Intuitsioon on suutlikkus taibata olukorda, sündmust objekti jne ilma teadliku uurimise või arutluseta, läbinägelikkus.

Proosa

muuda


  • Kahelda kõigis maistes asjades ja intuitiivselt tunnetada mõningaid taevasi asju - see kombinatsioon ei sigita ei uskujaid ega uskmatuid, kuid õpetab inimesi mõlemasse ühtviisi suhtuma.


  • Tegelikult on metafüüsika ning religiooni valdkonnas artikuleeritud põhjendused meie jaoks veenvad vaid siis, kui meie artikuleerimata reaalsustunne juba eelnevalt seda järeldust pooldab. Siis käivad meie intuitsioon ja mõistus tõesti käsikäes ning sellest võivad kasvada suured süsteemid nagu budism või katoliiklik filosoofia. Tõe tegeliku aluse moodustab alati meie impulsiivne usk, meie artikuleeritud filosoofia on vaid selle formuleeringutest koosnev uhkeldav rüü. Vahetu tõsikindlus peitub meie hinge sügavuses, argumendid on vaid selle väljanäitus. Instinkt juhib, mõistus vaid järgneb.
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013, lk 86



  • Igasugune teoreetiline seletus on intuitsiooni pisendamine.


  • On ka veel olemas illusioon, et keeruliste toitude valmistamine on "loomingulisem" kui lihtsate. Ma pole muidugi mingi barbar (lubage see mul kohe selgeks teha). Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on traditsioon ja intuitsioon, mida ei saa järele ahvida. Pretensioonikas inglise majaperenaine peab keerulisust ja rituaali vooruseks, kuid vähe sellest - ta kasutab sageli oma eksiteele viivat kunsti nende heaks, kes tegelikult ei naudi üldse toitu, kuigi nad ühelgi juhul ei tunnistaks seda.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 15


  • Fiktsioonis või luuletuses on alati element või dimensioon, milleni ratsionaalne kriitika ei küündi. Sest kriitika on mõistuse ja intelligentsuse harjutus, kirjanduslikus loomingus aga astuvad mängu, mõnikord otsustaval määral, intuitsioon, tundlikkus, ettenägemisvõime, muuhulgas ka juhus, mis lipsavad läbi kõige peenemastki kriitilise analüüsi võrgust.
    • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule", tlk Ott Ojamets, LR nr 15/16 2011, lk 92


  • Mul endal kujunes selline arusaam, et ei maksa hoolida sellest, mida inimese kohta räägitakse, kui kellelegi osutatakse näpuga ja sosistatakse, et see on nuhk - ta võib ju olla, aga niisamuti ka teine tema kõrval, kellele keegi veel osutada ei oska. /---/ Aga tuli vaadata, hinnata, intuitsiooniga tunda, millist aruannet inimene sinu vastas pagaritele võiks kirjutada.
    • Mari Saat, "Matused ja laulupeod". Petrone Print 2015, lk 38



  • Ma olen siiamaani pidanud ennast, jah, ikkagi rohkem kahe jalaga maal olevaks. Aga on küll... kui ma nüüd tagasi mõtlen juhtunule, et mis on olnud – ütleme Pamiiris oli kopteriõnnetus. Ja need märgid, neid ei saa lihtsalt eirata. Need on olnud juba vahetult enne. Ja siis hakkadki automaatselt mõtlema, et kas päriselt ongi ikkagi olemas see asi, millest räägitakse, et vaata neid märke ja kuula neid märke ja kui ikka sisetunne on halb, ära pigem mine.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel