Müümine

ProosaRedigeeri

  • Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud. (lk 7)
  • [Athos:] "Au on ilus asi, sire, kuid nad on tüdinenud ainuüksi selle pärast võitlemast ja täna öösel müüsid nad teid kahesaja tuhande naela eest ära - see on pool summast, mis neil teilt saada on."
"Võimatu!" hüüdis kuningas. "Šotlased peaksid oma kuninga kahesaja tuhande naela eest ära müüma!"
"Juudid müüsid oma jumala kolmekümne hõbeseekli eest!"
"Ja kes on see juudas, kes selle vääritu tehingu sooritas?"
"Krahv Lewen."
"Kas olete selles kindel, härra?"
"Kuulsin seda oma kõrvaga." (lk 554)


  • Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast ilmani midagi müüa; kui tal just midagi müüa ei olnud, siis oli tal midagi loosida; ja kui loosida ka ei olnud, siis oli ta kõrtsis, jõi ja kakles.


  • [Rändõpetajad:] Järsku sundis kolin teda pead tõstma. Mööda heledat teerada lähenes kummaline rongkäik. See koosnes peamiselt eeslitest, kes vedasid väikesi eredate katteriietega vankreid. Vankrite kõrval sammusid vöökohani tolmused inimesed. Nad olid peamiselt meessoost, kandsid erksavärvilisi rõivaid - või rõivaid, mis olid erksavärvilised olnud vähemalt enne seda, kui neid aastaid läbi muda ja tolmu lohistati - ning neil kõigil olid peas kummalised mustad kandilised kübarad. [---]
Nad nägid välja nagu plekksepad, kuid ta teadis, et nende seas polnud kedagi, kes oleks osanud katelt parandada. Nad müüsid hoopis nähtamatuid asju. Ja pärast seda, kui nad olid oma asjad ära müünud, olid need neil ikkagi alles. Nad müüsid asju, mida kõik vajasid, aga mida nad tihti ei tahtnud. Nad müüsid universumi võtit inimestele, kes ei teadnud, et see üldse lukus on.

LuuleRedigeeri

[...]
Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel' müüme omad usud ja tõed.
[...]


Vaata kaRedigeeri