Keelekorraldus


  • Keelekorraldust on Eestis ebaõiglaselt suurel määral tavaks käsitada üksiksõnade õigekirja, õigehäälduse ja morfoloogia normimisena [–--]. Siiski kuulub keelekorralduse mõiste alla ka sõnakasutus ja süntaks, [–--] tähendused ja stiilid. Siingi saab tuua näiteid ebapiisava analüüsi põhjal tuletatud reeglite ebaadekvaatsuse kohta. (lk 141)
    • Mati Hint, "Kellele kuulub eesti keelekorraldus?" – "Keelekorralduse konverents 18. ja 19. XI 1999. Ettekanded". Koostanud Silvi Vare ja Kristiina Ross. Eesti Keele Instituudi Toimetised 8. Tallinn, 2001, lk 126–151.
  • [---] keelekorraldus on järjepidev ja kavakindel kirjakeele seadmine, suunamine ja arendamine, teadlik soovitavas suunas mõjutamine.
    • Rein Kull, "Kirjakeelest ja selle korraldamisest". Rmt: "Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel". Tallinn: EKSA, 2000, lk 23
  • Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Temas toimub keeleideaali otsimine ning selle poole liikumiseks keelesoovituste andmine ja normingute fikseerimine.
    • Tiiu Erelt, "Eesti keelekorraldus". Tallinn: EKSA, 2002, lk 15
  • Kirjakeele olemus on toimida üle aja ja ühtlasi igal ajal üldvastuvõetava atribuudina. Siin on aga käärid: keelekorraldus tegeleb asjaliku mõtte selge väljendusega, (kirja)keele valdamise ulatuse ja laadi määrab aga tuntud tekstide määr – emakeel omandatakse tekstidest, emakeeles mõeldakse täpsel viisil sellest, mida suudetakse emakeeles umbkaudugi sõnadesse panna.
    • Krista Kerge, "Eesti kirjakeele mõtteruum", rmt: Emakeele Seltsi aastaraamat 49. Tallinn, 2003, lk 16
  • Osundatud määratlusi ühendab mõte vajadusest suunata kasutajaskonda kavakindlalt ja teadlikult kirjakeele rikkust selge mõtteväljenduse teenistusse rakendama – nimetagem seda keelekorralduse esimeseks tähenduseks. Eesti keele arendamist XX sajandi algupoolel on kirjeldatud kahe suunana, millest J. Aaviku juhitut keeleuuendusena ja J. V. Veski edendatut keelekorraldusena – teine tähendus. Kolmandaks on keelekorralduseks peetud "igasugust teiste inimeste väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevust olenemata selle vormist ja tasemest"*.
  • Keelekorralduse mõte ega eesmärk ei tohi olla vastutulek suutmatuile või soovimatuile, et mõjutada sedakaudu teiste inimeste väljendusviisi kuidas tahes, vastuokslikult ja ebajärjekindlalt.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel