Müümine

ProosaRedigeeri

  • Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud. (lk 7)
  • [Athos:] "Au on ilus asi, sire, kuid nad on tüdinenud ainuüksi selle pärast võitlemast ja täna öösel müüsid nad teid kahesaja tuhande naela eest ära - see on pool summast, mis neil teilt saada on."
"Võimatu!" hüüdis kuningas. "Šotlased peaksid oma kuninga kahesaja tuhande naela eest ära müüma!"
"Juudid müüsid oma jumala kolmekümne hõbeseekli eest!"
"Ja kes on see juudas, kes selle vääritu tehingu sooritas?"
"Krahv Lewen."
"Kas olete selles kindel, härra?"
"Kuulsin seda oma kõrvaga." (lk 554)

LuuleRedigeeri

[...]
Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel' müüme omad usud ja tõed.
[...]


Vaata kaRedigeeri