Ühest küljest kuulus 18. sajandi Liivimaa saksa kultuuri- ja vaimu areaali, teisalt jäi äärealaks ja perifeeriaks. Ometi voolas siia just sel perioodil katkematult Saksamaal sündinud ja õppinud noori mehi. Üsna kerge võimalus karjääri teha meelitas siia sadu õnneotsijaid. Lisaks ei pidanud välismaalasena Balti provintsidesse saabunud saksa haritlane siin end sugugi võõrana tundma; ta leidis eest selle, mille oli kodumaale maha jätnud — saksa keele, kombed, arhitektuuri. Poliitiliselt küll Venemaaga seotud, kuulusid Balti provintsid vaimselt riigi- ja rahvuste piire ületavasse "õpetlaste vabariiki" (Gelehrtenrepublik), liitudes eeskätt hariduse, kirjanduse ning sotsiaalse struktuuri kaudu Põhja- ja Kesk-Saksa (eelkõige Saksi ja Tüüringi) kultuuriareaaliga. Need sidemed toimisid eelkõige sisserännanud saksa haritlaste kaudu, kes tõid kaasa Saksamaa 18. sajandi vaimse revolutsiooni, Lessingi, Herderi, Wielandi, Goethe, Schilleri, Winckelmanni ideed. Peamiselt sisserännanutest moodustus 18. sajandi lõpu Liivimaal valgustuse-, humanismi- ja romantismiideedest kantud nn. literaatide ring. (lk 27)
See valgustussajandi vaimust kantud haritlaste ring moodustas siiski vaid väikese osa üldisest stagneerunud seltskonnast. Balti aadli hulgas leidus küll juba üksikud uuele vaimule avatud isikuid (krahv Ludwig August Mellin, paruness Gertrude Boye, hilisem kindralsuperintendent Johann Danckwart, Otto Hermann von Vietinghoff, Peter Reinhold von Sivers jne.), kuid domineeris "enesega rahul olev eraldatus", väiklus, ühelt poolt lokkav üleküllus ja üha uute naudingute otsimine ("Milline karakterite, tiitlite, auastmete mitmekesisus!... Keegi ei salanud oma ihu selle himude ja ihadega, ropendati jämedalt, söödi ja joodi, mida paid sooviti, ja lehti triumfeerivaid tutvusi pastorite, ametnike, metsnike, veskimeeste ja talupoegade naiste ning tütardega. ...arutati klaasi juures või kahemõttelisusi vahetades, nii et ma olin täiesti segaduses, kuidas need mehed ja noorukid suudavad tõde leida, õigust kaaluda ja headust edasi kanda... Kuhu mu pilk ka ei pöördunud, kõikjal valitsesid tuhandel kujul ja vormis pettus, vein ja naised."), teiselt poolt ääretu vaesus, julmus ja toorus suhtumises eesti ja läti soost pärisorjadesse. Balti aadli enamuseni jõudsid valgustussajandi vaated teatud ajalise nihkega, ilmselt tõi otsustavama murrangu alles Tartu Ülikooli avamine. (lk 28-29)
Hilkka Hiiop, "Johann Wilhelm Krause Liivimaa-ainelised joonistused", rmt: "Johann Wilhelm Krause", kd. 1, 1999, lk 21-70
