Kuulujutt

August Malmström, "Kuulujutt"

ProosaRedigeeri

  • Meid oli siin linnas palju, aga ometi nii vähe, et kiusasime üksteist kuulujuttudega. Ja puhas õnnetus kõlbab jututeemaks harva - parima maigu annab sellele ports saasta. (lk 66)


  • "Aga miks ma peaksin teda leinama?" küsisin ma Chade'ilt, sest polnud julgenud küsida seda Burrichilt. "Ma isegi ei tundnud teda."
"Ta oli su isa."
"Ta tegi mind suvalise naisega. Kui ta minust teada sai, läks ta ära. Isa! Ta ei hoolinud minust mitte kunagi." Seda lõpuks valjusti välja öeldes valdas mind trots. Burrichi sügav andunud leinamine ja nüüd ka Chade'i vaikne kurbus tegid mind maruvihaseks.
"Sa ei tea seda kindlalt. Sa kuuled ainult kuulujutte. Sa ei ole veel piisavalt vana, et mõnda asja mõista. Sa ei ole kunagi näinud, kuidas lind meelitab vigastust teeseldes kiskjaid oma poegade juurest eemale." (lk 142)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Kui kõrvalises Serbias üks ertshertsog mõrvati, paistis see väga kauge sündmusena, mis meile põrmugi korda ei lähe. Lõppude-lõpuks, Balkanil mõrvati alatasa keegi. Et see võiks puudutada meid siin Inglismaal, näis täiesti uskumatu — ja ma ei räägi seda mitte ainult enese, vaid peaaegu kõigi seisukohast. Otsekohe pärast seda mõrva kerkisid silmapiirile nagu ähvardavad tormipilved. Ebatavalised kuuldused läksid liikvele — kuuldused sellest fantastilisest nähtusest — sõjast! Aga muidugi oli see ainult ajalehtede jutt. Ükski tsiviliseeritud rahvas ei hakka ju sõdima. Sõdu polnud olnud juba palju aastaid; tõenäoliselt kunagi ei tule ka.
Ei, tavalistel inimestel, tegelikult vist kõigil peale mõne tähtsama ministri ja välisministeeriumi kitsama ringi, polnud aimugi, et sõda võiks tõesti puhkeda. Kõik oli ainult kuulujuttude tasemel — inimesed kütsid end üles ja rääkisid, et asi näeb tõesti välja "üsna tõsine" — need olid vaid poliitikute kõned. Ja siis äkki ühel hommikul see oligi juhtunud. (lk 249)
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164