Kuulujutt

Proosa

Kui kõrvalises Serbias üks ertshertsog mõrvati, paistis see väga kauge sündmusena, mis meile põrmugi korda ei lähe. Lõppude-lõpuks, Balkanil mõrvati alatasa keegi. Et see võiks puudutada meid siin Inglismaal, näis täiesti uskumatu — ja ma ei räägi seda mitte ainult enese, vaid peaaegu kõigi seisukohast. Otsekohe pärast seda mõrva kerkisid silmapiirile nagu ähvardavad tormipilved. Ebatavalised kuuldused läksid liikvele — kuuldused sellest fantastilisest nähtusest — sõjast! Aga muidugi oli see ainult ajalehtede jutt. Ükski tsiviliseeritud rahvas ei hakka ju sõdima. Sõdu polnud olnud juba palju aastaid; tõenäoliselt kunagi ei tule ka.

Ei, tavalistel inimestel, tegelikult vist kõigil peale mõne tähtsama ministri ja välisministeeriumi kitsama ringi, polnud aimugi, et sõda võiks tõesti puhkeda. Kõik oli ainult kuulujuttude tasemel — inimesed kütsid end üles ja rääkisid, et asi näeb tõesti välja "üsna tõsine" — need olid vaid poliitikute kõned. Ja siis äkki ühel hommikul see oligi juhtunud.

Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 249

"Aga miks ma peaksin teda leinama?" küsisin ma Chade'ilt, sest polnud julgenud küsida seda Burrichilt. "Ma isegi ei tundnud teda."

"Ta oli su isa."

"Ta tegi mind suvalise naisega. Kui ta minust teada sai, läks ta ära. Isa! Ta ei hoolinud minust mitte kunagi." Seda lõpuks valjusti välja öeldes valdas mind trots. Burrichi sügav andunud leinamine ja nüüd ka Chade'i vaikne kurbus tegid mind maruvihaseks.

"Sa ei tea seda kindlalt. Sa kuuled ainult kuulujutte. Sa ei ole veel piisavalt vana, et mõnda asja mõista. Sa ei ole kunagi näinud, kuidas lind meelitab vigastust teeseldes kiskjaid oma poegade juurest eemale."

Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000, lk 142

Kuulujutt on informatsioon, mis on nii peeneks destilleeritud, et võib kõigest läbi imbuda. Tal pole levimiseks uksi ja aknaid vaja - vahel pole tal vaja isegi inimesi. Ta võib elada vabalt ja metsikuna, joosta kõrvast kõrva kordagi huuli puudutamata.
- Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 62

[Willikins:] "Köögis käib rahvas kogu aeg edasi-tagasi, härra hertsog, ja kuulujutud on teenijate ukse taga omamoodi valuuta." (lk 155)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Ines oli alati otsinud tugevamatelt toetust. Kõige rohkem just Hennalt. Esimeses ja teises klassis tassis ta Hennale komme poolehoiu võitmiseks. Sellest aga polnud suuremat kasu. Henna sõi kommid ära ja küsis veel juurdegi. Hennale meeldisid kuulujutud. Ines hakkas lahtiste kõrvadega koolis ringi liikuma ja kandis kõik kuuldu Hennale ette. Et lugusid huvitavamaks teha, pani ise juurde, mis pähe tuli. Mõnda aega saavutas ta Henna poolehoiu, aga siis puhkes torm. Ta oli liiga palju lugusid klassikaaslaste kohta kokku luuletanud ja Ineselt hakati üheskoos aru pärima. Klassi tüdrukud pidasid mitu nädalat sõnasõda ja klaarisid arveid ning Ines sai hüüdnimeks Riiuveski.

Ines sulgus endasse. Ta oli jälle üksi. Ainuke relv oli hästi õppida ja kanda rästikukeelt suus.

Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 12

Meid oli siin linnas palju, aga ometi nii vähe, et kiusasime üksteist kuulujuttudega. Ja puhas õnnetus kõlbab jututeemaks harva - parima maigu annab sellele ports saasta.
- Sirpa Kähkönen, "Graniitmees", tlk Piret Saluri, 2017, lk 66