Suurmaaomanik

ProosaRedigeeri

  • Kust Emma raha pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike suguvõsa noorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond ja väikemaaomanikest mõisnikkond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas vulgaarset "uut raha", mille tõusev keskklass oli kokku ajanud tööstuses ja ülemerekaubanduses. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha raha panganduses ja advokatuuris, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)
  • Varandust arvutati aastasissetuleku järgi põhjusel, et suurem maaomand oli reeglina määratud päranduma põlvest põlve ühes tükis meesliini pidi (ingl. k. in tail mail). Seda ei olnud võimalik tükkideks jagada, et osa ära müüa näiteks tütarde või nooremate poegade toetuseks või katmaks jooksvaid kulusid. Hetkel maavaldust kasutav omanik sai arvestada ainult maavaldusest saadaval jooksva tuluga, kapitali ei tohtinud puutuda. Võimalikest meessoost pärijatest moodustus otsekui järjekord, mida abiellumisel hoolega silmas peeti. (lk 536)
  • Oma sissetulekut pidi maaomanik kasutama mitte ainult enda, vaid ka ühiskonna hüvanguks. Kaheksateistkümnes sajand oli suur parendamise (ingl. k. improvement) ajastu. Ettevõtlikud maaomanikud võtsid kasutusele uudseid maaharimise viise, ehitasid oma maadel teid, kanaleid, sadamaid, kaevandasid maavarasid ja rajasid häärberite ümber parke. (lk 536-537)
  • Kirikuõpetajad on Austenil tavaliselt heas kirjas, olid ju tema isa ja kaks venda samuti kirikuõpetajad. Kirikuõpetajate ühiskondlik positsioon oli kõrge, kuna karjääri kirikus valisid häda sunnil sageli suurmaaomanike nooremad pojad, sest perekonna maavalduse ja kaasneva varanduse päris esmasünniõigusega vanim poeg. Nad kuulusid kohaliku eliidi hulka, neile olid avatud häärberite uksed, ülikooliharidusega inimestena olid nad hinnatud vestluskaaslased lõunalauas ja hea partii neidudele, kes ei olnud eriti varakad. (lk 539)