Proosa

muuda
  • [Simon Darcourt:] Üldsuse suuremale osale ei õnnestu selgeks teha, et haridus ja ameti omandamine ei ole üks ja seesama. Ja kui üldsus näeb, kuidas inimesed tegelevad rõõmsal meelel sellega, mis neile üle kõige meeldib, ning saavad selle eest veel palka ka, muutub ta kadedaks ja tahab sellele lõppu peale teha. Vallandage professorid, kes ennast ära ei tasu. Haridus ja usk on kaks valdkonda, milles igaüks end asjatundjaks peab; iga mees kasutab, nagu ta ise ütleb, tervet mõistust. (lk 104)
  • [Rektor:] "Meie traditsioonis on üliõpilane ikka suhtunud professorisse nagu algaja asjatundjasse; rahutused tekkisid osalt sellest, et niisugust suhet taheti asendada tarbija ja hulgimüüja suhtega. Selline mõtlemine leidis poolehoidu ka avalikkuse hulgas, mille tulemusena valitsused hakkasid samas keeles rääkima, kui lubate mul nii väljenduda. "Järgmisel viisaastakul läheb meil vaja seitsesada ühikut insenere, professor; palun kandke selle eest hoolt;" - umbes selline mõtteviis. "Kas te ei leia, et meie karmil ajal on filosoofia vaid tühine iluasi, professor? Kas te ei saaks selles osas tööjõudu koondada?" Otsekohe ja siinsamas tarbimiseks mõeldud haridus on populaarsem kui kunagi varem ning keegi ei taha mõelda kaugemale perspektiivile või rahvuse üldisele vaimulaadile." (lk 173)


  • Tartu on meie vaimse iseolemise kantsiks. Siit sai alguse emakeelne kesk- ja kõrgharidus, siin kirjutati alla rahuleping, mis tagas meie riikliku iseseisvuse. Eesti Üliõpilaste Selts Tartus andis meile rahvuslipu ja algatas muuseumihoone ehitamise sajand tagasi. Muistsete pühapaikade Toomemäe ja Emajõe ümber tekkinud linn on paigaks, kuhu koguti kokku meie vaimuvara ja kus see ka meie vaimse iseseisvuse tagamiseks Eesti Rahva Muuseumi ruumides kasutatav peab olema.
    • Mikk Sarv, "Meie vaimse iseseisvuse kants", Mikk Sarve blogi, 4. aprill 2012




  • Kirikuõpetajad on Austenil tavaliselt heas kirjas, olid ju tema isa ja kaks venda samuti kirikuõpetajad. Kirikuõpetajate ühiskondlik positsioon oli kõrge, kuna karjääri kirikus valisid häda sunnil sageli suurmaaomanike nooremad pojad, sest perekonna maavalduse ja kaasneva varanduse päris esmasünniõigusega vanim poeg. Nad kuulusid kohaliku eliidi hulka, neile olid avatud häärberite uksed, ülikooliharidusega inimestena olid nad hinnatud vestluskaaslased lõunalauas ja hea partii neidudele, kes ei olnud eriti varakad. (lk 539)


  • Kärpeid, kui neid teha, ei tule teha joonlauaga, vaid tuleb ikka sügavuti sisse vaadata. Mõnel puhul ei pea isegi kärpima, vaid tuleb raha juurde panna. Ja nagu me näeme täna, kõrgharidus on üks valdkond, kus on raha juurde vaja. Seal me kärpimisest rääkida ei saa. Ja mõnel puhul tuleb kärpida kaks korda rohkem kui praegu. Mis need on, seda ma ei oska öelda, aga põhimõte peaks olema kindlasti selline, et seda vaadatakse ka selle järgi, kus on vaja kärpida, mitte et võtame ühe protsendi ja läheb lahti.


  • On loogiline, et kõrgeim haridus on seotud vanusega – vanematel inimestel on olnud rohkem aega, et erinevaid haridustasemeid omandada. Näiteks on põhiharidusega inimeste osatähtsus kõige väiksem vanusegrupis 55–59. Samas pooled üle 90-aastastest on põhi- või madalama haridusega, sest nooruses ei olnud neil võimalik lihtsalt kõrgemat haridust saada.

Luule

muuda
  • ma olen esimene oma
peres kel on kõrgharidus
ma ei ole kindel
et mu vanemad oleks saanud plekkida
kolm aastat bakat ja kaks aastat magistrit kinni
nigu niuhti