi maad ja varja kehaga.
Kaasas vikat nii ta tuleb põrgust
ja su kokku riisub rehaga.
- Juhan Viiding, "* võta pikksilm. oota pikisilmi" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 7
väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves
- Juhan Viiding, "* väljas lõõmab juuli" kogus "Selges eesti keeles", lk 37
Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.
Arg värin läbib kõrget pilliroogu,
lind paiskub lendu. Äkki tajun ohtu:
Suur Heinaline hõikab võtma loogu
- Aivo Lõhmus, "Suur Heinaline", 1975 ("Sõnarine. Eesti luule antoloogia", koostanud Karl Muru, 4. köide, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 427)
/---/ Aeglaselt pöörlevas suves
puituvad puude lehed Rohumets kerkib vööni
Ritsikad saevad ennastunustavalt üht ja seda-
sama mööduva päeva laulu Sina aegade sisse
mässitu võtad hommikul vikati
Kõik on sulle antud järele proovida
Sõjaoht ja püsimistung Elu langeb kui
rohi Aed kasvab kord taevani
- Ene Mihkelson, "* Võid igavesti mõtlema jääda vaid merest" kogust "Elujoonis" (1989)
Vanasõnad muuda
- Kui ei nühi vikatit, nühib vikat sind.
- Pikk vikat niidab laia kaare.
