Elias Lönnrot

Elias Lönnrot (9. aprill 1802 – 19. märts 1884) oli soome rahvaluulekoguja, filoloog, arst ja botaanik. Lönnrot koostas rahvaluule ainetel soomlaste rahvuseepose "Kalevala" (1835; uus, täiendatud versioon 1849).

Elias Lönnrot

Lönnroti Tartu-muljed

Elias Lönnroti tsitaadid Matthias Johann Eiseni artiklist "Elias Lönnrot Eestis", Eesti Kirjandus 8/1923 (Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika portaal), mis käsitleb Lönnroti viibimist Tartus 1844. aastal.

• Fählmann, Tartu Õpetatud Eesti Seltsi esimees, on lubanud mulle hankida mõnda (raamatut) veel juurde. Nimetatud isik, kes peale esimeheameti veel enam haigeid arstib kui ükski muu siinne tohter – tal on 60-70 haige juures päevas käia, peale selle veel muid, kes kodu ta juures käivad – on samal ajal ülikoolis eesti keele lektor ja dieteetika ning farmakoloogia professori kohuste täitja. Sellest võib arvata, kui palju aega tal ülemääraliste toime­tuste jaoks üle jääb; aga hoolimata sellest õpetab ta mulle iga päev eesti keelt. Seda võib ta ainult, siinseid elukombeid silmas pidades, kus õhtut enam tööpäeva kuulumata ajaks ei arvata, mida ei või muuks tarvitada kui kaardimängimiseks ja „todi” joomiseks. Kõik, kes meil väikese sisse­tuleku ja liia töö üle kaebavad, võivad siit palju uut õppida, nimelt et ei ole ettelöömata sissetulekuid, vaid et see, mida selleks hüütakse, ei ole muud kui ilmaaegsete väljamine­kute eufemistlik nimetus.

• Olen erandita ostnud enesele kõik eestikeelsed raa­matud ja mul on neid nüüd tükki 60.
  • Eisen kommenteerib seda lausega: "See ütlus kuulutab, kui väike sel ajal eesti kirjaturg oli."

Õpetatud Eesti Seltsi esimehe Dr. Fählmanniga ja muudega on mul palju vaidlemist ja vastamist soome õigekirjutuse asjus. Nad peavad selle täiesti kõlb­matuks, sedaviisi tõeks tehes vana väidet pinnast venna silmas ja palgist omas silmas. Kas tahad näha, missuguseks soome keel eesti kirjaviisi järele muutuks, siis saad järg­mise näite:

    Olli meidä, kun olligi,
    Olli ennen aigoinansa
    Siskoja sinnine silda,
    Veikoja venno punnanen.
    Tulli tuli, otti laian,
    Tulli toinen, toisen otti
    Kolmansi nokan rebbäsi j. n. e.
[---]
Missuguseks seasaksakeeleks soome keel sedaviisi kirjutatuna muutuks, võib hõlpsasti ära näha. Samasuguseks on see eestigi keele muutnud. Arvad, et eestlastele hõlpus on säherduse kirjaviisi puudust kätte näidata, aga võta näpust. Nad ehk arvavad vahest: parem oma õlgne kui võõras nisune – või kuidas olgu, aga ikka katsuvad nad hea meelega oma kirjaviisi paremaks kiita, ühtlasi harutusele võttes, kui kõlbmatult soome keele kirjaviisi kirjutatakse. Ometigi ei oska nad ise soome keelt, peale selle, mis mõni harv on vähe Strahlmann'i grammatikast kuulnud. Vastuvaidlemise asemel olen käskinud neid Soome tulla ning meie keelt paremini õppida ja siis alles kirjaviisi asjus kõnelda.

• Igal pool võeti mind kirikumõisates väga lahkesti vastu. Need olid ainsad "saksa kohad", kus ma sees käisin. Sest ehk küll maa mõisaid täis, ei käinud ma neis ometi, osalt sellepärast, et mul tingimata tarvis ei olnud neisse minna, osalt et mulle haiget meelt tegi nende poolt talupoegade rõhumine. Kirikuõpetajad olid erandita õpetatud mehed, pidasid saksakeelseid teoloogilisi ajakirju ja sam­musid ajaga ühes. Ka nähti nad jõukalt elavat. Siiski tahaksin ma 1000 rubla palgaga ennem õpetaja Soomes olla kui siin 10.000-lise palgaga, sest vististi sureksin ma, enne kui harjuksin ükskõikselt vaatama mõisnikkude poolt rõhutud rahva elujärge. Talupoegadeks neid küll hüütakse, aga nad on samasugusel seisukorral, kui meil mõisate popsid (= torparid), jah veel halvemal järjel, sest meie torparitel on ometi lootus aja jooksul elukohta enesele päriseks omandada, aga Eesti talupojal ei ole seda loo­tust. Nende elumajad on viletsamad kui kõige vaesemal Soome torparil. Ühes kõrtsis tuli mu juurde pooljoobnud talumees ja hakkas tühja-tähja lorisema. Käskisin teda välja minna, juurde lisades, et ma joobnud meest ei salli. Siis hakkas ta nutma ja paluma, et ma seda pahaks ei paneks, sest joobnuks joomine on ainus abinõu, kuidas nad enestele võivad rõõmu hankida "sest kui Roots meid enne orjiks teggi". Vist mõtles mees "rootsiga" saksa rüütleid.

• Eesti- ja Liivimaa talupoegade põli on kõike muud kui mitte kadedust äratav. Kui mõisnikud vaevalt teavad, kuidas sajatuhande-rublalisi aastasi sissetulekuid surnuks lüüa, ei tea talupojad sagedasti, mida homme süüa. Sää­rane on talupoegade põli ja see jääb seni sääraseks, kuni ainult mõisnikkudel on maaomandamise õigus, nagu lugu siin on. Kui nad hoolsalt maad harivad või muidu põlve parandavad, saavad nad selle palga, et nende tegu suu­rendatakse või nad kohast välja aetakse, kui nad oma maksusid ei suuda maksta. Imesteldakse, et nad nii tui­mad on, et nad viljapuuaed]u ei istuta jne., aga kelle jaoks nad neid istutavad, sest nende kohta ei maksa lause: Insere, Daphni, pyros, carpent tua poma nepotes (= istuta, Daphne, viljapuid, küll su lapselapsed saavad neist vilja). Peale selle imesteldakse, et nad on hoolimatud, joodikud, ja väidetakse, et nad praegustes oludes võiksid palju paremini elada, puhtamalt asuda jne. Selleks kirju­tatakse lendlehti, mis kõike tahaksid korda saata, aga tõepoolest midagi korda ei saada, sest niikaua kui juur põeb, jääb puu halvaks, niipalju kui seda ka toherdatakse. Hiljuti lugesin ajalehtedest, et Ungaris talupoegadele viimaks ometi maaomandamise õigus moondatud. Kui Liivimaa mõisniku­seisus tänavu maapäeval koos oli, võeti seesugune küsi­mus päevakorrale, aga vastaserakond nõudis, et kõik jääks vana viisi, ja see erakond saigi võidu. Mittemõisnikusugu isikud ometi, kel on õuenõuniku või suurem aunimi, võivad enestele maad osta; sellepärast peaks valitsus vist iga talupoja õuenõunikuks tegema, kui ta kauemini ei taha näha, et talupojad säärasesse rõhutud põlve jäävad. Õnneks on minul keeleuurimisega nii palju tööd olnud, et mul ei ole aega küllalt vihastuda selle viletsa põlve pärast, milles härrad oma talupoegi peavad, sest muidu oleksin ma juba ammu pahameele pärast haigeks jäänud, kui ma ei oleks pampu selga võtnud, kuidas teha see­sugusel puhul kõige targem oleks olnud, ja kohe pärast siiajõudmist Soome tagasi pöörnud. Nende orjuses ela­vate Vene talupoegade põli, kellega olen tutvunud, on võrdlemisi palju parem kui siinsete talupoegade oma. Igal pool võib neil suuremat jõukust tähele panna ja nende elukohadki on paremad kui siinsetel, kelle tubades ei ole puupõrandatki, nagu kindlatel elukohtadel asuvatel laplastel on. Klaasaknaid ei näe ülepea, ehk kui mõnel talupojal seesugune on, siis on see tühipaljas pisuke.

• "...et miski ei ole igavam kui kaheksa ööd-päeva sammu seda üle kolmekümne penikoorma pikkust teed Tartu ja Peterburi vahel edasi venida. – Et mu kukkur mind ei luba postiga sõita, olen otsustanud jala vähemalt Peterburini rännata. Jalarändamine vabastab mu peale selle teisest kulust, mis mul sõidu puhul oleks, nimelt kasuka ostmisest."
  • Tartust Peterburi kolimisest 1844. aastal, kui Lönnrot oma kraami voorimehega ette saatis.