Mõisnik

Proosa

• Kust Emma raha pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike suguvõsa noorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond ja väikemaaomanikest mõisnikkond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas vulgaarset "uut raha", mille tõusev keskklass oli kokku ajanud tööstuses ja ülemerekaubanduses. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha raha panganduses ja advokatuuris, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

• Eesti- ja Liivimaa talupoegade põli on kõike muud kui mitte kadedust äratav. Kui mõisnikud vaevalt teavad, kuidas sajatuhande-rublalisi aastasi sissetulekuid surnuks lüüa, ei tea talupojad sagedasti, mida homme süüa. Sää­rane on talupoegade põli ja see jääb seni sääraseks, kuni ainult mõisnikkudel on maaomandamise õigus, nagu lugu siin on. Kui nad hoolsalt maad harivad või muidu põlve parandavad, saavad nad selle palga, et nende tegu suu­rendatakse või nad kohast välja aetakse, kui nad oma maksusid ei suuda maksta. Imesteldakse, et nad nii tui­mad on, et nad viljapuuaed]u ei istuta jne., aga kelle jaoks nad neid istutavad, sest nende kohta ei maksa lause: Insere, Daphni, pyros, carpent tua poma nepotes (= istuta, Daphne, viljapuid, küll su lapselapsed saavad neist vilja). Peale selle imesteldakse, et nad on hoolimatud, joodikud, ja väidetakse, et nad praegustes oludes võiksid palju paremini elada, puhtamalt asuda jne. Selleks kirju­tatakse lendlehti, mis kõike tahaksid korda saata, aga tõepoolest midagi korda ei saada, sest niikaua kui juur põeb, jääb puu halvaks, niipalju kui seda ka toherdatakse. Hiljuti lugesin ajalehtedest, et Ungaris talupoegadele viimaks ometi maaomandamise õigus moondatud. Kui Liivimaa mõisniku­seisus tänavu maapäeval koos oli, võeti seesugune küsi­mus päevakorrale, aga vastaserakond nõudis, et kõik jääks vana viisi, ja see erakond saigi võidu.
  • Elias Lönnrot, cit. via: Matthias Johann Eisen, "Elias Lönnrot Eestis", Eesti Kirjandus 8/1923

• "Pähe ka lööb!" hüüab kuulaja. "Mis ta siis teeb?"

"Siis," ütleb Toots paljutähendavalt, "siis teeb ta vahel kaunis veidraid asju. Härra Ivanovil, mõisahärral, kelle juures ma teenin, käib ishias tihti peas. Ja kui härra Ivanovile ishias pähe lööb, siis võtab ta oma jämeda kepi ja kolgib esimest kättepuutuva isikut kolkimise viisi. Ja kõige imelikum: pärast põle tal endal aimugi, mis ta tegi. Vaata, nüüd sa tead, mis ishias teeb. Sa tahtsid teada, mis ta teeb." (lk 32)

• Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk

Luule

MÕISNIK Meeskurat müüs mu vaarisale
minu enese talu*
Kui kuratlik äri!

Sääl rohetas ja lokkas põld
Sääl heljus rukkiväli
Sääl seletas ema ja õpetas õde
Aga maamulla vastu end kindlustas vend

Tõesti tõeks läheb kätte,
mis vestnud legend —
veretilgad jäänd saatanal saamata
Talu taas kisub kuradile


 * Parun von Mannteuffel aastal 1870.

• "MÕISNIK", Looming 11/2007, lk 1608