Heinategu

Proosa muuda

Lilli ja Polli vahemail, üsna Läti piiri ligi ei olevat ju ennevanasti järve olnudki. Olnud ainult kena lainjas tasandik, metsa ning heinamaaniitudega kaetud, nii kaugele kui silm vähegi võttis.

Ja miks ei pidanud seal heinamaad olema? Oli ju Lillirahvas kange karjakasvataja ning hoolas heinategija. Nemad need metsagi ründasid ja maad raadasid.

Ilus lopsakas heinamaalage ulatus ikka kaugemale ja kaugemale, Lillilt üles Karksi metsade poole.

Juba kartsid Karksi kütid, et lillilaste heinategu nende saakloomi segab ja hirved-jänesed metsast sootuks ära põgenevad. Juba pahandasid Polli põllumehed, et Lilli loomad peagi nende viljas pahmavad. Lilli omad aga karjatasid karja kaugel ümberringi ja lõksutasid vikateid luisata, nii et Karksi metsad kajasid. (lk 5)

Kõik algas härjast — just nagu karjakasvataja-rahvale kohane. Tõtt-öelda polnud esiotsa härgagi.

Oli ainult tulikuum heinakuu päev ning hulk kirevaid heinakaarutajaid uutel ja endistel niitudel. Hommikupoolikul aina hõiguti ja kaasitati, lõuna tulekul aga lõhuti vaikides tööd teha. Pole ju alati niisugust palavat päevasüdant, et hommikune kastehaljas heinakaar lausa silme all pealt tahedaks tõmbab. Ole ainult mees ja keera niidusel teist külge!

Magus närtsiva rohu lõhn tõusis luhtadelt heleda taeva poole üles. See pani lillilaste pead pisut pööritamagi. Aga kes sai sellest hoolida, kui hein otse krõbinal kuivas ning saod tahtsid õhtu eel üles panna.

Kui ainult vihm kuskil ei varitseks või äikeseilm sealsamas metsa taga ei hauduks! (lk 5-6)

Aime Maripuu, "Järv tuleb", rmt: "Jäljed ümber järve", Tallinn: Eesti Raamat, 1978

Selleks ajaks oli ka Vilma rehaga kohal. Ta tõmbas heina hunnikutesse, vanamees kandis viglaga kokku ja pani üles. Loog oli raske. Vilma töötas aegamisi, nii nagu tüsedus ja tursunud, valutavad jalad lubasid. Kuhu seal kiiret oligi, kui ainult üks redelijagu oli kahekesi kokku panna, vanamehe kahe hommiku niidus. Kahe hommiku! Varem oleks ühe hommikuga niisama palju jõudnud, õigel heinamaal, kus paks rohi, isegi poolteist või kaks redelit. Näe, ei ole enam ei jõudu ega heinamaad! Kohmitse ainult. Päris häbi kohe saokaupa heina korjata nagu saunik, et mitte jääda talvel palja leiva ja suhkru peale istuma. Liha enam ei taha, praetükid vedelevad taldrikul kas või nädal aega. Mekid, mekid, aga palju sa sööd, hing ihkab piima. Oleks keegi, kes niidaks, maksaks kas või viis rubla päevas, aga kõik teevad ainult endale ja on uhked pealegi nagu seesama naabri-Edvarts — temal olevat vaja puhata! Mis puhkus on maainimesel suveajal? Kas päev otsa traktoril istumine võtab tõesti nii läbi? Masin töötab, mitte juht, mis see kangide vajutamine õige ära ei ole. Varem, vaat siis oli töö, kui rukis oli nagu müür, põllule võis nagu metsa ära eksida, ja see mets tuli rautsiga maha niita, vihku siduda. Sellele mõeldes oli Vilma hakanud nii kiiresti riisuma, et tal kippus hinge matma. Naine seisatas, et hinge tõmmata, ja vaatas tagasi. Selja taga oli pikk paks vaal, Gusts ei jõudnud järele, vanuigi päris jõuetuks jäänud teine. Vilma võttis sületäie heinu, ajas end sirgu, rindu lõi valu, heinakõrred torkisid paljaid käsivarsi. Ah, see oli ainult kõdi, võrreldes rukkikõrrega, mis torkis käed veriseks. Ja siiski oli vanasti hea töötada, kas või sellepärast, et ise olid noor ja jõud käis tööst üle, mitte nii nagu praegu. Jõuetus vaevas nüüd tedagi, Vilma ei tahtnud seda endale tunnistada, seepärast ei meeldinud ka talle mehe tööd vaadata. (lk 16)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

Luule muuda

Lell juba käärib särgikäiseid üles ...
"Uh," palun mõttes,
"et tal murduks hang!"
On heinad minu taga,
peal,
ja süles.
Ma rabelen kui lootusetu vang.

Siis kuhjavarda ümber traavi lasen
ja ilm on äkki ülearu soe.
"Sa laiust kasvata...
ja tasem, tasem!"
On lelle õpetused
mulle toeks.
/---/
Ju küla aknais
peegeldab end eha,
kui lähenema hakkab tuttav õu.
Mu õlal murdund pulkadega reha
ja näpuotsas tühi jooginõu.

Milvi Seping, "Heinal" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 48-49