Toomemägi

Proosa muuda

Isegi tihased, keda aasta läbi Toome puistus oleme harjunud kuulma, tundusid täna hoopis rõõmsamalt häälitsevat kui tavaliselt. Tornja kuuse rippuvaist oksakahludest kõlas rasvatihase lõbus leelutamine. Vahtravõra käharast oksakeerustikust kajas sinitihase meeleolukas liirutamine. Ka sootihane, keda siin harvemini kuulda, avaldas täna oma kevaderõõmu, tuues kuuldavale eriti puhtaid vilehelisid. Isegi väike-kirjurähn ei suutnud üldises elevuses külmaks jääda. Kord piiksus ta väänkaela kombel, kord põristas kui trummilööja kuivanud pärnaoksal.
- Johannes Piiper, "Pilte ja hääli Eesti loodusest" (1975), lk 218

Raagus puud vanas Toomemäe pargis seisid liikumatult. Näis, nagu oleksid nende oksad hiiglasliku musta pliiatsiga linna kohal kumavale taevale joonistatud. Punaka liivaga raputatud teed looklesid läbi sinaka lume. Ka need olid justkui joonistatud. Kõik tundus siin kuidagi kummalise ja salapärasena. Linn ja isegi raekoda oma tornikellaga jäid kaugele alla.

Mati hakkas juba kahtlema, kas nad polnud kogemata muinasjuttu sattunud. (lk 30)

"Vaata, Une-Mati, mis see seal on?" osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes lossi või koguni kindlusega.

"Need on Toome varemed," ütles Une-Mati. "Seal asubki ülikooli raamatukogu."

Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et hoonel puudus katus — kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult müürid — tugevad punastest tellistest laotud seinad.

"Kuussada aastat tagasi seisis siin loss, ja see oli lossikirik," jutustas Une-Mati. "Kuid need põlesid maha juba mitusada aastat tagasi."

"Aga siin pidi ju ülikooli raamatukogu olema?" püüdis Mati vastu vaielda.

Poisi meel läks üpris kurvaks. Mis puutusid temasse lossid, mis juba mitusada aastat tagasi maha olid põlenud, mis puutusid temasse mingisugused sünged, tühjad varemed! Tema tahtis oma isa ja ema näha, kes õppisid lastearstideks ning istusid sel hilisel tunnil veel raamatukogus.

Aga raamatukogu polnud mitte kusagil!

"On küll!" kostis Une-Mati rõõmus hääl. Huvitav, kas ta oskas peale kõige muu ka veel mõtteid lugeda?

"Vaata, varemete teisel osal on katus peal. Seal asubki Eesti kõige suurem raamatukogu — Tartu Ülikooli raamatukogu!" (lk 30)

Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Kui nüüd otsida maamunal paika, kus on kõige rohkem "Eestit" välja mõeldud, siis asub see koht just siin, Toomel – Tartu Ülikooli perimeetri viljastavas roheluses on aegade jooksul sündinud tõenäoliselt kõige rohkem avastusi ning väärt ideid. Ja tehes nüüd veidike "Petersoni" võime julgelt väita, et just siin mõtles üks geenius 200 aastat tagasi välja eestlaste jumala, kelle lauluvägi osutus nii suureks, et see veel tänapäevalgi meie eluilma vägevasti edasi loob. Jääb üksnes loota, et ehk jõuab pühasse künkanõlva salvestunud genius loci ka tavalise lihtsureliku sisekaemusesse. Toomemägi teeb targemaks!
- Valdur Mikita, "Kristjan Jaak – Toomemäe Einstein, kes meile keelt näitas". Postimees, 14. märts 2023

Luule muuda

Kaunim linn on Eestis Tartu
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
Ei sel meelest läe
Kaunid tunnid Toomemäel.

Raimond Valgre, "Tartu marss"

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal.
Vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.
/---/
Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen, kui mäe all vajub
maa põhja ülikool.

Hando Runnel, "Öö lõhnab..." kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 42; lauldakse viisil: Ludwig van Beethoven, "Ood rõõmule"