Tõnu Viik

See artikkel räägib filosoofist; astronoomi kohta loe artiklist Tõnu Viik (astronoom).

Tõnu Viik 2012. aastal

Tõnu Viik (sündinud 12. juulil 1968) on eesti filosoof, alates 15. maist 2021 Tallinna Ülikooli rektor.

Artiklid

• Ülikooli missioon ei ole majandussüsteemi varustamine spetsialistiga, vaid vaba kogukonna loomine, mis hõlmaks nii neid, kes õpivad, kui ka neid, kes õpetavad. Ainult akadeemilise vabaduse tingimustes on võimalik arendada ideid, mis on vajalikud ühiskonna edenemiseks ja elamisväärsemaks muutmiseks.
  • Tõnu Viik, "Haridus on enamat kui ametiõpe", Eesti Päevaleht, 9. september 2005

• Inimesed ja ühiskonnad üldiselt ei muuda oma mõtlemist muidu, kui olukord neid selleks ei sunni, ning see kehtib eelkõige alusväärtuste ja veendumuste puhul.
• Poliitikud hakkavad jälle teadma, mis on rahvale parim, talupojamõistus muutub uuesti teraseks, esoteerikud taastavad ühenduse kosmiliste jõududega, euroopa kultuuri tuumväärtused loonud kristlik kirik jätkab tähtsusetustumise kursil ning ettevõtjatest arvamusliidrid kuulutavad taas, et raha ei tule seina seest ja et semiootika õppekavad tuleks kiiremas korras sulgeda.
  • Tõnu Viik, "Viirus, teadus ja poliitika", ERR, 23. aprill 2020

• 2013. aastal läks Eesti üle tasuta kõrgharidusele. Enne seda õppisid ühed üliõpilased tasuta ja teised tasulistel õppekohtadel. Ühes loengus olid koos need, kes oma hariduse eest maksid ja need, kellele see oli tasuta. Ülikoolid võitlesid omavahel ja lobistasid ministeeriumi, et endale rohkem nn riigieelarvelisi õppekohti saada. See aeg on õnneks möödas.
• Ülikoolielu seestpoolt vaadates võib näha, et ülikoolid tegelevad tasuta eestikeelse õppega aina vähem. Vähendatakse juurdepääsu eestikeelsele kõrgharidusele (vähendatakse õppekohti, vastuvõttu korraldatakse üle aasta, vähendatakse erialade arvu) ning väheneb valitavate õppeainete arv. Mis kõige olulisem: eestikeelse kõrghariduse kvaliteet langeb.

Kuna eestikeelne õpe on ainult üks väike tegur ülikoolide rahvusvahelisel hindamisel, siis selle tulemusi erinevates pingeridades eestikeelse õppe taandareng oluliselt ei mõjuta. Ülikoolide rahvusvahelised reitingud püsivad kõrgel tänu teadustöö ja rahvusvahelistumise tulemustele.

• Kui me usume, et hea kõrgharidus aitab meil saavutada selliseid eesmärke nagu tõenduspõhise ja teadusliku mõtlemise levimine ühiskonnas, üleminek targale majandusele ja sidusamale ühiskonnale, siis peaks see ikkagi meie kõigi probleem olema. Kui me seda ei usu, siis muidugi vahet pole, ning me võime jätta kõrghariduse alarahastamise ja sellega seotud õppekvaliteedi languse teema esialgu ainult üliõpilaste ja ülikoolide probleemiks.
• Paarikümne aasta pärast tuleb võib-olla valmis olla selleks, et eriarsti jutule minnes tuleb temaga suhelda kas inglise või vene keeles. Sest vastava eriala õpetus on eesti keeles nii nigelalt korraldatud, et kui mõni eestlane seda isegi õppida tahaks, ei saa meditsiiniasutus lubada endale sellise haridusega inimese töölevõtmist. Või siis saavad ülikoolid pakkuda rahuldavat õppekvaliteeti aina väiksemal hulgal erialadel ning on õnneasi, kas just see konkreetne eriala on ülikoolidesse alles jäänud või mitte.
• Siit järgmise sammuna hakkavad koolides matemaatika ja füüsika tunnid samuti inglise keeles toimuma, esialgu rohkem ingliskeelseid digiõppevahendeid kasutades ja hiljem ka ingliskeelsete õpetajate käe all. Mitte sellepärast, et kool seda sooviks, vaid sellepärast, et eesti keelt rääkivaid õpetajaid ei ole kusagilt saada. Ning ülikoolides ei ole inimesi, kes neid õpetajaid eesti keeles koolitaks.

Algul tuleb selliseid keeleauke meie ühiskondlikus elus ette vähem, hiljem rohkem. Kui tahta eesti keelt kasutada riigi asjaajamise keelena, siis on vaja, et eestikeelset teadusterminoloogiat ja eestikeelset asjatundmist piisavalt paljudes valdkondades arendada. Kui me jääme eesti keele juurde ainult eesti keelt, kultuuri ja ajalugu käsitledes, on aina vähematel inimestel põhjust seda suhtlusvahendina kasutada ja seda oma lastele õpetada.

• Tõnu Viik, "Miks üliõpilased meelt avaldavad?", ERR, 23. aprill 2021

Intervjuud

• Filosoofiat ei saa õpetada selles mõttes, et ta ei ole jäljendatav – teda ei saa kedagi või midagi matkides järele teha. Ja selles mõttes, et tal ei ole oma meetodit. Ei ole metodoloogiat, mida rakendades oleks tulemuseks filosoofia.
  • Tõnu Viik, intervjuu: Urve Eslas, "Filosoofiaprofessor usub intelligentsuse jõusse." Postimees, 12. juuli 2006

• Asja tuuma juurde hüpates arvan, et Eestis pole humanitaarteadustel probleemi oma ühiskondliku mõjukusega, sest Eesti riigi üheks põhieesmärgiks on eesti keele ja kultuuri hoidmine. Humanitaarteadused panustavad oluliselt eesti keele ja eesti kultuuri enesemääratluste arengusse. Lisaks sellele on humanitaarteadused sageli seotud eesti kulutuuriga juba oma uurimisainese tõttu ning vastavalt rahvusvahelisele akadeemilisele tavale rohkem seotud kohaliku keelega kui loodusteadused. Oht seisneb selles, kas ja kuidas ühiskondlikku mõjukust mõõtma ja võrdlema hakatakse. Kui seda teha sama kitsarinnaliselt ja ühe teadusvaldkonna põhiselt, nagu toimub meil teaduse kvaliteedi mõõtmine, siis võib humanitaaria järjekordse löögi alla sattuda. Juba nüüd on kuulda, et ühiskondlikku mõjukust soovitakse taandada ettevõtlusega seotud lepingute arvule või mahule. Selliselt mõistetud ühiskondliku mõjukuse hindamine oleks rumal ja Eestis veel ka põhiseaduse vastane.
• Me peaksime mõistma humanitaaria mõjukust laiemalt, kui seda võimaldab loodusteaduste mudelist tulenev polariseeriv käsitus, mis hoiab rangelt lahus teadustöö ja selle populariseerimise. See mudel ei toimi, sest iga humanitaar seab endale ülesandeid, mis on nagunii teadusest laiemad, näiteks kultuuri enesekirjelduse küsimus. Või siis näiteks kultuuri ja uuritava kultuurinähtuse ajaloo küsimus ning kultuuripärandi alleshoidmise ja mõistmise küsimus. Või siis näiteks terminoloogia ja sõnavara arendamise küsimus. Selle kaudu tõstab humanitaaria ühiskonna väärtust tervikuna. Näiteks keel tõenäoliselt toimiks mõnda aega argikeelena ka ilma poeesia ja teaduse toeta, aga mõne aja pärast hakkab hääbuma. Siin on humanitaaria panus otsene: see töötab keele sügavamate tasandite ja tunnetuslikult peenemate registritega, kui argikeel seda meile pakub. Humanitaaria arendab oma tegevusega meie keelt ja selle võimalusi.
• Pöördumine ühiskonna ja pöördumine teiste teadlaste poole nõuavad erinevaid kõneakte või -registreid. Ma arvan, et peaksime neid ühitama ja ühtlustama. Registrite erisus tuleneb tänapäeva akadeemilise elu spetsialiseeritusest ja kompartmentaliseeritusest, aga need ei ole kvaliteetse teaduse ainuvõimalikud tunnusjooned. Mõnikord annab sõnavara lihtsustamine, üldistamine ja interdistsiplinaarsete seoste loomine väga hea tulemuse ka kitsalt teaduslikus mõttes. Suuremad teaduslikud murrangud tekivad sageli just sellisel teel.
• Arvan, et iga inimene tahab aeg-ajalt oma elu ja tegevust analüüsida. Ka ühiskond tervikuna tahab aru saada, kuhu ta teel on. Vastuseid otsitakse mitte ainult konkreetsetele probleemidele, vaid ka küsimustele, mis on seotud inimese elu tähenduse ja mõttega.
• Humanitaaria tegeleb otseselt elu tähenduseloome võimaluste avardamise ja nende kaasajastamisega tänapäevaste teadmiste aluselt lähtudes.
• Õpiku kirjutamine on väga hea vorm teaduse lihtsal kujul ühiskonnale lähemale viimiseks. Ma olen kirjutanud mõned peatükid kooliõpikutesse ja tean, kui nõudlik žanr see on. Päris raske on edastada teadmisi sõnavaraga, mis ei ole määratud teistele teadlastele, vaid mis peaks lastele teatud teoreetilised seisukohad tähenduslikuks muutma.
• [F]ilosoofia puhul saab õnneks tihti öelda, et uurimisteemad pakuvad laiemat huvi. Siia juurde muidugi peab ka enesekriitiliselt küsima, kas minu vastused neile küsimustele ikka ka kellelegi huvi pakuvad. Et kas mul ka tegelikult on nende probleemide kohta midagi huvitavat öelda või rüütan nad lihtsalt tehnilise sõnavaraga, muudan asjad mõttetult keeruliseks ja tegelikult hägustan algse küsimuse. See on koht, kus teadlastel tuleb kriitiliselt enese sisse vaadata ja mõtelda, kas meie oskused üldhuvitavaid teemasid adresseerida ikka on sellised, mis vastavad ühiskonna huvile. Või kasvavad meie küsimused välja erialasest ajakirjast, kus me tahame oma artiklit avaldada?

Viimasel juhul on meie šanss ühiskonda kõnetada muidugi palju väiksem. Eestis oleme mõõtmise tagajärjel saanud teaduse, mille seosed kohaliku kultuuri ja ühiskonnaga jäävad aina nõrgemaks. Selle ühiskonna liikmetena peavad teadlased oma missiooni siiski edasi täitma ja mõõdikute süsteemile vastuvoolu ujuma.

• Tavaliselt kulgeme sellisel rajal, kus kõnetame kord teisi teadlasi, kord ühiskonda. Kuni tänapäevani hindasime teadlast ainult selle järgi, kuidas ta on oma ideedega teisi teadlasi mõjutanud. Nüüd tahame vist temalt nõuda ka ühiskonna mõjutamist. Traditsiooniliselt on ülikooli õppejõult alati oodatud, et ta suudaks oma ideedega inspireerida nii teisi teadlasi kui ka üliõpilasi ja kolleege teistest teadusharudest. Me ei peaks seadma ideaaliks olukorda, kus üks teeb teadust, teine õpetab ja kolmas populariseerib. Neid töölõike tuleks võrdselt tunnustada ning akadeemilise töötaja ametikoha nõuetesse lihtsalt kuulub nõue selle kõigega hakkama saada. Ja selle kõige juurde peab veel kuuluma missioonitunne, mis lähtub tema osalusest kultuuris ja ühiskonnas.
  • Tõnu Viik, intervjuu: Triinu Ojamaa, "Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?", Sirp, 24.11.2017

• Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht stiili, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või teooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui mõtlemises saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. Sõna on siis jälle kord Herakleitose tules – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.
• Isegi teoreetiliselt ei ole võimalik väita, et tõeline filosoofia saaks seista oma loomist võimaldavatest institutsioonidest või sotsiaalsest ja kultuurilisest tingitusest eraldi. Kui pole just tegemist ilmutusliku tõetaotlusega, siis on oma situatiivsest piiratusest võimalik kaugemale välja näha ainult seda situatsiooni reflekteerides ja oma eelarvamusi läbi valgustades – nii palju kui me selleks siis parasjagu võimelised oleme. Oma autoripositsioon tuleb ribadeks analüüsida, mitte sellesse istuma jääda ja lasta tal tekste toota. Selline enesekriitiline lammutamine ei vastandu unistusele ajatut teksti luua, vaid on ainus tee igavikuliseks lähenemiseks.
  • Tõnu Viik, intervjuu: Joonas Hellerma, "Kes täidab mõtlemise ülesande? Filosoofiast XXI sajandil", Sirp, 15. november 2019