Proosa

muuda
  • 1993. aastal kõndisin ma Manhattani tänavatel ja möödusin ühest lehekioskist, kui mind jahmatas äärmiselt häiriv foto Newsday esikaanel. See kujutas äsja Bosnia vägistamislaagrist tulnud kuut noort naist. Nende nägudel peegeldus šokk ja meeleheide, kuid veelgi häirivam oli tunne, et midagi õrna ja puhast nende elus oli igaveseks hävitatud. Ma hakkasin lugema. Ajalehes oli veel üks foto noortest naistest, kes olid hiljuti taaskohtunud oma emadega ja seisid nüüd poolkaares ühes gümnaasiumihoones. Rühm oli suur ja mitte ükski neist, ei emadest ega tütardest, ei suutnud kaamerasse vaadata. (lk 86-87)
    • Eve Ensler, "Vagiina monoloogid", tlk Hana Arras, 2003