Eve Ensler

Eve Ensler (sündinud 25. mail 1953 New Yorgis) on USA näitleja, näitekirjanik, kunstnik ja aktivist.

"Vagiina monoloogid"

Tsitaadid väljaandest: Eve Ensler, "Vagiina monoloogid", tlk Hana Arras, 2003.

Ma pole mingi sündinud esineja. Mulle torkas alles siis pähe, et ma "Vagiina monolooge" esitan, kui olin seda juba umbes kolm aastat teinud. Enne seda tundus mulle kõigest, nagu ma jutustaksin äärmiselt isiklikke lugusid, mida inimesed olid minuga nii suuremeelselt jaganud. (lk 23)
Jutustades ei suutnud ma paigalt liikuda. Ma pidin istuma kõrgel toolil ja jalad kuhugi toetama. Mul oli tunne, nagu roniksin ma igal õhtul kosmoselaeva. Pidin rääkima mikrofoni ka väikestes saalides, kus mind oli niigi hästi kuulda. Mõnikord täitis mikrofon rooli, mõnikord gaasipedaali aset. (lk 23-24)
Esimestel aastatel oli mul esinemiseks vaja kanda sukki ja paksu tallaga meestekingi. Hiljem, kui lavastaja Joe Mantello soovitas mul kingad ära võtta, suutsin ma seda vaid paljajalu teha. (lk 24)
Igal õhtul pidin ma kogu etenduse aja hoidma käes 5x8 mõõdus kaarte, olenemata tõsiasjast, et tükk oli mulle juba pähe kulunud. Näis, nagu viibiksid nende kaartide näol kohal kõik intervjueeritud naised ja ma vajasin neid enda juurde. (lk 24)
Vagiinalood leidsid mind, nagu ka inimesed, kes tahtsid näidendit lavastada või oma linna kutsuda. Mil iganes olen ma üritanud kirjutada näiteks poliitiliselt korrektse sisuga monoloogi, on need katsetused alati luhtunud. Pange tähele monoloogide vähesust menopausi või transseksuaalsete naiste teemal. Ma üritasin. "Vagiina monoloogid" käsitleb külgetõmmet, mitte reklaami. (lk 24)
CNN laseb eetrisse kümneminutilise erisaate "Vagiina monoloogidest, mainimata kordagi sõna "vagiina". (lk 26)
Naised ja mehed minestavad etenduse ajal. Seda tuleb sageli ette. Alati käsikirja ühes ja samas kohas. (lk 27)
Naised tellivad telefoni teel pileteid "Monoloogidele", mehed küsivad pääsmeid "Vagiina kroonikatele". Punkarist piletimüüja teatab naistele, et kui nad seda sõna kuuldavale tuua ei suuda, ei tohi nad ka etendusele tulla. (lk 28)
Rännates oma tükiga linnast linna, riigist riiki, jäid pärast show lõppu sajad naised ootama, et rääkida mulle oma elust. Etendus oli mingil viisil päästnud kütkeist valla nende mälestused, valu ja iha. Õhtust õhtusse kuulsin ma samu lugusid: naistest, keda vägistati teismeeas, kolledžis, lapsepõlves, täiskasvanuna; naistest, kel oli viimaks õnnestunud põgeneda abikaasade käest, kes ähvardasid neid surnuks peksta; kabuhirmus naistest, kes ei julgenud lahkuda; naistest, keda võeti seksuaalselt, enne kui nad seksuaalsusest üldse eadlikuks olid saanud ja võtjateks olid kasuisad, -vennad, nõod, onud, emad või isad. Tundsin, et hakkan mõistust kaotama, nagu oleks avanenud uks mingisse allilma ja mulle räägitaks asjadest, mida ma ei pidanuks teadma, ise samal ajal teades, et need asjad on hädaohtlikud. (lk 29-30)
Pikkamisi koitis mulle, et miski pole tähtsam naiste vastu suunatud vägivallale lõpu tegemisest, et naiste rüvetamine annab tunnistust inimsoo suutmatusest austada ja kaitsta elu ning kui me seda viga ei paranda, ootab meid kõiki hukk. Ma ei arva, et laskun äärmusesse. Kui sa vägistad, peksad, vigastad, sandistad, põletad, matad ja terroriseerid naisi, hävitad sa planeedi olulisima eluenergia. Sa sunnid avatud, usaldava, hoolitseva, loova ja elava olema küürakas, viljatu ja murtud. (lk 30)
Afganistanis on RAWA, Afganistani naiste revolutsiooniline assotsiatsioon, mis on pühendunud naiste vabastamisele Talibani jõhkra rõhumise alt. Seal ei tohi naised tööl käia, kooliharidust saada, arsti juurde minna ega majast meessaatjata väljuda. Seal maetakse naised burkade alla, neil puudub igasugune kaitse vägistamise ja mõrvamise vastu. V-Päeva Fond aitab RAWA-1 naistele salajastes koolides haridust jagada, ebaseaduslikke hukkamisi dokumenteerida ja naisliikumist arendada. (lk 32)
Selleks, et inimsugu jätkuda saaks, peavad naised end turvaliselt ja täieõiguslikena tundma. Lihtsakoeline tõdemus, ent vajab mõistmiseks suurt tähelepanu ja armastust nagu vagiinagi. (lk 34)
- "Sissejuhatus"

Vean kihla, et te tunnete muret. Mina tundsin muret. Sellepärast ma käesoleva tüki paberile paningi. Ma tundsin muret vagiinade pärast. Ma tundsin muret selle pärast, mida me vagiinadest mõtleme, aga veelgi rohkem muretsesin ma sellepärast, et me neile üldse ei mõtle. Ma muretsesin oma vagiina pärast. Tal oli vaja konteksti teiste vagiinade näol - kogukonda, vagiinade kultuuri. Neid ümbritseb nii pilkane pimedus ja tihe saladuskate — nagu Bermuuda kolmnurka. Keegi ei pöördu sealt tagasi teateid tooma. (lk 36)
Kõigepealt on asi selles, et oma vagiina leidmine polegi nii lihtne. Naised elavad teda vaatamata nädalaid, kuid, mõnikord aastaid. Ma intervjueerisin ühte mõjukat äridaami, kes väitis, et tal on liiga kiire, tal polevat aega. Vagiina vaatamine, ütles ta, on raske töö. Tuleb heita selili peegli, soovitavalt sellise ette, kus inimene täispikkuses näha on. Peab sisse võtma ideaalse asendi ja ideaalne peab olema ka valgustus, et peegel ja kehaasendi nurk vaatevälja mingil moel ei ähmastaks. Sa väänad ja käänad end. Sa kenitad kaela ja su selg lööb lausa tuld. Siis oled sa rampväsinud. Ta ütles, et tal pole selleks aega. Tal on kiire. (lk 37)
Salajas meeldib naistele oma vagiinast rääkida. Nad satuvad õhinasse, peamiselt sel põhjusel, et keegi pole neilt varem midagi sellist küsinud. (lk 38)
Teeme algust sõnaga "vagiina". Parimal juhul kõlab see nagu mingi nakkushaigus või meditsiiniline instrument. "Kähku, õde, andke mulle vagiina." "Vagiina." "Vagiina." Kui mitu korda te seda ka ei ütleks, kunagi ei kola see sõnana, mida te tõepoolest tahaksite öelda. See on täiesti naeruväärne ja absoluutselt ebaseksikas sõna. Kui te kasutate seda armuvahekorra ajal, üritades olla poliitiliselt korrektne — "Kallis, kas sa võiksid mu vagiinat silitada?", siis tapate naudingu juba eos. (lk 38)
Ma olen vagiinade pärast mures. Mures sellepärast, kuidas me neid nimetame ja kuidas ei nimeta.

Great Neckis kutsutakse seda "pussycat" (kiisuke). Üks kohalik naine jutustas mulle, kuidas tema ema tavatses manitseda: "Ära kanna pidžaama all aluspükse, kullake, sa pead oma kiisukest õhutama." Siis on veel "hargivahe", "harso", "harvik", "hudu", "häts", "irv", "jumala kirvejälg", "karguvahe", "karikas", "ketu", "kidu", "kikuss", "kits" "kodukaru", "kuristik", "kõtus", "lõbukas", "mummu", "märgala", "mätas", "nihveltoos", "niska", "nässing", "pasim", "piiber", "pila", "pillu", "Pilu", "pilukelluke", "pipp", "pissi", "pragu", "prigu", "puss", "puts", "põõsas", "pässakas", "rodjo", "sammal", "sass", "seesam", "siil", "sobar", "tipp", "tupp", "tuss", "tutt", "tuustak", "urg", "utte", "vitt", "voldik", "õõnuti" ja "ümbrik". Ma olen vagiinade pärast mures. (lk 38-39)

Te ei saa armastada vagiinat, kui te ei armasta karvu. Paljud inimesed ei armasta karvu. Minu esimene ja ainus abikaasa vihkas karvu. Ta ütles, et need on sasised ja räpased. Ta sundis mind vagiinat paljaks raseerima. See näis pundunud ja paljastatud, nagu väike tüdruk. See erutas teda. Minuga armatsedes tundus mu vagiina, nagu võib tunduda habemetüügas. Selle hõõrumine valmistas ühtaegu naudingut ja valu. Nagu sügaks moskiitohammustust. Tundus, nagu oleks see tules. Seal olid karjuvpunased kühmud. Ma keeldusin seda uuesti raseerimast. (lk 41-42)
Naisterapeudil oli tugev saksa aktsent ja ta ahmis lausete vahel õhku, et oma kaasaelamisvõimet demonstreerida. Ta päris minult, miks ma ei taha oma abikaasale meele järele olla. Vastasin, et minu arvates oli see veider. Ma ei tundnud suurt midagi, kui seal all kõik paljas oli, hakkasin tahes-tahtmata lapsehäälega rääkima, nahk oli ärritatud ja isegi tsinksalv ei toonud leevendust. Terapeut ütles mulle, et abielu on kompromiss. Ma küsisin tema käest, kas vagiina paljaksajamine teeb lõpu mu mehe kõrvalehüpetele. Ma küsisin tema käest, kas tal on palju niisuguseid juhtumeid ette tulnud. Ta ütles, et küsimused pidurdavad protsessi. (lk 42)
Siis ma mõistsin, et karvad on seal põhjusega - nad on nagu leht ümber õie, nagu muru ümber maja. Et armastada vagiinat, tuleb armastada karvu. Sa ei saa valida vaid neid osi, mida tahad. (lk 43)
Seal all? Seal all pole ma käinud alates 1953. aastast. Ei, Eisenhoweril polnud sellega vähimatki pistmist. Ei, ei, seal all on kelder. See on väga rõske, kleepuv-niiske. Sa ei taha sinna alla minna. Usu mind. Sa jääd haigeks. Lämmatav. Iiveldamaajav. Niiskuse ja hallituse ja kõige muu lõhn. Vuih! Väljakannatamatu hais. Imbub riietesse.

Ei, seal all ei juhtunud mingit õnnetust. See ei plahvatanud ega süttinud põlema, ei midagi niisugust. See polnud sugugi dramaatiline. Ma tahan öelda... ah, pole midagi. Ei. Pole midagi, Ma ei saa sulle sellest rääkida. Miks sinusugune nutikas tüdruk käib ringi ja pärib vanaprouadelt seal all asuva kohta? Kui mina noor olin, siis küll niisugust asja ei tehtud. Mida? Jessas, olgu peale. (lk 53-54)

Ma ei suuda seda teha, rääkida sellest seal all. Sa lihtsalt tead, et ta on seal. Nagu kelder. Vahetevahel seal koliseb ja müriseb. On kuulda torude tüminat, tekivad ummistused, sinna jäävad kinni väiksed loomad ja asjad, seal läheb märjaks ning mõnikord peavad töömehed lekkivaid torusid parandama. Aga muidu jääb uks suletuks. Sa unustad tema olemasolu. Ta on osa majast, aga sa ei näe seda ega mõtle sellele. Ja ta peab seal olema, sest iga maja vajab keldrit. Muidu oleks ju magamistuba keldrikorrusel. (lk 54)
Ma nägin unenägusid, pööraseid unenägusid. Oh, need on tobedad. Miks? Burt Reynolds. Ma ei tea, miks. Ilmsi ei pakkunud ta mulle erilist huvi, aga unes... oli alati Burt ja mina. Burt ja mina. Burt ja mina. Me oleme väljas. Burt ja mina. Mingis restoranis, mis meenutab Atlantic City omi - suur, kroonlühtrid hiilgavad laes, tuhanded vestides kelnerid sebivad ringi. Burt annab mulle orhideekorsaaži. Ma kinnitan selle oma jakile. Me naerame. Me naerame alati, Burt ja mina. Sööme krevetisalatit. Hiiglaslikke, imemaitsvaid krevette. Me naerame taas. Me oleme koos väga õnnelikud. Siis ta vaatab mulle sügavalt silma ja tõmbab mu enda juurde restorani keskele ning sel silmapilgul, kui ta kummardub mind suudlema, hakkab ruum vappuma, tuvid lendavad laua alt välja — mul pole aimugi, mida need tuvid laua all tegid - ja sealt alt pääseb valla üleujutus. See valgub minust välja. Muudkui voolab ja voolab. Selle sees löövad lupsu kalakesed, ulbivad tillukesed paadid, ja kogu restoran täitub veega. Burt seisab põlvini mu üleujutuses, näol kohutavalt pettunud ilme, et ma olen sellega jälle hakkama saanud, ning vaatab õudusega oma sõpru, Dean Martinit ja teisi, kes smokingutes ja õhtukleitides mööda ujuvad. (lk 56-57)
Enam ma niisuguseid unenägusid ei näe. Sellest ajast saadik, kui nad peaaegu kõik välja võtsid, mis selle juurde seal all kuulus. Eemaldasid emaka, munajuhad, kogu krempli. Arst arvas, et viskab head nalja. Ta ütles, et kui ei kasuta, jääd ilma. Tegelikult sain ma teada, et põen vähki. Kõik selle ümber pidi kaduma. Ja kellel seda üldse vaja on? Õigus? Äärmiselt ülehinnatud. Ma olen igasuguste muude asjadega tegelenud. Mulle meeldivad koerte esinemised. Ma müün antiiki. (lk 57)
Ma vestlesin paljude naistega menstruatsioonist. Hakkas ilmnema koori-efekt, omamoodi metsik ühislaul. Üks lugu oli nagu teise kaja. Ma lasksin häältel koos veritseda. Ma kaotasin end selles pulbitsuses. (lk 61)
Teine klass, seitsmeaastane, mu vend rääkis kuupuhastusest. Mulle ei meeldinud viis, kuidas ta naeris.

Ma läksin ema juurde. "Mis on kuupuhastus?" pärisin ma. "See on tubade koristamine," kostis ta. "Igakuine suurpuhastus." (lk 63)

[Menstruatsioonist:] Ma olin kaheteistkümnene. Ema virutas mulle kõrvakiilu ja andis punase puuvillase särgi. Isa läks sangriat ostma. (lk 68)
Mu vagiina on merikarp, ümar roosa tundlik merikarp, mis avaneb ja sulgub, sulgub ja avaneb. Mu vagiina on lill, imetabane tulp, mille kese on terav ja sügav, lõhn delikaatne, õielehed õrnad, ent tugevad. (lk 71)
Olin alati pidanud oma vagiinat iseseisvaks olemiks, mis tähe kombel oma galaktikas tiirleb, oma gaasja energia viimaks ära põletab või plahvatab tuhandeks imetillukeseks vagiinaks, mis oma galaktikates tiirlema hakkavad. (lk 72)
Seminaris paluti meil käsipeegliga oma vagiinat uurida. Ja pärast hoolikat vaatlust tuli rühmale rääkida, mida sa nägid. Pean tunnistama, et selle hetkeni põhines kõik, mida ma oma vagiinast teadsin, kuulujuttudel või väljamõeldistel. Ma polnud seda kunagi näinud. Mul polnud kunagi tulnud pähe seda vaadata. Vagiina eksisteeris minu jaoks justkui mingil abstraktsel tasandil. Mulle tundus nii alandav ja veider seda vaadata, nagu me seminaris tegime, heites selili läikivatele sinistele mattidele, käsipeeglid pihus. Küllap oli sama tunne esimestel astronoomidel, kes algeliste teleskoopidega tähistaevast piilusid. (lk 73)
Esmapilgul paistis mu vagiina üsna murettekitav. Nagu näeks esimest korda, kuidas kala lõhki lõigatakse, ja sa avastad otse naha all tema verise keerulise sisemaailma. See oli nii toores, nii punane, nii värske. Kõige rohkem panid mind imestama kihid. Kihid kihtide sees, mis omakorda uuteks kihtideks avanesid. (lk 73)
Siis küsis seminari juhatav naine, kui paljud kohalolijaist on kogenud orgasme. Kaks naist tõstsid kõhklevalt käe. Mina ei tõstnud, kuigi olin orgasme saanud. Ma ei tõstnud kätt, sest need olid olnud väga juhuslikud orgasmid. Need olid minuga juhtunud. Need juhtusid minu unenägudes ja ma ärkasin ekstaasis. Need juhtusid sageli vees, enamasti vannis. Ükskord Cape Codis. Need juhtusid hobusel, jalgrattal, jõusaalis trenažööril. Ma ei tõstnud kätt, sest kuigi olin orgasme saanud, polnud mul aimugi, kuidas neid esile kutsuda. Ma polnud kunagi proovinud tahtlikult orgasmi saada. Ma pidasin seda müstiliseks ja maagiliseks juhtumiseks. Ma ei tahtnud vahele segada. Sekkumine tundus väär - salasepitsev, manipuleeriv. Nagu Hollywood. Orgasm reeglite järgi. Üllatusmoment oleks kadunud, nagu ka salapära. Häda seisnes aga muidugi selles, et üllatusmoment oli juba kaks aastat kadunud. Ma polnud ammu kogenud maagilist, kogemata juhtunud orgasmi, ja olin paanikas. Sellepärast ma ülepea seminarile läksingi. (lk 74-75)
Tundsin, kuidas paanika minus pead tõstis. Koos kabuhirmu ja mõistmisega, et olin vältinud oma kliitori leidmist, põhjendanud seda ratsionaalselt massimoe ja tarbimisega, sest tegelikult pesitses minus kohutav kartus, et mul polegi kliitorit, et ma olen üks neist kehaliselt võimetutest, üks neist frigiidsetest, surnud, kinnipandud, kuivadest, aprikoosimaitselistest, kibedatest... oh issand. Ma laman seal, peegel pihus, otsides oma kohakest, kobades sõrmedega, ja ainus, millele ma mõelda suudan, on juhtum lapsepõlvest, kui ma olin kümneaastane ja smaragdidega kuldsõrmuse järve kaotasin. Kuidas ma üha uuesti ja uuesti järvepõhja sukeldusin, libistasin kätega üle kivide, kalade, pudelikorkide ja lima, kuid ei leidnud sõrmust. Meeletu hirm, mis minus kobrutas. Teadsin, et saan karistada. Ma poleks tohtinud seda ujudes kanda.

Seminari läbi viiv naine nägi mu hullumeelset kobamist, higistamist ja hingeldamist. Ta tuli mu juurde. Ma kurtsin: "Kaotasin kliitori ära. See on läinud. Ma poleks tohtinud seda ujudes kanda." Naine naeris. Ta silitas rahustavalt mu laupa. Ja ütles, et kliitorit pole võimalik kaotada. (lk 76)

Ma toetasin pea matile ja sulgesin silmad. Panin peegli käest. Ma vaatasin, kuidas ma iseenda keha kohal hõljun. Ma vaatasin, kuidas ma pikkamisi endale lähenen ja sisenen. Mul oli tunne nagu astronaudil, kes siseneb Maa atmosfääri. See oli kirjeldamatult vaikne, see sisenemine, vaikne ja õrn. Ma põkkusin ja maandusin, maandusin ja põkkusin. Ma jõudsin iseenda lihastesse, verre ja rakkudesse ning seejärel libisesin oma vagiinasse. Korraga oli see lihtne ja ma sobisin sinna. Ma olin soe, tukslev, valmis, noor ja elus. Ja siis, silmi ikka kinni hoides, asetasin ma näpu sellele, mis oli ootamatult minuks saanud. Algul tundsin õrna värelust, mis mind paigale jääma õhutas. Pärast sai värelusest maavärin, vulkaanipurse, kihid eraldusid ja liigendusid. Maavärin murdus muistseks valguse ja vaikuse silmapiiriks, mis helide, värvide, süütuse ja igatsuse tasandi kohal avanes, ja ma tundsin sidet, kutsuvat sidet, lamasin viseldes oma väiksel sinisel matil. (lk 77)
Vagiinad on ilusad. Meie enesevihkamine tuleneb vaid repressioonist ja vihkamisest, mis lähtub patriarhaalsest kultuurist. See pole tõeline. Üsad ühinege! Ma tean seda kõike. Nagu näiteks sedagi, et kui me oleksime üles kasvanud kultuurikeskkonnas, kus pakse reisi ilusaks peetakse, siis õgiks me kõik küpsiseid ja kummutaks ühe piimakokteili teise järel, veedaks päevi lamaskledes ja reisi nuumates. Aga me pole üles kasvanud niisuguses ühiskonnas. (lk 80-81)
Et ellu jääda, hakkasin ma teesklema, nagu oleks mu jalge vahel midagi muud. Ma kujutasin ette mööblit - õhukeste puuvilltekkidega kaetud mugavaid madratseid, väikseid sametisi kanapeesid, leopardinahkseid vaipu - või ilusaid asju - siidtaskurätte, tepitud pajalappe, lauanõusid - või miniatuurseid maastikke - kristallselgeid järvesilmi ja Iirimaa vesiseid rabasid. Ma harjusin selle mõttemänguga nii ära, et unustasin vagiina olemasolu sootuks. Mil iganes ma mõne mehega armatsesin, nägin teda vaimusilmas sisenemas naaritsanahkse äärega muhvi, punasesse roosiõide või portselankausikesse. (lk 81-82)
Siis tutvusin ma Bobiga. Bob oli kõige tavalisem mees, keda ma eales olen kohanud. Ta oli kõhn, pikk, mittemidagiütlev ja kandis khakiriideid. Bobile ei meeldinud vürtsikad road ega Prodigy muusika. Seksikas aluspesu teda ei köitnud. Suvel istus ta varjus. Ta ei jaganud oma sügavamaid tundeid. Tal polnud ühtki probleemi ega puudust, ta polnud isegi mitte alkohoolik. Samuti ei saanud teda pidada kuigivõrd humoorikaks, sõnaosavaks ega salapäraseks. Ta polnud kitsi ega kättesaamatu. Enesekeskne ja karismaatiline ka mitte. Ja autoga ta ei kihutanud. Bob ei avaldanud mulle erilist muljet. Ilmselt oleks ta mul üldse kahe silma vahele jäänud, kui ta poleks üles korjanud münte, mis mu käest kulinaariapoe põrandale olid kukkunud. Kui ta 25sendiseid ja penne mulle tagasi ulatades kogemata mu kätt puudutas, siis juhtus midagi. Ma läksin temaga voodisse. Ja seal see ime aset leidiski. (lk 82)
Siis hakkas ta mind lahti riietama.

"Bob, mida sa teed?" pärisin ma.

"Mul on vaja sind näha," vastas ta.

"Ei ole," arvasin ma. "Hopsa aga sisse."

"Mul on vaja näha, milline sa välja näed," ütles ta.

"Aga sa oled punast nahkdiivanit ju ennegi näinud," väitsin ma. (lk 83)

"See on nii kohutavalt intiimne," ütlesin ma. "Kas sa ei saa siis niisama sisse sukelduda?"

"Ei," kostis ta. "See on sinu olemus. Ma pean vaatama."

Ma hoidsin hinge kinni. Ta vaatas ja vaatas. Ta ahmis õhku ja naeratas, silmitses ainiti ja oigas. Ta hingetõmbed sagenesid ja nägu muutus. Ta polnud enam põrmugi tavaline. Ta meenutas näljast ja kaunist kiskjat.

"Sa oled nii imeilus," lausus ta. "Sa oled elegantne, sügav, süütu ja metsik."

"Sa nägid seda sealt?" küsisin ma.

Tundus, nagu ennustaks ta mulle peopesalt.

"Ma nägin seda," vastas ta, "ja muud, palju-palju muud."

Ta silmitses mind peaaegu tund aega, nagu uuriks maakaarti, vaataks teleskoobiga kuud, põrnitseks mulle silma, ent see oli mu vagiina. Ma jälgisin lambivalgel, kuidas ta mind vaatas, ja ta oli nii siiralt vaimustatud, nii rahulik ja eufoorias, et ma hakkasin erutuma ja märjaks minema. Ma hakkasin nägema ennast nii, nagu tema mind nägi. Ma hakkasin tundma end kauni ja sulnina, nagu hinnaline maal või kohisev kosk. Bob ei kartnud. Ta ei tundnud vastikust. Ma hakkasin paisuma, hakkasin uhkust tundma. Hakkasin armastama oma vagiinat. Ja Bob kaotas end sinna ja ma olin seal temaga koos, oma vagiinas, ja me olimegi läinud. (lk 84-85)

1993. aastal kõndisin ma Manhattani tänavatel ja möödusin ühest lehekioskist, kui mind jahmatas äärmiselt häiriv foto Newsday esikaanel. See kujutas äsja Bosnia vägistamislaagrist tulnud kuut noort naist. Nende nägudel peegeldus šokk ja meeleheide, kuid veelgi häirivam oli tunne, et midagi õrna ja puhast nende elus oli igaveseks hävitatud. Ma hakkasin lugema. Ajalehes oli veel üks foto noortest naistest, kes olid hiljuti taaskohtunud oma emadega ja seisid nüüd poolkaares ühes gümnaasiumihoones. Rühm oli suur ja mitte ükski neist, ei emadest ega tütardest, ei suutnud kaamerasse vaadata. (lk 86-87)
Pärast esimest reisi New Yorki naastes olin ma raevus. Raevus, et süstemaatilise sõjataktikana vägistatakse Kesk-Euroopas 1993. aastal ligikaudu 20 000-70 000 naist ja keegi ei võta midagi ette selle õuduse peatamiseks. Ma ei suutnud sellest aru saada. Uks sõbranna tahtis teada, miks see mind nii jahmatab. Ta ütles, et meie riigis vägistatakse üle 500 000 naise aastas ja teoreetiliselt ei asu me ju sugugi sõjakoldes. (lk 87)
Mu vagiina oli jutukas, ei suuda oodata, nii palju, nii palju on öelda, sõnad pudenevad, ei suuda lõpetada üritamist, ei suuda suud sulgeda, oh jaa, oh jaa.

Sellest saadik mitte, kui hakkasin nägema unes, et sinna alla on paksu musta õngenööriga kinni õmmeldud surnud loom. Ja vastikut surnud looma lehka ei peleta sealt miski. Ja tema kõri on läbi lõigatud ja veri nõrgub läbi kõikide mu suvekleitide. (lk 88-89)

Mu vagiina elav märg vesi küla.
Nad tungisid sinna. Tapsid elajalikult
ja põletasid maatasa.
Ma ei puuduta enam.
Ei käi külas.
Ma elan nüüd mujal.
Ma ei tea, kus.

lk 90

Mu vagiina on vihane. On jah. Ta on tige. Mu vagiina kobrutab raevust ja tal on vaja rääkida. Tal on vaja rääkida sellest idiootsusest. Tal on vaja sinuga rääkida. No mis värk on? Terve hord inimesi tegeleb sellega, et mõelda välja piinamisviise mu vaesele, hellale, armastavale vagiinale.... Nad veedavad oma päevi klopsides kokku hullumeelseid tooteid ja haududes ilgeid mõtteid, kuidas mu tussule kahju teha. Vagiinapersevestid. (lk 95)
Võta või tampoonid - mis kuradi asjad need veel on? Sinna sisse litsutud rull kuradi kuiva vatti. Miks nad ei võiks leida moodust, kuidas tampooni kergelt libestada? Kohe kui mu vagiina seda näeb, langeb ta šokiseisundisse. Ta ütleb, et unusta ära. Ta sulgub endasse. Vagiinaga tuleb koostööd teha, teda asjadele tutvustada, teed sillutada. Eelmängul on ju sama otstarve. Mu vagiinat tuleb veenda, võrgutada, tema usaldus võita. Ühe kuradima kuiva vatijunniga see küll ei õnnestu. (lk 96)
Lõpetage asjade minu sisse toppimine. Lõpetage toppimine ja puhastamine. Mu vagiina ei vaja puhastamist. Ta lõhnab niigi hästi. Mitte nagu roosi õielehed. Ärge püüdke ilustada. Ärge uskuge meest, kui ta väidab teile, et see levitab roosi õielehtedega sarnanevat aroomi, kui on ette nähtud, et see lõhnab nagu tuss. Vaat seda nad teha üritavadki - puhastada, panna seda lõhnama nagu õhuvärskendajat või aeda. Kõik need dušigeelid - lille-, marja-, vihmalõhnalised. Ma ei taha, et mu tuss lõhnaks vihma järele. Põhjalikult puhtaks küüritud, nagu peseks kala pärast küpsetamist. Ma tahan kala maitset tunda. Sellepärast ma selle roa tellisingi. (lk 96-97)
Vagiina peab olema lõtv ja avali, mitte kokkupressitud. Seepärast ongi korsetid halvad. Meil on vaja liikuda, laiutada, rääkida ja lobiseda. Vagiinad vajavad mugavusi. Tehke midagi niisugust, midagi, mis naisele naudingut pakuks. Aga kus sa sellega. Neile ei meeldi mitte üks põrm, kui naine tunneb naudingut, eelkõige seksuaalset naudingut. No tehke kenad pehmest puuvillast püksikud pisikese kõdistajaga. Naised saaksid päev läbi orgasme, saaksid supermarketis, metroos, muudkui saaksid, õnnelikud vagiinad. Kes suudaks seda taluda? Näha kõiki neid innukaid, paska-me-ei-tarbi, kuumi õnnelikke vagiinasid. (lk 98)
Mu vagiina aitas ilmale hiiglasliku beebi. Ta mõtles, et teeb seda veel. Ei tee. Nüüd ta tahab reisida, seltskonda suurt ei vajagi. Ta tahab lugeda ja teadmisi koguda ja sagedamini väljas käia. Ta tahab seksi. Ta armastab seksi. Ta tahab minna sügavamale. Ta lausa januneb sügavuste järele. Ta tahab lahkust. Tahab muutusi. Ta tahab vaikust, vabadust, õrnu suudlusi, sooje vedelikke ja sügavat puudutust. Ta tahab šokolaadi. Ta tahab karjuda. Ta tahab vihal lahtuda lasta. Ta tahab lõpuni jõuda. Ta tahab tahta. Ta tahab. Mu vagiina, mu vagiina. Nojah... ta tahab kõike. (lk 99)

Teose kohta

Üks kirjastaja maksis käsikirja eest avanssi, kuid seejärel, pärast kainet mõtisklushetke, lubas Eve Ensleril raha endale jätta, peaasi, et ta oma raamatu koos v-sõnaga mujale viiks. (lk 14)
- Gloria Steinem, "Eessõna", rmt: Eve Ensler, "Vagiina monoloogid", tlk Hana Arras, 2003