Ekstaas

Artemisia Gentileschi, "Maarja Magdaleena ekstaasis" (1620 ja 1625 vahel).

Artemisia Gentileschi, "Maarja Magdaleena ekstaasis" (hiljemalt 1654).

Proosa

• Möödus viis päeva, rahulikku, üksildast, aga väga meeldivat päeva. Tom uitas mööda Palermot, astus siia-sinna sisse, istus tunni-paar kohvikus või restoranis, luges reisijuhte ja ajalehti. Ühel mornil päeval võttis ta carrozza ja sõitis Monte Pelligrinosse vaatama Palermo kaitsepühaku püha Rosalia kuulsat hauasammast, mille pilte Tom oli Roomas näinud. Pühak oli jäädvustatud määratus ekstaasipuhangus, mida psühhiaatrid nimetavad sootuks teisiti. Tomile tegi haud kangesti nalja. Sammast nähes suutis ta vaevu naeru tagasi hoida: lopsakas poollamasklev naisekeha, kobavad käed, juhm pilk, paokil huuled. Ainult mõnuoiged olidki puudu.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 124

• Mind on järsku vallanud sügav rahu. Ma mõistan kõrbet. Liiv, eraku jõhvrüü, kuivanud kahisevad lehed, luitunud telk, oo mõtiskleja, sa võidad kord Jumala armu, Püha Vaim tiirutab linnuna sinu pea ümber ja geomeetrilised valguskiired tungivad sinu südamesse. Ekstaas. Ei ole mõistust, ei ole teadvust, ei ole kreeka ideesid, ei ole idamaist faatumit. Gnostiline Demiurg on uppi löödud — värisev paharet, kohkunud ja kössis. Püha Vaim, seletamatu tarkus on Sinu geomeetrilistes valguskiirtes, need on kuplites joonlauaga tõmmatud. Up ja down, up ja down. Kivi veeretamine rahustab. Mulle meeldib mõttetus. Inimesed sisenevad, inimesed väljuvad. Kas mulle on antud mõista kõiksuse kodarate pöörlemist?

Ma olen üksilduse neofüüt ja Kristuse epigoon. Mul on meeles Sinu väljasirutatud käed ja Laatsaruse imestunud nägu. Ma näen karvu Sinu jalgadel, neid suudleb Magdaleena. Ja ma näen Sinu pingul lihaseid, tajun Sinu ägedat viha, pühakoja trepilt lendavad kaubitsejad ja kaubad. Ma mõistan Sinu alateadlikku intuitsiooni. Sa räägid tähendamissõnade varal. Sa tead, et on vaja otsida. Kolgata teel olid Sinu saatjaiks kepihoobid, veri, mõnitajad, läbipistetud külg, pimeduse tulek. Kas Sinu Isa meenutas Sind? Suured Tähed — need on jäänud, Sinu Nimi kirjutatakse Suurte Tähtedega.

• Antanas Škėma, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, Loomingu Raamatukogu, nr 20–22, 1992, lk 34

• Kas ma siis ei teadnud seda oma kaunitest elukogemustest – kui kirkaks, kui juhmiks teeb kirg! Kui palju tsiviilaega kulub seksi meenutamisele. [---] Ega midagi haaravamat elus ei ole ka, miski pole nii dolce kui need juhmistavad mõtted. Ekstaas ja meenutus, ja ekstaas. Elektriimpulsid ja kehavedelikud. Midagi nii liigutavat annab välja mõelda. Ja kas ekstaas, tippelamus mitte ei käigi selline. Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline, juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest!
  • Maarja Kangro, "Läti Lipp" ERR, 28.05.2019

Luule

Kui mõni tark, kes kõike teab
(Ka hingekeelset kõnet mõistes)
Ning õigeks puhast lembust peab,
Oleks meid jälgind eemal seistes,

Siis (teadmata, kumb räägib just,
Sest hinged kostsid üht ja sama),
Ta oleks saand uut kosutust
Ja lahkund sealt veel puhtamana.

See pikk ekstaas meid aitas siis,
Et mõistaksime oma iha
Ja näeksime, et kokku viis
Meid hoopis muu kui meie liha:

Kaks hinge, rikast igati
(Kõik elemendid neis ju peidus)
Siin omavahel segati
Ja liideti kõik, mis neis leidus.

• John Donne, "Ekstaas", tlk Paul-Eerik Rummo, rmt: P.-E. Rummo, "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 119

Pisarad silmis, lausun ma õndsuse sõnu neetud
maailmale.
Miks neetud? Seepärast, et sa ei kuule õndsuse häält,
seepärast, et sa magad nagu loode emaüsas.

Õndsus puudutas seda laupa, mis nimetab end
surelikuks,
mu huulte kaudu voolab jumala lõõm,
kõik mu aatomid on purunenud ja põlevad tules . . .

• Edith Södergran, "Ekstaas", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 94

• Ekstaas algab seal, kus ei küsita naudingu hinda.
  • Artur Alliksaar, "Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks" kogus "Olematus võiks ju ka olemata olla" (LR 9-10/1968), lk 16

Ta möödub, kandes endas kummalisi
ja kauneid elusid.
         Mis puhkeb neist?
Leeklubadusi virvleb lummalisi
ta silmis, tulvil kuldseist sädemeist,
ja süda väratab.
         Ta kerge kuju
sust möödub, pöördub, kaob ja ilmub taas
ning tuhat veidrat igatsust ja tuju
sus purskub laulma —
seletu ekstaas,
kriis kirgastusest selgem.

• Doris Kareva, "Muusa" kogus "Vari ja viiv" (1986), lk 67