Kirjakeel


  • Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Kirjakeelele kui rahvuskeelt koos hoidvale tuumikule tuginevad halduskeel, õpetuskeel, teaduskeel, avaliku teabe keel ja paljud teised keelekujud kui ühiskonna ja riigi toimimise vältimatud eeldused. Oluline on tagada kirjakeele, eriti halduskeele ja avaliku teabe keele ühtsus, üldarusaadavus, asja- ja ajakohasus, sest see on nii riigi kui ka kõigi kodanike huvides, andes viimastele võrdväärse võimaluse ühiskonnaelus osaleda ning olles nõnda demokraatliku riigi tagatis.
  • Eesti kirjakeel on stabiilne, ajakohane ja rikas, kuid vajab pidevat arendamist, et muutuva ühiskonna vajadusi rahuldada. Kirjakeele kõrvale on tekkinud mitmeid sotsiaalsete, valdkondlike jm huvirühmade keelekujusid – nii kirjalikke kui ka suulisi –, mis ähmastavad kirjakeele rolli. Keelekasutaja peab suutma neis orienteeruda ja peab teadvustama kirjakeele kui ühiskonna keskse keelekuju eeliseid. Kirjakeele funktsioonide kitsenemist tuleb vältida (eriti halduskeele ja õpetuskeele osas); samas tuleb üldsusele selgitada, millisele osale avalikust keelekasutusest saab esitada suuremaid nõudmisi (ametlike kirjakeele normingute järgimisel) ja milline osa on keelekasutajate enda vabal otsustusel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata halduskeelele, kirjakeele õpetamisele koolis, avaliku teabe keelele ning eesti keelele Euroopa Liidu dokumentides.
  • Kirjakeele olemus on toimida üle aja ja ühtlasi igal ajal üldvastuvõetava atribuudina. Siin on aga käärid: keelekorraldus tegeleb asjaliku mõtte selge väljendusega, (kirja)keele valdamise ulatuse ja laadi määrab aga tuntud tekstide määr – emakeel omandatakse tekstidest, emakeeles mõeldakse täpsel viisil sellest, mida suudetakse emakeeles umbkaudugi sõnadesse panna.
    • Krista Kerge, "Eesti kirjakeele mõtteruum", rmt: Emakeele Seltsi aastaraamat 49. Tallinn, 2003, lk 16
  • Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Temas toimub keeleideaali otsimine ning selle poole liikumiseks keelesoovituste andmine ja normingute fikseerimine.
    • Tiiu Erelt, "Eesti keelekorraldus". Tallinn: EKSA, 2002, lk 15
  • [---] keelekorraldus on järjepidev ja kavakindel kirjakeele seadmine, suunamine ja arendamine, teadlik soovitavas suunas mõjutamine.
    • Rein Kull, "Kirjakeelest ja selle korraldamisest". Rmt: "Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel". EKSA, Tallinn 2000, lk 23

Eesti õigusaktidRedigeeri

  • § 4. Ametlik ja avalik keelekasutus ning eesti kirjakeele norm
(1) Ametlik keelekasutus on riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hallatava riigiasutuse (edaspidi riigiasutus) ning kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse (edaspidi kohaliku omavalitsuse asutus), notari, kohtutäituri ja vandetõlgi ning nende büroo või muu avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutuse, kogu või isiku dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus. Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile (edaspidi kirjakeele norm). Murdekeele põlisel kasutusalal võib kirjakeele normi kohasele tekstile lisada samasisulise teksti vastavas murdekeeles.
(2) Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele normi rakendamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
  • § 35. Eesti keele kasutamise nõuete ja kirjakeele normi rikkumine
(1) Eesti keele kasutamise nõuete ja kirjakeele normi rikkumise eest avalikku kohta paigaldatud viidal ja sildil, välireklaamis, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaamis, ning veebilehel, ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel ja nime ümberkirjutamisel, samuti eestikeelse olulise teabe eesti keeles esitamata jätmise eest kaubamärkide kasutamisel tegevuskoha tähisena või reklaamis ning olulise võõrkeelse teabe eesti keelde tõlkimata jätmise eest avalikel üritustel –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1300 eurot.
  • § 2. Kirjakeele normi rakendamine
(1) Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.
(2) Lõikes 1 nimetatud kirjakeele normi allikad tähistatakse järgmiselt:
1) õigekeelsussõnaraamatu tiitellehe pöördele märgitakse tekst "Kirjakeele normi alus alates ...../kuupäev/" ja õigekeelsussõnaraamatu võrguversioonile lisatakse märge "Vastab väljaandele ...../uusima õigekeelsussõnaraamatu pealkiri ja ilmumisandmed/. Kirjakeele normi alus alates ...../kuupäev/";
2) Emakeele Seltsi keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatika tiitellehe pöördele märgitakse tekst "Heaks kiitnud Emakeele Seltsi keeletoimkond".
(3) Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi oskussõnastikud, mille on heaks kiitnud Eesti Terminoloogia Ühing koostöös asjaomaste ministeeriumidega ja asutustega, mille põhikirjas on ette nähtud eesti keele uurimine ja korraldamine.
 
Vikipeedias leidub artikkel